KONKURENTS JA KÕLVATU KONKURENTS

Konkurentsi defineerimisvõimalusi

Konkurentsi võib üldiselt määrata kui ostjate võitlust müüjate ja müüjate võitlust ostjate
pärast. Eesti Enstüklopeedia defineerib konkurentsi kui võitlust, protsessi, milles mitu
subjekti taotlevad samaaegselt sama eesmärki, objekti või kasumit ning püüavad teisi
taotlejaid edestada, saavutada eelisolukorda.

Ülo Mallene defineerib majandusliku konkurentsi kui tegevust, kus firmad püüavad
parandada oma positsiooni turul, kasutades selleks võtteid, mille tagajärjel toodetavate või
müüdavate kaupade hind, kvaliteet või muud omadused on tarbija seisukohalt soodsamad
kui alternatiivsetel toodetel. [3, lk. 76] Eest Vabariigis võeti 16. juunil 1993. a. vastu
Konkurentsiseadus, mis jõustus 7. juulil 1993. Selles on olemas üpris segane konkurentsi
definitsioon §3, mille kohaselt on konkurents ettevõtlusega tegelevate füüsiliste ja
juriidiliste isikute ning nende liitude, assotsiatsioonide ja muude ühenduste kui turusuhetes
osalejate selline omavaheline võitlus, mis soodustab näiteks:

1. tegevus- ja valimisvabadust;
2. kaupade, teenuste ja tehnoloogia uuendamist;
3. kaupade ja teenuste pakkumise vastavusse viimist nõudlusega;

4. turu intensiivistamist, turutoonuse tõusu.

Adam Smith nägi konkurentsi majanduse "nähtamatu käena", mille eesmärgiks on

ressursside jaotamine kooskõlas tarbija valikuga ning seega majanduslik efektiivsus.
Konkurentsi mõistet on erinavad autorid defineerinud väga erinevas sõnastuses; näiteks
nõistetakse konkurentsi kui kahe või enama isiku püüdlemist ühe eesmärgi poole,
kusjuures eesmärgi saavutamine ühe isiku poolt vähendab selle võimalikkust teisele.

Et erinevad autorid konkurentsist rääkides üht ja sama ei mõtle, on näha ka

omadussõnadest, mis mõistele "konkurents" lisatakse: täiuslik ja mittetäiuslik, vaba,
töövõimeline, funktsioneeriv, tegus, atomistlik, innovatiivne, potentsiaalne jne.

Siiski on konkurentsil vaatamata erinevatele definistioonidele teatud ühtsed iseloomulikud

jooned:

1. Konkurentsil on teatud tagajärjed, ta viib teatud tulemusteni.

2. Konkurents näitab end turuprotsessi teatud kulgemises, osaliste teatud
turukäitumises.

3. Konkurents toimib, kui on olemas vajalikud ja piisavad konkurentsieeldused.

1
Nagu selgus, ei ole üksmeelt selles, mida konkurentsi all mõista. Siiski on erinevuste taga
soov konkurentsi kaudu midagi positiivset saavutada. Reeglina lähtuvad kõik kolmest
üldtunnustatud väärtusest: vabadusest, heaolust ja õiglusest. Vabaduse printsiip on
fikseeritud paljude riikide, sealhulgas ka Eesti Vabariigi, põhiseaduses.

Vaba konkurents, mida iseloomustab vabaduspiirangute puudumine, toob kaasa ka

positiivsed majanduslikud tagajärjed. head majanduslikud tingimused tähendavad jällegi
seda, et turule jäävad vaid efektiivseimad, st. optimaalse suurusega ettevõtted.

Täiesti vaba konkurentsi majanduses siiski ei eksisteeri, kuigi mitmetes riikides on sellele
juba üsna lähedale jõutud. Vaba konkurentsi tekkimist takistavad nii seadusandlikud aktid
kui ka turu iseloomu eripärasused. Mõnedel tegevusaladel suudab edukalt tegutseda vaid
väike arv firmasid, kuna turg on niivõrd kitsas. Väiksemates riikides on majanduslik
kontsentratsioon tihti rahvusvahelise konkurentsivõime eelduseks.

Kohe siirdume uurima, mis on kõlvatu konkurents, kuid enne vaatame veel, mis on
konkurentsipiirang. Konkurentsipiiranguks nimetatakse olukorda, kus ettevõtja kkeldub
ilma objektiivsete põhjusteta majanduslepingute sõlmimisest. Konkurentsipiirangud
tulenevad kas turu struktuurist või ettevõtjate kokkulepetest (kartellidest). Kuna turu jõud
ei suuda alati tagada efektiivset konkurentsi, peab riik konkurentsipoliitikat ellu viies
kindlustama konkurentsipiirangute ohtu sattunud konkurentsi eelduste säilimise.

