STRAP STRAP

Urmo Kesküla hobi on

Volvode tuunimine ning praeguseks
on ta enese jaoks ideaalseks
kohendanud juba kaks vinget Volvot
– V70 ja 480. Pooleli on Volvo 740
ümberehitus. Unistab mees aga vähemalt
Tekst Gerli Ramler
kümne Volvoga tuuningukogust. Fotod Sven Tupits, Sergei Zjuganov

02 03

“V
olvodel on lisaks välimusele,
turvalisusele ning mugavusele
ka üks praktiline väärtus – neid
varastatakse haruharva,” kinni-
tab Urmo. “Varastel pole reeglina nende vastu
huvi, kuna Volvodel pole mingeid meeletuid
iluvidinaid. Paljukiidetud turvalisusest ma
ei oskagi täpselt rääkida, sest õnneks pole
ma suurematesse õnnetustesse sattunud.
Juhitavus on Volvodel sedavõrd hea, et õn-
netustesse sattumine on viidud miinimumini.”
Autohuvi on Urmol olnud lapsepõlvest
peale ning koos esimese Volvoga tuli ka taht-
mine huvi edasi arendada. Tema meelest on
kolme tüüpi tuuningut: lihtsaim ja odavaim on
osta täringud tahavaatepeegli külge. Teine va-
riant on toppida auto külge maitsetult suured
läikivad valuveljed või hiiglaslikud antitiivad.
Kolmas on aga taktitundeline ja läbimõeldud
tuunimine –auto välimust parandades ja mitte
üle pingutades. Urmo üritab käia kolmandat
teed: teha kõike parasjagu, et tekiks tervik.
Esimene Volvo, V70, jõudis Urmo juurde
paljuski tänu juhusele neli aastat tagasi. Ta
oli ennegi vaadanud, et ilus, pilkupüüdev
ja avar auto, ning kui tekkis võimalus see
tööautoks saada, langes valik kiiresti. Eriti
paelus auto ruumikus – lisaks viieliikmelisele
perele mahub autosse ka suusavarustus.
Ja kui sõbrad kurdavad, et pere vedami-
seks tuleb väikebuss osta, pole nad ilmselt
Volvot proovinud, on Urmo veendunud.
Tuunimine algas lihtsamast: uued
veljed, “kulmud” esitulede kohal, sport-
summuti… Edasi viis tee Viljandisse Alo
Alliku juurde, kes andis häid näpunäiteid
auto sooritusvõime parandamiseks. Palju
aitas edasi ka DB-HP meeskond eesotsas
58
Airo Telvikuga. Tulemused olid head ja nii
tekkis tahtmine autot põhjalikumalt ümber
ehitada. Volvo-pisik oli külge hakanud ja
aasta hiljem tuli perre järgmine Volvo.
UUS AUTOPROJEKT NAISELE MÕELDES
Teise autoga püüdis Urmo oma unistusi naise
abiga ellu viia ning suutis talle selgeks teha,
kui väga on abikaasal vaja esimest esiveolist
kolme uksega Volvo 480 kupeed aastast
1988. Autovaliku tingis selle haruldus, kuna
aastastel 1986-1994 toodeti selliseid au-
tosid vaid 68 000 ning korralikke isendeid
jääb aina vähemaks. Eestis liigub neid kümne
ringis. “Ostetud auto oli juba küllaltki väsinud
ja sellel oli ohtralt pisivigu,” meenutab Urmo.
“Ent kuna oligi plaanis auto ümber ehitada,
polnud tehnilisel seisukorral nii suurt tähtsust.”
Nii sai Volvo 480 garaaži viidud, terve
talve mütatud, roosteuss kõrvaldatud, kere
üle värvitud, polster uuendatud jne. Et
tegu oli esimese nii põhjaliku ümberehitu-
sega, sai tehtud ka mõned vead, näiteks
sai tagantjärele selgeks, et auto tulnuks
täiesti koost lahti võtta – ehkki tulemus sai
hea, võinuks see olla veel parem. Ent pole
välistatud, et auto tulevikus taas ümber
ehitatakse, ja siis juba väga põhjalikult.
Auto ümberehitamine on pikk töö, aega
kulub vähemalt kaks aastat. Esialgne lahen-
dus muutub tegemise juures kogu aeg, sest
mõned asjad ei tule välja ja pidevalt lisandub
uusi ideid. Ja raha läheb ka alati rohkem kui
alguses kavas. “Võib ju tunduda, et 480-ga
sai naine haneks tõmmatud,” möönab Urmo.
“Esmalt sai räägitud, et ta saab endale laheda
sõiduauto, aga tuunimise käigus selgus, et
auto ei sobigi enam igapäevasõitudeks.
