Miks phiseadus on oluline

Vhesed hiskonnad suudavad identifitseerida nhtusi/omadusi, mida nad vtavad elu loomuliku osana. Need on asjad, mis kujundavad nende maailmapilti; asjad, millele tuginevad kogemused ja millele tuginedes tehakse otsus, mis on elus vrtuslik. Sellise identifitseerimata jtmise tagajrg on, et kui ptakse oma hiskonda mista, jetakse sageli kige olulisem mrkamata. Selline thelepanek kib eriti Euroopa valitsemissfri kohta. Ei misteta enam, mis on erilist selles valitsemistbis, riigis (state), mis on Euroopas kasutusel alates hilisest keskajast. Eurooplaste vhesest enesekindlusest annab tunnistust ka samathenduslik snaga riik (state). Riik on ks valitsemise viise valitsemine, milles suvernne vim omistatakse kirjaliku vi kirjapanemata konstitutsiooni (phiseaduse) kaudu. Riik (the state) n- leiutati alles suhteliselt hiljuti. See ei ole hiskonnale vi sotsiaalsele korrale ainuomane. Kuna riik valitsemise tbina levis 19. ja 20. sajandil vga kiirest ning muutus peaaegu et universaalseks vormiks, on meil nd keeruline mista, mis on riigis nii erilist. Me neme riiki kikjal. Ja mida rohkem me seda neme, seda vhem me sellest aru saame. Kuid ainult mistes, mis on riigis erilist (eriprast), saame me teliselt mista selle hiskonna olemust, mida riik aitab luua ehk hiskonda, milles me elame. Selline riigi poolt loodud hiskond on sama ainulaadne (eriprane) kui riik ise. Lnehiskonnale ja lne riikide riigitbile omast panevad sageli tpsemalt thele mitte-lne vaatlejad. Mitmes mitte-lne hiskonnas on tekkinud sna vimas vastuseis (lne tpi) riigile kui poliitilisele vormile. Sellistes hiskondades nhakse riigi loomist osana lnestumise protsessist. Mitte-lne inimesed tunnetavad sageli riigis ohtu oma traditsioonilisele kultuurile, endale omastele moraalsetele uskumustele ning sotsiaalsetele tavadele. Ja nad ei pruugi eksida. Miks mitte-lne hiskonnad ei tunne ennast (lne tpi) riikidega kindlalt, isegi kui nad otsustavad riigi poliitilise vormina kasutusele vtta? Selleks on hea phjus. Riik ei ole moraalselt neutraalne mehhanism ehk riik pole lihtsalt masin. Riigi idee kannab endas sgavat vrtust, mida ei jaga kik inimhiskonnad. Riik kannab endas vrtust, mis arenes vlja lnes ja muutus selle modernsuse tugipunktiks, mida ls on eksportinud teistesse maailma piirkondadesse. See vrtus on VRDSUS, usk inimeste vrdsesse moraalsesse vrtusesse.
1

keelekasutus.

Eurooplased on hakanud sna government (valitsus vi valitsemine) kasutama nagu see oleks

Riigi seos vrdsusega ei pruugi esmapilgul selge olla. Kuid sellele vaatamata on see seos see, mis muudab riigi valitsemisvormina eriliseks. Samuti selgitab see seos, miks riigi poolt loodud hiskond on just selline nagu ta on (selline hiskond, mida nimetame kodanikuhiskonnaks) Riigi ja vrdsuse vahelise seose mistmine pole oluline mitte ainult mittelne hiskondadele uute riikide loomise protsessis. See on oluline ka neile, kes reformivad olemasolevaid lneriike, vi kes pavad luua Euroopas uut fderaalriiki. Seega on meil fderaalse Euroopa loomise plusside ja miinuste hindamisel kolm lesannet. Esiteks peame me selgitama, kuidas riik erineb teistest valitsemisvormidest. Teiseks peame mistma, kuidas riik kannab endaga kaasas erilist hiskonnamudelit, egalitaarset mudelit. Kolmandaks peame kindlaks tegema, mis kasu (kui ldse kasu tekib) Euroopa kodanikuhiskonnale tekitaks vrreldes Euroopa rahvusriikidega fderaalne lesehitus. Kas fderalism suudab teenida igust ja iglust, inimeste vabadust ja vrikust edukamalt ja paremini kui seda suudavad Euroopa rahvusriigid? See on peva lpuks kige olulisem ksimus. Kahtlemata ei soodusta/propageeri/arenda kik riigi vormid vrdsust kui vrtust hepalju. See on phjus, miks riikide lesehitus (riigi vorm) on nii thtis. Nad vivad organiseerida avalikku vimu nii, et maksimeerida riigi kantavat vrdsust vi minimeerida riigi poolt loodava vrdsuse mju. Esiteks peame me mistma, kuidas on riik seotud vrdsuse vrtusega. Riigile vga olulist tunnust on traditsiooniliselt vljendatud terminiga riigi suvernsus. Suvernsuse kontseptsioon kujunes vlja Euroopas 15. kuni 17. sajandil koos riigi esilekerkimise/tekkimisega. Kuid mida videti, kui kinnitati, et riigid ja nende valitsejad omasid suvernset (sltumatut) vimu? Nenditi, et kik hiskonnaliikmed olid vrdselt suverni vimu subjektid. Suvernse valitseja vi esinduse iguslik limuslikkus thendas, et ei olnud ei tavasid/harjumusi ega ajaloolisi nudmisi, mis oleksid vinud iguslikult piirata suverni igust teha uusi seadusi. Seadus oli lihtsalt suverni ksk ning see ksk puudutas potentsiaalselt igaht. Seega suvernil ei olnud vaja ksida vanemate nusolekut, et juhtida/valitseda nende lapsi, mis oli vastupidine hiskondadele, kus valitsejad valitsesid perekondi lbi paterfamiliaste (perekonnapeade). Samuti ei pidanud suvern arvestama korporatsioonide vi maaomandite pikaajaliste privileegidega isegi mitte kiriku omaga. Seega riigi idee hlmab endas vrdset allumist krgeimale seadusi andvale/loovale vimule vi autoriteedile suvernile (kik on vrdselt vimu subjektid). Riigist rkides eeldatakse, et sellega kib koos riigi subjektide vrdne staatus, mis on omakorda eelkijaks kindlate justatavate iguste ja kohustuste tekkimisele (igused ja kohustused hakkavad
2

