Kristofer Varik

11.d

Arvustus Ugala teatri etendusele „Põhjas”

Esmaspäeval, 21. aprillil käisin sihilikult vaatamas Maksim Gorki näidendit „Põhjas”.
Lavastaja Oleg Titovi ja Ugala teatri etendus, kus laval astusid üles sellised silmapaistvad
näitlejad nagu näiteks Indrek Sammul, Arvi Mägi ja Triinu Meriste. Külalisetendus algas kell
19.00 Vanemuise suures majas. Loomulikult jäin ma hiljaks.
Tulin jooksuga otse trennist, sest etendus oli napilt veidi vähem kui kümme minutit
kestnud. Mind kui ebaviisakat hilinejat juhatati rõdule, kus ma viivitamatult lähima istekohta
hõivasin. Ja ma olin üllatunud. Oli see sellest, et ma end hingetuks olin just jooksnud või
piinlikust teadmisest, et ma polegi ammu teatrisse sattunud, aga silmi ees olev suur ja
värvikirev lava lõi mind pahviks. Muidugi oli rõdult hea ülevaade. Mulle meeldis, kuidas kõik
näitlejad laval korraga ringi askeldasid nagu usinad sipelgad sipelgapesas ja väsimatult oma
osa mängisid. Sellised emotsioonid polnud aga igavesed, sest etendus oli üpris pikk – 3 tundi
ja 10 minutit. Pärast esimest vaatust vahetasin oma rõdukoha lavale lähemale põrandakoha
vastu. Kuid ka kohavahetus ei päästnud midagi – peagi tundsin, kuidas mu tähelepanu hajub
ning väsimusega asendub.
Lavakujundus oli huvitav. Seda kindlasti minu jaoks, sest kõrged värvilised seinad
lõid huvitava vangistava efekti, mis kummitas mind ka pärast etenduse lõppemist. Kuigi lava
oli „müüridega” piiratud, tundus see siiski suur ja lai ning selline omadus lubas näitlemist
erinevates lavanurkades korda saata. Valgustus oli üpris ebamärkimisväärne, kui välja arvata
valgusvihi suunamine lava keskele, mida kohati näitlejate monoloogide puhul kasutati. Kuid
selline lahendus tundus mulle pigem igavana või isegi tobedana. Lavastuses jäi silma arvukas
rekvisiitide kasutamise otsus – neid oli minu jaoks põhjendamatult liiga palju.
Näitlejate seas polnud mu lemmikuid ning kõige rohkem kannatasid just tähtsamate
rollide täitjad. Gorki tegelased on keerulised kujud ning nende esile toomine pole kerge.
Seepärast jäid pigem silma veidi vähemtähtsamad kõrvaltegelased nagu näiteks korravalvurit
mänginud sümpaatne Tarvo Vridolin.
Kokkuvõtteks võin öelda, et etenduse suurimaks miinuseks sai näitlejate raskus Gorki
tegelaste kujutamisega. Üldse mulle see näidend ei meeldi juba oma kriitilise alatooni tõttu.
Kolm tundi taolist nüridat kriitikat välja kannatada oli mulle raske. Ei suutnud väsimust
peatada ei püüdlik näitetöö ega ka huvitav lavakujundus. Seepärast kadus juba etenduse
keskpaiku minu tähelepanu ja võime saavutada positiivne teatrielamus.