Alguses oli auto küll tore, ilus ja väike, aga
hea tulemuse saamiseks tuli kere lasta väga
madalale, nii et kontsakingades on autosse
ja sealt välja äärmiselt ebamugav pugeda.”
TUUNING
As rem quaerioria vid
magnis di opti tor
simenis dolo beritec
toritas eriberaeria
quiatem oluptas earit.
Lisaks peab Urmo Volvo 480 esiosa
algset disaini üsna ebaõnnestunuks ning
selle ümbertegemiseks tulu kogu kere
alumist ringi laiendada, vastasel juhul oleks
tulemus väga mannetu jäänud. “Ühest asjast
sünnib teine,” sedastab Urmo. “Seepärast
ongi tuuningautosid põnevam teha kui osta.”
GARAAŽ ON PROJEKTIAUTODE
PUHUL ÜLIOLULINE
Urmo kolmandaks tuuningautoks sai ta-
gaveoline 1990. aasta Volvo 740. “Õige
Volvo-mees ütleb ikka, et ainus õige auto on
tagaveoline. Esiveoline aga on Ford,” räägib
Urmo “õigete” Volvo-meeste nalja. “Aga ma
ütlen ausalt: mürataseme ja sõidumugavuse
poolest on Volvo ikkagi Fordist parem.”
Tegelikult oli kolmas Volvo ühe teise mehe
pooleli jäänud projekt. Kuna temal said
ideed otsa, lubas Urmo, et viib projekti
lõpuni. Tegemist on kõige kandilisema
Volvoga, mis tehastest välja veerenud, ja
tuuning rõhutab seda veelgi. Autol on
all Eesti Volvodest suurimad, 19-tollised
veljed ja see on saanud uue värvkatte,
Ühest asjast
sünnib teine.
03
TUUNING
As rem quaerioria vid
magnis di opti tor
simenis dolo beritec
toritas eriberaeria
quiatem oluptas earit.
kuid sisu on veel pooleli. Plaanis on aga
auto veel sel aastal korda sättida!
Nüüd on aga vaja uute autode majja-
toomisega veidi vahet pidada ja järgmise
sammuna juba olemasolevate jaoks ga-
raaž-töökoda soetada. “Ma ei saa rohkem
oma mõtteid ellu viia, kui kogu aeg sõltun
kellestki. Mul võib ju aias ruumi olla, kuid
tuuningautosid ei kannata talvel kuidagi
väljas lageda all hoida. Välja arvatud mu
esimene Volvo, mis on igapäevakasutuses.”
Urmo meelest pole vahet, mis marki
autoga sõita, sest tänapäeval on kõik autod
tehniliselt kõrgel tasemel, turvalised ja muga-
vad. ”Ma ei saa aru inimestest, kes vahetavad
autot iga kolme kuu tagant – see on ju tülikas
ja aeganõudev asjaajamine! Tõenäoliselt ei
tea nad ise ka, mida elult tahavad. Mina olen
püsivam ega soovi küll hakata oma praegu-
seid masinaid välja vahetama. Kui leiad hea
auto, milleks siis uuesti välja vahetada?”
Varem on ta sõitnud näiteks 1978. aasta
Hästi tegutseval
autoklubil peab
olema ühiskondlik
funktsioon.
02
Opel Recordiga, Ford Sierraga ning Opel
Vectraga, mis on kõik vastupidavad, lihtsa
ehituse ja odavate varuosadega sõidukid.
Urmo salajane unistus on aga kokku
koguda Eesti suurim tuuningu-Volvode
kollektsioon, kuhu võiks kuuluda kümme-
kond autot. Idee on alles noor ja tuli Urmole
pärast kolmanda auto ostmist eelmise aasta
alguses. “Vanadel ja vanadel autodel on suur
vahe, näiteks mudeliga 142 lõpevad minu
jaoks tõeliselt vanad Volvod, 200-seeria mu-
delid on juba uuemad, kandilise välimusega
generatsioon. 700-, 800- ja 900-seeriad on
ka uuemad, aga seega ka odavamad ja saa-
davamal – püüangi esialgu saada just neid
autosid. Vanust mul ka veel liiga vähe, et uuni-
kumidega ringi sõita... Aga enne pean garaaži
kätte saama,” nendib Urmo. “Kui aega ja raha
oleks rohkem, tahaksin ise nokitseda oma
autode kallal, praegu saan vaid pisiasju teha.”
Kindlasti ei kavatse Urmo oma au-
tosid garaažinurka ainult endale vaadata
jätta. Autonäitustel osalemine on tema
jaoks juba tavaks saanud ja igal aas-
tal võiks ju midagi uut näidata olla.