kigile vrdselt kehtima). Seetttu kib riigi suvernsuse kontseptiga, kui suvernne riik hakkab mnes hiskonnas arenema, kaasas nn thja lehe nhtus. Kui kord tekib suvernne esindus vi riik, ei oma vanad pritud kombed, tavad ja nuded enam seaduse judu ja staatust (v.a juhul, kui uus suvern need kehtinud normid heaks kiidab sellisele tegevusele olid mitmed Euroopa priviligeeritud organid nagu prantsuse parlament pikalt vastu). Seega ei piira sellises uue riigiga hiskonnas uuendusi mitte miski (kuigi esineda vivad mned praktilised piirangud), need uuendused ja areng peavad vaid olema koosklas vrdse allumise kriteeriumiga, mis defineerib suverni suhte suverni otsuste subjektidega. Tnapeval on selline seos riigi kontseptsiooni ja vrdsuse idee vahel oluline mistmaks, miks mitmes mitte-lne hiskonnas on tekkinud vastureaktsioonid modernismile. Videtavalt on riigi kontseptsioon nd kige thusam meetod, et levitada/toimetada individualistlikke vrtusi lnest vlja. Mida kaasatakse riigi loomisesse? Pelk riigi (the state, siinkohal ilmselt lneliku riigi) levtmine poliitilise vormina kannab endas vrtusi, mida traditsionalistid teistes riikides/maades vivad tajuda (isegi kui nad ei suuda oma eelaimdust phjendada) sgavalt nende harjumusprast sotsiaalset korda ja religiooni nestavana. Kuid traditsionalistide ees seisev probleem on, kuidas esitada oma vastuviteid riigile (state) kui poliitilisele vormile, ilma sellistelt mistetelt ja kontseptidelt abi otsimata, mis on tegelikult nende vrtuste kandjad, millele nad vastanuvad. Vib vita, et terminid nagu islamiriik (Islamic state) vi islami demokraatia (Islamic democracy) on suhteliselt segased, kuna nad segavad omavahel kokku kokkusobimatuid ideid. helt poolt islami vib thendada soovi lkata tagasi seaduste ja tavade eristamine ning pdlust tagasi prduda tavahiskonna juurde, teiste snadega thendab see riigi (state) kui sellise tagasilkkamist. Teiselt poolt, tuginedes mistetele riik (state) vi demokraatia, traditsionalistid toovad oma retoorikasse sisse egalitaarsuse ja individualismi vrtused, mida nad niliselt taunivad. Seega traditsionalistide ees seisnev dilemma on, et nad ise ei suuda enam valitsust ette kujutada mingis muus vormis kui riigina, kuid see riigimudel kannab endas vga individualistlikke vrtusi, millele nad soovivad vastanduda. Riik (state) on muutunud mnes mttes Trooja hobuseks, mis toob endaga kaasa egalitaarsed ja individualistlikud tagamtted, mis ei pruugi olla selgesnaliselt vljendatud poliitikas, mida see riik jrgib. Kige erilisem nide sellisest arengust on viimase poole sajandi jooksul olnud India alates ajast, mil ta sai iseseisvaks India on hiskond, mis on hendanud iidse kastihiskonna, mis phineb eeldusel, et inimesed on radikaalselt erinevad (ei ole mitte inimeste vrdsus, vaid ebavrdsus), moodsa riigiga, mis deklareerib seadustes inimeste
3

vrdsust. Kuna kastid on siiani philised identiteedi allikad Indias, vib elda, et India hiskond on mnes mttes kannatanud kollektiivse skisofreenia all. Vib kujutleda, mis mju avaldas seadustes vrdsuse deklareerimine niteks puutumatute kastile. Ilmselgelt on riigi suvernsusel mrkimisvrne moraalne tagajrg. Mitte helgi riigi subjektil ei ole telist/olulist kohustust alluda teisele riigi subjektile (ehk endasarnasele, siin siis erinevus kastissteemist). igus kskida vi kohustus alluda ei ole enam kirjutatud prilikesse vi tavarollidesse. Kindlad sotsiaalsed rollid on edaspidi piiratud riigi piiramatu seadusandliku vimuga/igusega ning vrdse allumisega suvernile. Sel viisil muutub suvernsuse miste individuaalse identiteedi tugipunktiks. Seega me lollitame ennast, kui vaatleme riiki kui midagi meist tiesti vljaspool olevat, kui midagi, mis on kuskil seal vljas. Riigi normid on meiega kaasas alati, kui naudime teistega vrdset hiskondlikku staatust. See annab riigile keskse rolli sotsialiseerimisprotsessis indiviidi sotsiaalse rolli phi/baas on vimaldatud riigi poolt lbi suvernsuse doktriini. Selline sotsiaalsele rollile aluse vimaldamine on olnud Euroopa riigi eriline ajalooline saavutus (Euroopa riigi geniaalne mte). Riigi suvernsuse doktriini esilekerkimine juurutas Euroopas uue hiskonnamudeli, mis ti endaga kaasa midagi, mida me nd peame loomulikuks hiskonna egalitaarse mudeli hiskonda mistetakse kui indiviidide kogumit. Riigi suvernsus indiviidide le hlmas endas ka htse primaarse rolli esilekerkimist kigil indiviididel on samasugune esmane roll. Seejuures teised sotsiaalsed rollid nagu niteks isa, valitsusametnik, juuksur muutusid sekundaarseteks selle esmase rolli suhtes. Sellele primaarsele rollile on vimalik lisada (vi lisamata jtta) piiramatu arv teisi sotsiaalseid rolle, subjekti lisaomadusi. Kuid need lisarollid ei defineeri inimest (subjekti). Seetttu isaks, katoliiklaseks, arstiks vi laenuandjaks olemise vib lisada indiviidi identiteedile, kuid individuaalsus silib. hiskonnas, kus puudub riik (state, ehk selline riik nagu siin kirjeldatakse; euroopalik riik), pole eelpoolkirjeldatu vimalik. Phjendus: siis puuduks primaarne roll, mille annaks suvernne esindus, ning seega kigi poolt vrdselt jagatud staatus vi roll ei vahenda eriliste rollide kirjeldusi/omadusi. Isegi identiteet, mille annab hine keel vi mingisse suguharusse kuulumine on erinev sellest, mille annab vrdne vimu subjektiks olemine. Keel vi suguharu vimaldab inimestel ennast eristada nn outsaideritest, kuid see ei anna tingimata hist staatuse vrdsust grupi sees seega hindi keele rkimine ei too endaga kaasa seda, et isik on indiviid, kuid (21. sajandi rahvusriikide maailmas) nigeerlane vi indialane olemine toob. Riigi suvernsus toob endaga kaasa primaarse rolli vi staatuse sekundaarsest rollist eristamise idee. Seetttu on
4