Kõlvatu konkurents

Kõlvatut konkurentsi käsitleme Konkurentsiseadusest lähtuvalt. Selles seaduses

määratakse kindlaks kõlvatu konkurentsi ja konkurentsi kahjustamise sisu, kehtestatakse
turusuhetes osalejate vastutus ning sätestatakse konkurentsi riiklik järelvalve. Siinkohal
lisaks veel seda, et konkurentsiseadus reguleeriv ka leiutiste, patentide, kaubamärkide ja
autoriõiguste kaitsega tekkivaid suhteid, kuid üksnes sel määral, mil neid suhteid ei
reguleerita teiste seadustega. See seadus ei reguleeri mingeid suhteid tööjõuturul. Näiteks
ei laiene seadus tööotsijate vahelisele kõlvatule konkurentsile, küll aga kõigile muudele
kõlvatu konkurentsi faktidele.

2
Mis asi siis on kõlvatu konkurents? Eesti Vabariigi Konkurentsiseaduse §7 sätestab, et
kõlvatu konkurents on turusuhetes osaleja teod, mis on vastuolus kaubandustegevuse
heade kommete ja tavadega ning millega taotletakse konkurentsieeliste saamist, sealhulgas
kuuluvad nende tegude hulka:

1. eksitav reklaam;
2. ärinime, kaubamärgi või muude tunnuste ebaõige kasutamine;
3. konkurendi või tema kauba halvustamine;
4. ärisaladuse kuritarvitamine;
5. teise turusuhetes osaleja töötaja ärakasutamine;
6. kaupade ja teenuste müügi ebaseaduslik piiramine või soodustamine;

7. muud teod;

Vaatleme neid lähemalt.

EKSITAV REKLAAM. Selle mõtte seadusandlik tähendus on toodud

Konkurentsiseaduse §8, mille esimeses lõikes öeldakse, et "Eksitav reklaam on ebatõeste
andmete levitamine, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada eksliku
mulje eriti soodsast pakkumisest". Sama paragrahvi teises lõikes selgitatakse, et andmete
all, millest räägitakse paragrahvi esimeses lõikes, tuleb mõelda andmeid pakkuvate
kaupade ja teenuste päritolu, omaduste, valmistamisviisi, hankimisviisi, hinna,
auhindamise (näiteks: toote eest saadud medalite), müügi põhjuste ja varude suuruse,
turusuhetes osalejate eesõiguste, nende finantsseisundi (näiteks: maksujõulisuse või
maksujõuetuse) ja muude omaduste kohta.

Ebatõeste andmete levitamine võib toimuda nii suuliselt kui ka kirjalikult. Kirjalik
eksitusse viimine hõlmab omakorda juhud, kui näiteks kaubal endal, selle pakendil,
saatedokumentides või mujal on kasutatud märki,teavet või nimetust, mis tavalise
tähelepaneku juures võib viia eksitusse kauba tootja, valmistamiskoha või kauba
omaduste suhtes.

Seadusandja loeb eksitava reklaami kasutamise kui teo toimepanduks ka siis, kui
kasutatavad ebatõesed andmed võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures esile
kutsuda eksliku mulje. Tavalise tähelepanelikkuse all tuleb mõelda tähelepanelikkuse
sellist taset või astet, mis on reeglina iseloomulik igale nn. tavalise või keskmise
tähelepanelikkusega inimesele. Siin ei tule mõelda tähelepanelikkust, mis on omane kas
teatavatele spetsialistidele või lapseealistele. Kui tekib vaidlus, kas reklaam on selline, et
võis või ei võinud ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada ekslikku muljet eriti
soodsast pakkumisest, siis tuleb läbi viia vastav ekspertiis. [5, lk. 7]

ÄRINIME, KAUBAMÄRGI VÕI MUUDE TUNNUSTE LUBAMATU KASUTAMINE.