PERE AKTSEPTEERIB ÜKS-
TEISE HOBISID
“Ega mu pere just rõõmust lakke ei karga
minu hobi üle, kuid oleme kokku leppi-
nud, et aktsepteerime üksteise harrastusi,”
naerab Urmo. “Lastel on muidugi kerge
autopisik ikka sees ja tunnevad huvi, et mis
autoga täna sõita saab. Naisele ei meeldi
kindlasti, et mu hobi nii kulukas on, aga
mis teha – kui tahad tuunida, siis läheb
raha. Näiteks heast nahast uute istmete
tegemine maksab umbes 30 000 krooni.”
Kodus ripub seinal kalender, kuhu
kõik pereliikmed võivad sisse kanda oma
planeeritud üritused, millega teised peavad
arvestama. Ürituste kirjapanek käib põhi-
mõttel kes ees, see mees. “Kui hobidele
kulutada pere ja töö kõrvalt mõistlik aeg,
siis ei ole see ju midagi halba. Lihtsalt hul-
luks ei tohi minna,” arvab kolme lapse isa.
Lisaks autondusele meeldib Urmole väga
sporti teha, eriti suusatada. Ent ka jooksmine,
jalgrattasõit, ujumine, keegel – mõnusaid
alasid on palju. “Tartu maratoni läbisime sel
aastal koos sõbraga puusuuskadel ja jäime
ellu. Ei olnud sugugi nii hirmus, kui kartsime!
Jooksumaratonidel olen käinud seni Berliinis,
aga plaanin kindlasti tänavu Tallinnas esime-
sel täispikal maratonil osaleda,” ütleb Urmo
ja lisab, et maratonijooks on tegelikult väga
karm ala, mis vajab korralikku ettevalmistust.
Peale selle on mees seotud mitmesu-
guste ühingute ja seltsidega. Juba 20 aastat
tagasi liitus ta Eesti Skautide Ühinguga, mis
oma koolivälise noorsookasvatuse ja apoliitili-
se tegevusega on suunatud noorte looduses
viibimisele, matkamisele ja eluks vajalike
oskuste omandamisele. Ülikooliajal astus
Urmo korporatsiooni Leola, mis alguses oli
rohkem nagu noorte ajaveetmisviis, kuid on
nüüdseks paljude tööalaste ja ärikontaktide
loomisel suureks abiks olnud. Aastad tagasi
sai liitutud ka puulaevaseltsiga Vikan, mis
ühendab puulaevadest ja nende ehitami-
sest ning arendamisest huvitatud ärimehi.
Eelmisest aastast kuulub Urmo ka Tallinna
Jaani kiriku nõukogusse ning Männiku las-
teaia ja Nõmme Noortemaja hoolekogusse.
BEEBIPAPUDES VOLVO KLUBI
Eesti Volvoklubi (www.volvoclub.ee) on
praegu Urmo sõnul pigem veebifoorum kui
toimiv klubi. (Lisaks on Eestis registreeri-
tud Volvo-Klubi MTÜ – toim.) “Kui Rootsi
Volvoklubi ostis Volvolt ära vana tehase, et
autode taastamine ja remont klubi liikmetele
lihtsam oleks, siis Eesti autoklubi peab nii
kaugele jõudmiseks veel kõvasti arenema,”
arvab ta. “Seni on kõik üritused korralikku
klubi luua liiva jooksnud, kuna esiteks pole
nii suurt üksteisemõistmist ning teiseks
ei leia kusagilt eestvedajaid, kellel oleks
nii palju aega ning kes oleks nõus tasuta
asja ajama. Ei välista, et mingil hetkel ise
õige Volvoklubi käimalükkamises osalen.”
“Hästi tegutseval autoklubil peaks olema
ühiskondlik funktsioon – mingite ürituste,
sealhulgas heategevusürituste korraldami-
ne; kindlasti püsikoht, garaaž või pubi, kus
koguneda, ning liikmestaatused. Lihtsam
oleks huvilised jagada mudelipõhiselt, sest
nii suudetakse paremini tegutseda ja
saadakse asjadest ühtmoodi aru,” arutleb
Urmo ja võrdleb praegust Volvoklubi Eesti
riigiga – mõlemad on nagu noorukid, kes
ei tea veel täpselt, mida elult tahavad. Ju
tuleb mõlemal kõik etapid läbi käia, oma
vanusest üle ju ei hüppa. Nii polegi prae-
gu mõtet nende tegevusi kritiseerida,
sest küllap kord kõik paika loksub. Q
61