personaalne identiteet rahvusriikides, kus identiteeti vormib primaarse ja sekundaarse rolli eristamine, palju komplitseeritum kui see oli suguharude, klannide ja feodaalhiskondades, kus ebavrdsed identiteedid saadi snniga kaasa, mis thendas, et neis puudus htne sotsiaalne omadus, mida kik oleksid vrdselt jaganud. On tavaprane, et euroopa individualismi itseajaks peetakse keskaja lppu. Me tunneme, et mistame kergesti Erasmust, Lutherit ja Montaignei ning siseneme nende mttemaailma ja tunnetesse viisil, mil viisil me ei suuda mista St Louisd, Richard the Lionhearti vi St Francist. Kuid seost selle kilise euroopa individualismi itselepuhangu ning suvernsete riikide arengu vahel ei panda tavaliselt thele. Kuid seda seost tuleks siiski mrgata, sest suvernse riigi olemasolu vi puudumine muudab vga oluliselt personaalse identiteedi algeid. Riigi puudumisel vivad identiteedi alged olla hmmastavalt mitmeklgsed, kuid kski neist algetest ei pruugi identiteedi aluseks pakkuda staatuse vrdsust, mida pakub riik. Seega ei ole see ilmselt kokkusattumus, et Shakespearei teoste humaansus sai vimalikuks parajasti siis, kui riik tugevdas oma nudmisi suvernsele vimule. Kujutleme ruumi, mis on tidetud erinevate ajalooliste tpidega niteks iidse egiptuse ori, puutumatu Indiast, Ashanti suguharu liige, keskaegne Euroopa prisori ja 19. sajandi prantslane. Kes nad on nende endi silmis? Milliseid misteid nad kasutaksid, kui peaksid kirjeldama oma identiteedi algeid? Orja, puutumatu ja suguharuliikme puhul kik, mida nad tleksid on, et ta on ori, puutumatu vi Ashanti. Ksimus, kas nende sotsiaalne staatus on igustatud vi phjendatud, ei pstitu. Esmapilgul tekib selline juhtum ka keskaegse orja puhul, kui ainult esmapilgul, sest ori vib ennast kirjeldada ka jumala lapsena ning hingega olendina. Sellise kirjelduse teeb vimalikuks kige aluseks olevale staatuse vrdsusele apelleerimine. Kuid selline vrdsus kohaldub siin ainult hinge kohta ehk teise maailma mitte selle maailma kohta. Seega parimal juhul kohtame me siin indiviidi kui moraalset rolli. Me ei kohta veel sotsiaalset staatust vi rolli, sest puudub selline institutsioon nagu riik, mis oleks vimeline looma ja kaitsema igusi, mis peavad lal individuaalset rolli. Kuid 19. sajandi prantslasega kohtudes on selline institutsioon juba ilmunud. Ta vidab ennast olevat prantsuse kodaniku, kellel on teistega vrreldes formaalselt vrdne sotsiaalne seisus, mille garanteerib riik. Niisiis tuseb indiviid iga riigi loodud hiskonna keskmesse. Vi teisiti eldes on riigi ideesse sisse kirjutatud kriteerium, mis piirab sotsiaalse struktuuri laiust. See nitab, kuidas riik kannab endaga egalitaarset vi indiviidikeskset hiskonnamudelit. Neid aspekte on oluline thele panna, kui tahame misteid riik ja indiviid igesti kasutada ning ainult siis
5

vime mista, et need misted on tugevas vastastikuses sltuvuses. Kas just see vastastikune sltuvus pani aluse individualismi levikule keskaegses Euroopas? Samuti aitab see seletada midagi, mille le poliitfilosoofid on kaua pead murdnud. See aitab seletada, miks indiviidid tunnevad oma riigi ees teatud alateadlikku kohusetunnet, isegi, kui selle riigi phiseadus on kike muud kui demokraatlik ning pole sisse toonud isikute vrdsust seaduse ees. Miks peaksime tunnustama kohustust riigile kuuletuda? Klassikalised vastused sellele ksimusele on tuletatud kas riigi rollist philiste inimiguste looja ja kaitsjana vi tema rollist kigi inimeste soovide maksimaalses rahuldamises ja heaolu suurendamises. Need argumendid ei tundu aga piisavad olevat, kuna ei suuda selgitada riigi rolli indiviidide identiteedi loomises ega otsi ka seda, mida viks nimetada riigi esmaseks nudeks riigivimu loomise jrele ksikisikute le nue, mis lheb isegi kaugemale Hobbesi tlgendusest, mille jrgi riigi nue, et inimesed talle alluksid tuleb riigi rollist meie kaitsjana ning rahu ja korra loojana. Muidugi ei thenda ksikisiku kui sotsiaalse rolli ja riigi kui valitsuse he vormi tihe omavaheline seos, et ksikisikud peavad, vaatamata seaduste sisule, igal juhul alluma riigi loodud igusele. Samuti ei peaks seda mistma kui keeldu ksikisikule, et ta hoiduks erinevate riigivormide seaduslikkuse hindamisest vi erinevate seaduslike kokkulepete heade ja halbade klgede kaalumisest. Parimaks niteks on siin Luna-Aafrika ajal, kui seal valitses veel rassistlik diskrimineerimisre iim. Luna-Aafrika riigi seaduslikkuse hindamise probleem seisnes siis selles, et nende soov suvernseks saada ei htinud tingimusega, et inimesed oleksid seaduse ees vrdsed. See viis vaidlusteni, kas Luna-Aafrika puhul on ldse tegemist riigiga vi mitte. Midagi sarnast vis mrgata ka revolutsioonieelsel Prantsusmaal, kus aadel tunnustas kuningat kogu positiivse iguse ja seega ka kohustuste andmise allikana, kuid hoidis samas kinni ka vanast arusaamast, mille jrgi nende enda privileegid ja igused olid igavesed ning ettekirjutuslikud. Selline ideoloogiline ebakla andis kindlasti oma osa vana re iimi kokkukukkumisele ning kastissteemi lplikule kadumisele Prantsusmaal. Seega ei saa riiki moodustada kskik millise sotsiaalse struktuuriga, vaid eelkige peaks selleks olema egalitaarne vi individualistlik hiskonnamudel. Siin vetakse omaks idee tsiviilhiskonnast, nagu me seda tnapeval mistame. Mis on aga tsiviilhiskonna idee phialuseks? Selleks on arusaam, et staatuste vrdsus, mille on riik oma subjektidele andunud, loob vi vhemalt vib luua indiviidi vabaduse vi valikute sfri, erasfri tegutsemiseks. Sellest tuleb phjus hsti vlja: kuna nd ei snni enam keegi sisemise
6