On lubamatu, kui neid võib tavalise tähelepanelikkuse juures ära vahetada tunnustega,
mida teine turusuhetes osaleja juba seaduslikult kasutab. Tunnused on kergesti segamini
aetavad järgmistel juhtudel: * Nimetus (näiteks ärinimi on pikk, keeruline ja rasksti
mõistetava semntikaga. Üldiselt loetakse enamike maade kohtupraktikas firma nimetuses

3
või kaubamärgis mäne tähe vahetamisel saadud uut kaubamärki või firma nime
originaaliga äravahetamiseni sarnaseks. (Näiteks: Zetax ja Zeta, Topilar ja Topican). *
Kaubamärk on keeruline. Väga keerulist kaubamärki on tarbijal raske meeles pidada. See
on ilmselt ka üheks põhjuseks, miks kaubamärkide disainil on tendents lihtsustumise
poole. * Kaubamärgi kaitstav osa ei ole ülejäänud osast hästi eraldatav. Kui registreeritud
kaubamärgist ei ole kaitstud mitte see osa, mis jääb tarbijale hästi meelde ja mille järgi
seda toodet üldiselt tuntakse, vaid mõni muu kaubamärgi komponent, siis võib tekkida
olukord, kus müüakse seaduslikult sarnasid (näiteks sama nimega) tooteid, mis on
valmistatud eri kohtades ja on väga erineva kvaliteediga. Tarbija ei pruugi neil toodetel
vahet teha. Selline on näiteks 1993. a. alguses olnud Royal-piirituse skandaali põhjus. *
Kui kombineeritud kaubamärgist on kaitstud ainult selle kirjalik osa, võib segadust
tekidada pildi osa sarnasus. Näiteks on Eesti Patendiametis 1992. a. lõpus registreeritud
väga tuntud USA firma Levi-Strauss & Co kaubamärk LEVI's. See on aga kergesti segi
aetav Eesti kauplustes sageli esineva kaubamärgiga LIVE's. [2, lk. 143]

KONKURENDI VÕI TEMA KAUBA HALVUSTAMINE. Konkurendi halvustamine on

käsitletav kõlvatu konkurentsina, kui see seisneb tahtlikus valeteadete levitamises teiste
turusuhetes osalejate või tema (nende) poolt müüdava kauba või teenuse kohta, kui
sellega kahjustatakse konkurentsieeliste saamiseks teiste turusuhetes osalejate mainet või
äritegevust (Konkurentsiseadus §10). Valeteadete levitamine on tahtlik siis, kui nende
levitaja on teadlik, et levitatavad teated on valed või kui ta möönab levitatavate teadete
tõele mittevastavust. Selline käsitatus vale teadete levitamisel tahtlikkuse olemusest on
vastavuses kõlvatu konkurentsi legaalse määratlusega. [5, lk. 8]

Konkurendi halvustamine on eriti tõsiste tagajärgedega sel juhul, kui tegu on

komplitseeritud kaupade, näiteks autode või personaalarvutitega, mille kohta kogu
kuuldud informatsiooni ei ole võimalik mõne testi sooritamisega järele kontrollida ka
eksperdil, rääkimata tavakasutajast. Halvustamine on objektile sama ohtlik, kui tema
nime all või kaubamärgiga praaktoodangu müümine, sest üldiselt levib inimeste seas
kõige kiiremini negatiivne informatsioon. Seda usutakse aga sagedamini kui kiitmist.

ÄRISALADUSE KURITARVITAMINE. See on teiste turusuhetes osaleja ärisaladuste

kasutamine konkurentsieeliste saamiseks, kui vastavad andmed on saadud
seadusevastaselt või nende kasutamine on vastuolus teise turusuhetes olijaga sõlmitud
kokkuleppega. Ärisaladus on Konkurentsiseaduse §11 lõige 2 kohaselt turusuhetes
osaleja käsutuses olev tehniline, tehnoloogiline ja muu ärialane teave, samuti andmed
kaubanduslike läbirääkimiste, tehingute, turu-uuringute ja muude asjaolude kohta, mille
avaldamine ei ole kohustuslik ja mille saladuses hoidmist peab turusuhetes osaleja
vajalikuks.

Ärisaladust kujutava teabe (andmete) kuritarvitamine on käsitletav kõlvatu

konkurentsina, kui: 1) teavet (andmeid) kasutatakse mõne konkurentsi eelise saamiseks ja
2) need andmed on saadud seadusevastaselt. Andmete seadusevastase saamise all tuleb
mõelda nende saamist: 1)altkäemaksu või muu seadusevastase tasu andmise eest; 2)
vargyse teel; 3) loeata forografeerimise või muu ebaseadusliku paljundamise teel või 4)
muul ebaseaduslikul teel.

4
Ärisaladuse kuritarvitamine on käsitletav ka ärisaladuse n. ö. omaniku poolt teisele
turusuhetesosalejale usalduse alusel avaldatud ärisaladuse kasutamisena, kui see on
vastuolus nende vahl sõlmitud kokkuleppega.

TEISE TURUSUHETES OSALEJA TÖÖTAJA VÕI ESINDAJA ÄRAKASUTAMINE.

See on tema mõjutamine mõjutaja huvides tegutsema või tema tegelik kasutamine
konkurentsieeliste saamiseks (Konkurentsiseaduse §12). Selle sätte kohaselt saab kõlvatu
konkurents esineda kahel kujul.