kohustusega kellelegi alluda, on igal riigi poolt loodud hiskonnal vabaduspotentsiaal. Riigiga seonduvad arusaamad ja tegevused annavad aluse avaliku ja erasfri lahutamisele. Erasfri all mistetakse siin sfri, kus tegevust saab ja htlasi ka peaks juhtima valik. Riigi suvernse vimuga on seotud ka see, et enam ei oma kik sotsiaalsed reeglid ja normid vrdset staatust. Need reeglid (nt luikede tapmine on keelatud), mille annab vlja suvern (ehk riigivim) ja mida justavad suverni agendid, on kohustuslikud viisil, millisel viisil teised sotsiaalsed normid ja reeglid kohustuslikud ei ole (nt mehed tusevad psti kui naine siseneb ruumi). Seega mned reeglid on justatud avaliku poolt ja teised ei ole (kuigi neid viimaseid vivad mnes mttes justada avalik arvamus vi religioossed uskumused). Kui seadus vaikib, pole mitte kellelgi iguslikku kohustust midagi teha. Niteks nib paljudele moslemitele Euroopas, et nokatte kandmine on naisele ainus snnis viis avalikkuses viibida. Kuid ilma positivistliku seaduseta ei saa sellist tava riigiga hiskonnas seaduslikult justada. Niisiis asub vljaspool positiivset seadust ka oluline sotsiaalsete reeglite ja tavade klass, mille suhtes riik on vhemasti formaalselt kskikne. Ja selliste erinevate reeglite olemasolu tttu on vimalik eristada avalikku ja erasfri. Ilma riigita (ennast kehtestava riigita) hiskondades ei saa olla avalik ja erasfr eraldatud, ei saa olla vahet riigi ja tsiviilhiskonna vahel. Sellistes hiskondades saab olla ainult ks sfr, sest puudub institutsionaalne vi ideeline alus, mille phjal eristada avalikult justatud reegleid neist reeglitest, mis riigi vaatepunktist vaadatuna on indiviidide suva jrgi toimivad (ehk ei saa eraldada seaduslikke reegleid inimeste endi poolt kehtestatud reeglitest). Seega pole ka indiviid sellistes riigita hiskondades jagatud n- ra riigi poolt justatavate seaduste ja tavanormide vahel. Seega riigiga hiskond mjutab isiku identiteeti, sest arvestada tuleb nii avaliku kui erasfriga Kuid see pole ainus riigi mju identiteedile. Lputu seaduste uuendamise vimalikkus aitab luua ja silitada ideed individuaalsest autonoomiast, ideed, et indiviid saab vabastada ennast minevikust ning alustada puhta lehena (tabula rasa), sest kui riik saab seadusi muuta, saab ka indiviid teha korrektiive selles, kuidas ta suhestub oma enda sotsiaalsete rollidega. Isegi Descartes kuulsas lauses Mtlen, jrelikult olen vib nha riigi mju indiviidi identiteedile. See, indiviidil on vimalik teha muudatusi selles, kuidas ta suhestub oma rollidega (sest riik on lputult uuenev), mrgib tahte sndi erilises moodsas thenduses kigi sotsiaalsete struktuuride ja rollide le laiub abstraktne mina, mis jb alati alles, isegi kui rollid muutuvad. Individuaalse vabaduse idee ammutab sellest usaldusvrsust.

Ajalooline kogemus kinnitab seda mtet. Euroopas lakkas vabadus sotsiaalset staatust vi seisust thistamast koos riikide esilekerkimisega. Vabadus ldise printsiibina oleks olnud vhese thtsusega sellistes hiskondades, kus staatus saadi snniga kaasa ehk sellistes hiskondades, kus ei tunnustatud fundamentaalset staatuste vi inimloomuse vrdsust erandiks vib ehk pidada kirikut. Riigile ja sotsiaalsetele rollidele tuginedes on vimalik veelgi enam eristada Euroopa varast moodsat hiskonda viimase paarisaja aasta Euroopa hiskonnast. Varasel perioodil oli sotsiaalsete rollide arv endiselt vga piiratud. Feodaalsed staatuseerinevused olid visad kaduma ja kandusid edasi post-feodaalsesse aega lbi varandusliku ja haridusliku kihistumise, mistttu riikide tekkides oli vrdse allumise printsiibi mju piiratud. Isegi kui enam ei kehtinud seadusega fikseeritud sotsiaalsed seisused (nagu feodaalajal), hivati sellele vaatamata kindel positsioon sotsiaalses hierarhias (sotsiaalset hierarhiat oli keeruline murda). Vrdsustumisele aitas kaasa ka protestantismi esilekerkimine, mis toetus vrdsuse printsiibile rhutades igust sdametunnistusele ning isiklikule otsustusvimele. Igatahes on alates 19. sajandist toimunud kiire sotsiaalsete rollide mitmekordistumine suuresti tugevdanud kige aluseks oleva staatuse vrdsuse mtet. Kasvanud tjaotus thendab, et inimesed saavad enesele vtta aina suurema hulga rolle. See omakorda soodustab ja lausa nuab, et indiviid neks ennast philiselt rollikandjana ja vga abstraktselt elduna neks ennast pigem ksnes heks spetsialiseerunud rolliks olijana. Vime vtta vastu uusi rolle kasvab aina kiiremini. Seetttu on Euroopas indiviid sotsiaalse rolli tbina arenenud oma ksnes formaalselt vrdse allumise baasilt silmapaistvaks sotsiaalseks faktiks. Ilmselgelt on riigi esilekerkimine dramaatiliselt muutnud sotsiaalsete osapoolt suhet omaenda rollidega. Riik toob kaasa ja pakub vimalust hinnata igusi ja kohustusi, mida need rollid endaga kaasa toovad. Riigita hiskonnas hiskonnas, kus privileegid ja kohustused on ra mratud tavadega, grupi pritud kitumisviisidega vi kultuuriga sellist inimestest vljaspool seisvat kohtunikku ei eksisteeri. Sellises hiskonnas ei eksisteeri institutsionaalset raamistikku, mille poole hiskonnaliikmed saaksid prduda, et nuda vi kaitsta vrdse staatuse omamist. Seetttu ei eksisteeri riigita hiskonnas indiviide selle sna otseses mttes. Seetttu on hiskonna individualiseerumine (individualismi kasv) ja riigi kasv (riigi institutsionaalne tugevus) omavahel seotud. Vrdne suvernsele vimule subjektiks olemine, mis vimaldab inimesel ennast millenagi identifitseerida, eelneb loogiliselt ja on ka ajalooliselt eelnenud philistele tsiviilvabadustele, fundamentaalsete iguste struktuurile, mis kinnitab ja laiendab individuaali sotsiaalse rollina. See sama fundamentaalsete iguste struktuur muudab riigi tekkimisega kaasnenud algse liberalismi teliseks vi oluliseks
8

liberalismiks. Varajases moodsas Euroopa poliitfilosoofias on see areng (liberalismi areng) nhtav erinevuses Hobbesi Leviathani (1651) ja Lockei Two Treatises on Government (1690) vahel. Loomulikult vivad riigi seadused tekitada uut ebavrdsust niteks vib ebavrdselt kohelda rassi vi soo alusel mis vib tunduda vastuollu minevat mttega, et riik ja vrdsuse idee on omavahel seotud. Kuid tegelikult hoiab juba pelk keskse esindusorgani olemasolu, mille suhtes kik on vrdselt alluvad, subjektides alal tunnet, et on olemas vhemalt ks tasand, kus kigil on olemas ks ja seesama tunnus, isegi kui see tunnus on vaid vrdne subjektiks olemine samale autoriteedile. Jagatud tunnus ning hise identiteedi tunne, mida see tunnus silitab, vib saada aluseks soovile/nudele laiendada jagatud tunnuste ringi viisil, mis oleks kujuteldamatu hiskonnas, kus sotsiaalsed rollid ning igused phinevad vaid tavadel. Ajalooliselt on selline he hise tunnuse pakkumine ja tunnuste ringi laiendamine olnud Euroopa riigi philine roll. See on teinud vimalikuks selle, mida vib nimetada vrdsuse progressiks. Sgav seos riigi kui poliitilise vormi ning indiviidi kui korraldusliku sotsiaalse rolli vahel heidab valgust ka natsionalismi (rahvusluse) fenomenile. Montesquieu eeldas, et LneEuroopa rahvusriigid suudavad ainult siis jda mdukateks ja hoiduda tranniast, kui nad silitavad selle vrikuse vi au, mis kaasnes aristokraatlikus hiskonnas ebavrdsete seisustega. Tema arvates ei oleks sellisel kodanike vrdsusel ja aul, nagu see oli vimalik iidsetes linnriikides, moodsas Euroopas kohta. Mida Montesquieu aga ei mistnud oli, et rahvusriik rajab kbi riigi suvernsuse tekkivad vrdse staatuse teed uuele vrikuse vormile, mida vib nimetada demokraatlikuks vrikuseks. Demokraatlik vrikus on rahvusluse moraalselt aktsepteeritav sisu. Demokraatlik vrikus kinnitab vrdse staatuse olulisust hiskonnas ning tlgendab seda vrdsust nii, et on vaja sellist riigivormi, mis vimaldab indiviidil tunda, et tal on teistega vrreldes vrdsed igused/volitused ning ta on vrdselt austatud. Soov kinnitata igahe vrdset positsiooni rahvusriigi kodanikuna tahe olla kodanik ilma selleta, et ollakse priviligeeritud kasti vi klassi liige nagu vanaaegsetes hiskondades loob uue au vi vrikuse vormi, sellise au vormi, mida Montesquieu, klammerdudes aristokraatia eelarvamuste klge, ei tunnistanud. Kuid see vrikuse vorm on erakordselt oluline mistmaks osade regioonide ja etniliste gruppide, kellel pole oma riiki, pdlusi soovi siduda omavahel tugevamini nende grupi identiteeti ja riigi suvernsus (jrelikult see riik, kelle alla nad hetkel kuuluvad nende identiteeti ja riigi suvernsust hsti ei seo). Kui klannilised vi feodaalsed liigitused on nrgenenud, on vajalik formaalne vrdsuse
9

kinnitamine. See on selline kinnitus, mida ainult riik kui institutsioon saab pakkuda. Briti missis Thatcher on kuulus selle poolest, et nudis, et ei ole olemas sellist asja nagu hiskond, on ainult indiviidid. Kuid tegelikkuses ei ole olemas sellist asja nagu indiviid ilma, et oleks olemas riik. Kunagi ei tohiks unustada, kui keeruline riigi loomine tegelikult on. Riigi loomine ei ole midagi sellist, mida saab hetke ajel otsustada ja ellu viia kindlusega, et riik jb psima. Raskus, millega koloniaalajajrgsetel Aafrika riikidel on tulnud suguharulisusest le saamisel ja riigi suvernsusele tugineva rahvusliku identiteedi loomisel kokku puutuda, pakub ilmekat nidet. Isegi praegu tundub, et keenialane olemine thendab vhe vrreldes Kikuyu olemisega. Suguharukuuluvus erineb rahvuslusest, sest see ei eelda kikide grupiliikmete vrdset staatust. Suguharukuuluvus pakub kll identiteeti, kuid ei pruugi tingimata pakkuda oma liikmetele vrdset staatust. Moodne rahvuslus seevastu toetub riigi ideele, sellele, et riigiga kib kaasas ka vrdsus. Erinevad regioonid ja etnilised grupid muutuvad kibestunuks, kui tunnevad, et neil ei ole teistega vrreldes samu volitusi ja lugupidamist. Seega rahvusliku uhkuse solvamine thendab samaaegselt ka indiviidi vrikuse vi enesest lugupidamise solvamist. Raskused, millega mned Euroopa rahvusriigid, pdes etnilist ja regionaalset identiteeti hise suvernsuse vihmavarju alla hendada, on kokku puutunud, peaksid hoiatama, et regionaalset ja etnilist rahulolematust/vimma ei tohiks alahinnata. Tpsemalt eldes on niteks Kataloonias, Korsikal ja otimaal separatistlike meeleolude silimisele kahtlemata kaasa aidanud see, et silinud on alavrikus ja alandatuse tunne selle elanike grupi vi regiooni suhtes, keda nhakse riigi moodustamisest rohkem vitnud olevat. Separatistlikud meeleolud silivad, kui tuntakse, et riigi pakutav staatuse vrdsus on pigem formaalne kui reaalne. Kui juba Euroopa vanadel demokraatiatel on raskusi igale etnilisele ja regionaalsele grupile nende demokraatliku au ja vrikuse tagamisega, siis vib vaid ette kujutada, kui palju regionaalset ja etnilist rahulolematust vib tekitada Euroopas fderaalse riigi loomine, kui sellega kaasneks ohvriks jmise tunne olemasolevates rahvustes vi riikides. Siis vib riigi legitiimne roll indiviidide identiteedi alusmrina hakata lagunema iguslikku struktuuri, mis formaalselt peaks vrdsust tagama hakataks ngema hoopiski kui ebavrdsuse allikat, sest tuntakse, et see iguslik struktuur on mingil moel teeninud hoopis priviligeeritud regiooni vi etnilise grupi huve. Selline risk on viksemates fderaalriikides piisavalt reaalne, mida ilmestab ka Belgia nide. Kuid see risk vib tugevalt kasvada, kui Euroopa tervikuna areneb fderaalriigiks.
10

Nendest, kes loovad eeldusi Euroopa fderaalriigi tekkeks, oleks vga ebamistlik seda riski eitada vi pisendada. Pigem peaksid nad pdma seda riski trjuda. See on veel ks phjus, miks phiseaduslik vorm muutub vga oluliseks. Mida see lhike ekskursioon natsionalismi / rahvusluse ajalikku soovitab? See esitab arvamuse, et kirjalik phiseadus suudab ja peab vga oluliselt kaasa aitama riigiga hiskonna eneseteadlikkusele. Kirjalik phiseadus saab tuua esile ja formaliseerida riigi rolli, luues indiviidide hiskonna, tmmates thelepanu viisile, kuidas riik edendab kigi oma subjektide heaolu heaolu, mis tuseb fundamentaalsest vi moraalsest vrdsusest. Vaid siis, kui me mistame, millist mju avaldab see, et riik vimaldab meile individuaalse rolli jaoks vajaliku praktilise aluse, saame me liikuda edasi uurimaks, mida veel peaks riik meie heaks tegema. Kuidas fderalism sellesse pilti mahub? Esmapilgul vib fderalism tunduda kige ilmsema ja loomulikuma riigi vormina, sest selle ks iseloomulikke omadusi on jtta igale regioonile piisavalt vimu, et oma tegevuste ja probleemidega ise toime tulla, ni ng keskvimule jetakse selline vim, et see saaks tegeleda ldises huvis olevate ksimustega. Tegelikult on fderaalne riigivorm, mis tundub nii lihtsa ja loomulikuna kige komplekssem ja nudlikus valitsemisvorm. See nuab inimestelt suurt moraalset ja intellektuaalset valmisolekut ennast ise valitseda. Moraalset ja intellektuaalset valmisolekut on vaja, sest fderalismi eesmrk on minimeerida vajadust sunnimeetmete jrele ning maksimeerida tahet vabatahtlikult seadustele alluda. Sellise mttega tuli lagedale 170 aastat tagasi prantsuse ajaloolane ja poliitmtleja Francois Guizot. Guizot vitis, et fderalism nuab selleks, et hsti toimida, eriliselt hsti haritud ja moraalset elanikkonda. Ja tepoolest, kuna fderalism on palju komplekssem ssteem, saab see kesta vaid siis, kui ka inimeste identiteet muutub. Nii nagu riigiga hiskond juurutab inimestes primaarse rolli, mille suhtes kik teised rollid muutuvad sekundaarseks, nii alajaotab fderalism selle primaarse rolli. Kodaniku roll koosneb nd lokaalsest, kohalikust ja riiklikust dimensioonist, ja igal rollil on oma igused ja kohustused. Ilmselgelt on fderaalriigis konfliktid pdevuse ja alluvusala le vga kerged tekkima. Siit jreldub, et lojaalsuse ksimus on fderaalriigis mrksa keerukam kui unitaarriigis. Selle negatiivne tagajrg on, fderaalriigis mdapsmatu. Isegi kui selliseid konflikte peetakse fderaalssteemi puudusteks, on fderalismil ka eelis, mis suudab selle puuduse enam kui letada. See eelis on mju kodanike iglus- ja vrdsustundele. Fderaalssteem suudab parimal juhul edendada adekvaatsemat iglustunnet.
11

et teinekord vivad tekkida ajutised

vasturkivused iguslikes kohustustes, mistttu igusliku jrelevalve olemasolu on

See oli samuti ks Tocquevillei thtsaid avastusi Ameerikas. Ta leidis, et ks fderaalse ssteemi sees regionaalse ja kohaliku autonoomia formaalse tunnustamise ja kaitsmise kasu on, et tekib uus huvide teooria. Ajal, mil Tocqueville kirjutas, oli Euroopas kaks vistlevat huvide teooriat. ks, mis domineeris utilitaristlikus ksitluses, ngi avalikku huvi indiviidide huvide summana. Teine, mida seostati Rousseau kirjutistega, vitis, et on olemas indiviidide huvidest eraldiseisev objektiivne avalik huvi. Mlemad ignoreerisid huvisid, mis olid vahendajaks ksikisiku ja kollektiivi ehk riigi huvide vahel. Tocqueville seevastu kasutas oma kogemust Ameerika fderalismiga, pakkudes vlja, et on vaja kontsentrilist huvide teooriat sellist teooriat, kus huvid hargnevad lehvikuna laiali alates indiviidist, judes lpuks riigini ja vttes samal ajal arvesse ka gruppide ja piirkondade huvisid. Selline kontsentriliste huvide teooria oleks abinuks individualistliku hiskonna mudeli, mis kerkis esile 17. sajandi Euroopas, nrkuste vastu. Huvide kontsentriliste ringide jadana nagu Ameerika mudel kus on linn, maakond ja osariik kujutlemise eelis oli, et see aitas luua elanikkonnas igluse tunnet. Need phiseaduslikud korraldused, mis vljenduvad Ameerika fderalismis toetasid sellise huvide kontseptsiooni teket, mida nimetame pluralistlikuks huvide kontseptsiooniks. Seega phiseadused imbuvad meie mttemaailma, mjutades viisi, kuidas me neme oma enda huvisid (riigi suhtes) ning pakkudes graafikut vi teedekaarti, millel on kujutatud sotsiaalne maastik. Phiseadused aitavad meil raamistada oma kavatsusi ning tegutseda. Mida enam meie arusaam iglusest peegeldab riigi vormi ja peegeldub tagasi riigi vormilt, seda legitiimsemaks riik meie silmis muutub. Sel juhul on riigi philine lesanne ritada silitada selline rahulolu riigiga, mis peaks vastu ka olukordades, kus elanikele tundub, et vastu vetud poliitika kahjustab nende huvisid vi on vastuolus nende iglustundega. Regionaalsetele identiteetidele ja huvidele phiseadusliku toe andmine seejuures suurendab iglustunnet. Kohalikke otsuseid peetakse iglasemaks. Ja seejuures on kindlus, et avalikud toimingud on iglased, ilmselt kige suurem vabade institutsioonide kestmajmise ning inimeste vime ennast ise valitseda garantii. Rkides phiseaduse olulisusest, et tule eeldada, et kodanikud vga sageli sellise dokumendiga tutvuksid vi et neil oleks enam kui hmane arusaam sellest phiseadusest, mille subjektid nad on. Kuid seda pole vajagi. Phiseadustel on niigi kodanik eludele ja arusaamade ning identiteedi kujunemisele oluline mju. Phiseadus on inimese mistuses jaotunud osadeks. Liigendumine toimub kolmel viisil esiteks lbi formaalse tidesaatva, igustloova ja igustmistva vimu eraldamise,
12

teiseks lbi keskvimu ja kohaliku vimu suhte ning kolmandaks lbi pde defineerida ja kaitsta arvukalt fundamentaalseid igusi. Vimude lahusus ei ole oluline mitte ainult seetttu, et see muudab selgemaks erinevate valitsusinstitutsioonide funktsioonid (niteks kes loob igust ja kes seadusi ellu viib), aga ka seetttu, et rhutab erinevate vimude erinevate inimeste ktte usaldamise thtsust. Kige olulisem on, et vimude lahusus aitab kaasa sellele, et valitsust ei nhta millegi monoliitsena, htse vimustruktuurina. See teeb selgeks et iguslik hetaolisus ei thenda, et vimud oleksid segunenud. Pole kahtlustki, et vimude lahusus loob poliitilisele ssteemile probleeme. Kriitikud on vitnud, et niteks Ameerikas viib vimude lausus peaaegu lpmatuseni kastva presidendi ja Kongressi vahelise vastandumiseni. Kuid igusliku konflikti olemasolu, mida kihutab tagant poliitiline ssteem ise, ei pruugi sugugi olla vga halb asi. Seejuures niteks Briti poliitilise ssteemi nrkus on, et vimude piirid pole vga selged, mistttu inimesed ka ei mista neid piire. Niteks kui valitsuse moodustab parlamendi enamus, siis sageli inimeste huvi riigijuhtimise vastu taandub, sest kik mida valitsus otsustab, lheb reeglina ka parlamendis lbi. Keskme ja perifeeria vaheline suhe, mis on phiseaduses kirja pandud, vib olla kirjeldatud nii, et see toob poliitilisse ssteemi sisse takistusi ja ebakindlust. helt poolt unitaarses ssteemis populaarsuse alusel valitud kohalikud ja regionaalsed valitsusametnikud on vastutavad kohtu ja oma valijate ees. Teisalt peavad aga need ametnikud sageli titma keskvimu ksk ja keskvimu soovid jvad reeglina peale. Fderaalse ssteemiga kaasnevad palju suuremad piirangud/kitsendused keskvimule. Fderalism annab provintsidele vi liidumaadele osa suvernsusest, annab neile vimu sfri, mille otsuseid ei saa keskvim ametlikult hepoolselt ra muuta. Nii provintside kui keskvimu vim phineb phiseadusel, millega on suvernsus nende vahel ra jagatud. Phiseadus jagab igustloova vimu ja igust teostava/sisseviiva vimu keskme ja perifeeria vahel ra. Seetttu vib fderaalses ssteemis keskvalitsuse tegutsemine teatud sfrides olla peaaegu psivalt takistatud, eeldades, et avalik arvamus pole nii erutatud ja mjuvimas, et avatakse tee phiseaduse muutmisele. Fderalism suurendab tugevalt teadlikkust igusliku konflikti vimalikkusest poliitilise ssteemi sees. Sellist fderaalse ssteemi eelist unitaarse ees saab illustreerida hiljutise Briti ajalooga. Briti valitsus ei ole puutunud kokku hegi tsise igusliku taksitusega alates ajast, mil otsustati teha radikaalseid muutusi kohalike valitsuste struktuuris. 1970ndatel ja 1980ndatel lbi viidud kohalike omavalitsuste vimupiiride rekonstrueerimise kigus jeti kohalikud omavalitsused sisuliselt oma isiklikest tuluallikates ilma sellega vhendati nende
13

autonoomiat peaaegu miinimumini. Selline kohalike omavalitsuste ksitlemine ilmestab hsti viisi, kuidas unitaarses ssteemis, mille aluseks on parlamendi suvernsus, puuduvad parlamendi igusel ja vimel riigis uuendusi lbi viia piirid, isegi kui need uuendused thendavad, et les juuritakse sajandeid kestnu kohalik kord ja regionaalne identiteet. Seega on unitaarses ssteemis kohalikud ja regionaalsed valitsused keskvalitsuse meelevallas. Kuid kolmest vimalusest, kuidas phiseaduslik kord saab igapevaelule olulist mju avaldada, pole mitte kski teine nii vimekas kui fundamentaalsete iguste defineerimine ja kaitse. Kohtulik jrelevalve annab kohtutele rolli, millega nad saavad astuda eriarvamusele populaarsuse alusel valitud assambleede ja tidesaatva vimu esindajatega. Esmapilgul nib selline kohtute roll sgavalt ebademokraatlik, sest riigi poliitikate snastamisel antakse vim ka kohtunikele, keda avalikkus pole valinud. Kuid seda esmapilku ei tohi usaldada. Tocqueville mrkis 1830ndatel, et kohtulik jrelevalve on kige vimsam relv, mis on olemas kaitsmaks liberaalset demokraatiat populistliku demokraatia vormi eest. USA kohtuliku jrelevalve funktsioon on tekitanud Euroopas vastakaid tundeid. llataval kombel on Ameerika kohtunikud olnud vastu USA poliitikate loomisesse sekkumisse. Teisalt on nad olnud sunnitud tegelema kige vastuolulisemate avalike ksimustega nagu seda on niteks abordi lubamine, sest valitud valitsemisharud ei soovi selliste ksimustega ise tegeleda ja suunavad need kohtutele. Ameerika stiilis kohtuliku kontrolli kohta tuleks thele panna kahte asja. ks on kohtuliku jrelevalve suurem mju riigi poliitilisele kultuurile. Seda kultuuri kirjeldatakse sageli kui igustele baseeruvat poliitilist kultuuri. See ei thenda pelgalt seda, et iguseid, mida on juurutanud phiseadus, viksid kohtunikud kasutada selleks, et mber lkata seadust loovaid vi tideviivaid akte. See thendab ka seda, et Ameerika phiseadusel on nnestunud vrvikalt ilmestada oma rolli sotsialiseerimisprotsessis. Tema roll sotsialiseerimisprotsessi on seisnenud selles, et ta on tstnud eneseteadlikkust. Vahel vib selline igustel baseeruv kultuur tunduda hirivalt liberaalne niteks siis, kui isegi prast teismeliste toimepandud massimrvasid ollakse vastu relvaomamise piiramisele. Kuid mndil on ka teine pool. Selline kultuur suudab puudega ja vaesunud inimestele anda tagasi nende enesevrikuse ja enesekindluse nuda iglust/igust. Vimalus, et Alabama kirjaoskamatu kodanik viitab oma phiseaduslikele igustele, on helt pool naeruvrne, kuid samas ka llas vljavaade. Selliste hoiakute (et ma vin apelleerida oma igustele) loomine pole liberaalsest phiseaduslikust korrast mitte ainult llas aga ka ettengelik. Liiga tihti kipuvad need, kes kirjutavad poliitilistest ssteemistest, eelistama sotsiaalset korda vi stabiilsust teistele vrtustele. Kuid sellise poliitilise ssteemi loomine, kus keskendutakse vaid sotsiaalsele
14

stabiilsusele, on ohtlik. Sama oluline, nagu seda on sotsiaalsete konfliktide lahendamiseks iguspraste ja rahumeelsete vahendite pakkumine, on ka eesmrk pakkuda inimestele vahendeid ja stiimuleid oma rahulolematuse vljendamiseks, eriti aga tunnetatud ebaigluse vljendamiseks. Me soovime pigem allumatuid ja hlt tstvaid kodanikke kui alistuvaid ja allaheitlikke riigi subjekte. Ning me soovime allumatuid kodanike mitte seetttu, et me enesehinnang seda nuaks, vaid seetttu, et pikas perspektiivis on sellised kodanikud palju paremaks avaliku korra garantiiks kui nende allaheitlikud kaaslased. Phja-Iirimaal oleks kohtulikul kontrollil ja igustel baseeruv poliitiline kultuur suutnud ennetada vi ra hoida tekkivat vgivalda ning pikaajalist katoliku ja protestantliku kogukonna vastandumist. Philiselt muudab kohtuliku kontrolli (lbivaatuse) vimalikkus poliitilist ssteemi nii, et distantseeritakse igustmistev vimuharu teistest valitsemise harudest (igustloovast ja tidesaatvast vimust). Avaliku arvamuse ngemuses pakub selline distantseerumine vimalust teisi vimuharusid kohtusse kaevata lootuses, et heastatakse ebaiglus, mida need teised vimuharud, mis on olnud mjutatud enamuse arvamusest, on olnud vimetud vi tahtetud heastama. Seega, kui kohtuliku jrelevalve vimalikkus oleks Phja-Iirimaa katoliiklastele, kes tundsid, et neid diskrimineeritakse t- ja elamuturul, vimaldatud kmnendeid tagasi, oleks neid olnud vimalik lepitada Briti riigiga. Seetttu vib kohtlik kontroll/jrelevalve omada vga olulist legitimeerivat rolli ning nrgendada soovi vtta appi otseseid meetmeid (nagu mss, streik jne). Selleks, et juurdunud igused ja kohtulik jrelevalve saaksid etendada legitimeerivat rolli, peab olema tidetud ks mitteformaalne eeltingimus. Niteks on britid sna vaenulikud andmaks kohtunikele vga palju mjuvimu, eriti on see vaenulikkus mrgatav Briti vasakpoolsete poliitikute seas. See vaenulikkus on tekkinud tugevast ja tenoliselt igustatud kartusest, et Briti juriidiline/iguslik klass, millest peaaegu kik kohtunikud on valitud, phineb ise liiga kitsal ja priviligeeritud sotsiaalsel baasil. Nad pelgavad, et igusssteem muutub hoovaks priviligeeritud klassi kes ning see kartus diskrediteeris Briti vasakpoolsete silmis kuni viimase ajani kohtuliku jrelevalve iguslikku rolli. Demokraatlikus hiskonnas peab juriidiline klass/grupp olema avatud ja see peab ka nima avatud. Sellest peab saama hiskonnas toimuva sotsiaalse mobiilsuse tunnusmrk, kui just ei taheta kaasa aidata antidemokraatlikele eelarvamustele. Sest, nagu Tocqueville mrkis Ameerika juriidilise klassi kohta, on selle klassi roll poliitilises ssteemis midagi aristokraatia sarnast. Kohtulik jrelvalve (lbivaatamine) pakub vimast relva takistamaks enamuse printsiibi toimimist ning vitlemaks julma vi populistliku demokraatia vormiga. Kuid
15

kohtulik anals/lbivaatamine saab oma potentsiaali maksimeerida vaid siis, kui igusalane haridus on kergesti kttesaadav ning juriidilisse gruppi sisenemine ei valmista probleeme. Just nii on Ameerika advokaadid ja juristid suutnud jda poliitilist ssteemi domineerima. Mitte miski pole USA-s rohkem vimaluste tunnetamisele kaasa aidanud, kui juriidilisse ametisse psemise suhteline lihtsus (ligipsetavus), seejuures nhakse juristiks/advokaadiks saamises vahendit vga paljudeks erinevateks karjrideks. Seega on mningane mstiline oreool fundamentaalsete iguste idee ja sotsiaalse mobiilsuse vimalikkuse vahel vimaldanud Ameerika demokraatial saavutada eriliselt liberaalne vorm. Mis on need peamised kaebused vi etteheited, mida sotsiaalsed ja majanduslikud muutused praeguses Euroopas on les paisutanud? Need on kaebused selle kohta, et indiviidid on vabastatud traditsioonilistest sotsiaalsetest sidemetest ja kohustustest, et uus sotsiaalse organisatsiooni skaala on mittehumaanne (vi ebainimlik), et tururatsionaalsus on tundetu, et konkurentsil ja mobiilsusel on traditsioonilistele sotsiaalse sidususe allikatele (religioonile, perekonnale, kohalikule kuuluvustundele) hukutav/katastroofiline mju. Kuid mida ldse religioon, perekond ja kohalik kuuluvus inimesele pakkusid? Nad pakkusid tugiraamistikku igeks kitumiseks ning hoolivat tuge tegevusteks, mida peetakse iguspraseks. Tegelikult pakub igustel baseeruv liberaalne konstitutsioon midagi eelnimetatule vga analoogset. Vorm, mille liberaalne konstitutsioon vtab, on loomulikult palju vhem isiklik ja ilmne kui perekonna roll. Pigem on sellel isegi rohkem hist religiooni raamistikuga, mis toimis lnes vga pikalt identiteedi ja ige kitumise allikana. Seega juame me taas kord vlja selleni, et liberaalne konstitutsioon (phiseadus) on kui religiooni aseaine, see on nagu kige hilisem/viimane Euroopa kristluse remaa.

16