Esiteks saab lugeda kõlvatuks konkurentsiks juba seda, et mõjutatakse konkurendi

töötajat või esindajat tegutsema kõlvatu konkurendi huvides. Kas selle tulemusena
mõjutaja saavutab oma eesmärgi või mitte, ei ole oluline. Mõjutamine võib esineda
psüühilise või füüsilise mõjutamisena, samuti äraostmisena selle kõigis
avaldumisvormides. Vastutuse osas võib mõjutaja kuuluda kriminaalseaduses ettenähtud
asjaolude esinemisel ka vastutusele võtmisele altkäemaksu andmise eest.

Teiseks saab konkurendi töötaja või esindaja ärakasutamist käsitleda kõlvatu

konkurentsina siis, kui tema kaudu saavutab kõlvatu konkurent konkurentsieeliseid.

KAUPADE VÕI TEENUSTE MÜÜGI EBASEADUSLIK PIIRAMINE VÕI

SOODUSTAMINE (Konkurentsiseaduse §13). Selle paragrahvi järgi saab kaupade või
teenuste müügi ebaseaduslik piiramine olla käsitletav kõlvatu konkurentsina järgmistel
juhtudel.

Esiteks, kui müüdavate või teenuste kogust kas piiratakse või nende müük pannakse
sõltuvusse mingist tingimusest.

Kõlvatu konkurentsiga ei ole tegemist, kui sellised piirangud või tingimused tulenevad
sedusandliku või täidesaatva riigivõimuasutuse või kohaliku omavalitsuse otsusest
(Konkurentsiseadus §13, lõige 1, p. 1). Seejuures on aga sama seaduse §4 lõige 2
kohaselt neil keelatud selliste piirangute kehtestamine, mis on vastuolus
konkurentsiseadusega ega ole lubatud teiste seadustega. See tähendab, et riigi- ja kohalik
võim oma asutuste, organite ja ametiisikute kaudu ei võin ahistada konkurentsivabadust.

Teiseks, seadusandja loeb kõlvatuks konkurentsiks kaupade või teenuste müügi

takistamist või nende kõrvaldamist müügilt, kui see toimub enne hinnatõusu
(Konkurentsiseaduse §13, lõige 1, p.2).

Kolmandaks on kõnealuse paragrahvi esimese lõike kolmanda punktiga keelatud

üleskutsed müügi- või ostukeelu (boikoti) rakendamiseks teise turusuhetes osaleja suhtes.
Üleskutsed võivad olla kirjalikud või suulised. Neil ei pruugi olla ähvardavat iseloomu.

5
Neljandaks on kõlvatuks konkurentsiks kuulutatud kaupade ja teenuste müügi
ebaseaduslik soodustamine nende müügi sidumise kohustusega, kui eesmärk on:

1. osta teisi kaupu või teenuseid

2. leida uus ostja.

MUUD TEOD. Siia alla kuuluvad teod, mida seadusandja ei ole osanud ette näha.

Kontroll konkurentsi üle.

Kontrolli konkurentsi üle peab teostama selliselt, et see ei kahjustaks ettevõtte

majandustegevust s. t. seadus peab garanteerima, et ükski ametiisik ega organiatsioon ei
saaks hankida piiramatult informatsiooni ettevõtte, asutuse või organisatsiooni kohta.

Turgu valitsev ettevõte ei tähenda ainult monopoli, vaid ka sellist olukorda, kus ühe firma
või liidu turuülivõimsususe tõttu ei ole võimalik mõjus konkurents. See on turule
niinimetatud ehituslik takistus ehk piirang, mis on tekkinud mitteseadusandluse vaid
turujõudude toimimise tõttu. Seega ei saa keelata turgu valitseva ettevõtte seisundit kui
sellist. Riiklikus konkurentsipoliitikas on vaja otstarbekalt minimeerida valitsevast
positsioonist tulenevaid potentsiaalseid kahjusid. Kahjude vältimist võib teha
preventatiivselt - vältides turgu valitsevate ettevõtete teket - või represiivselt - sekkudes
sellise ettevõtte tegevusse.

Eesti konkurentsiseaduses on turgu valitsev ettevõte selline ettevõte, mis omab vähemalt
40% konkreetse kaubaturu käibest või on domineerival postisioonil oma finantsjõu,
kaubaturgudele juurdepääsu, sidemete või muude asjaolude tõttu. Turgu valitseva
ettevõtte kuritarvitamine on defineeritud mittelõpliku loeteluna: 1) tootmise,
teenindamise või turustamise mahu vähendamine eesmärgiga hoida või tõsta kauba hinda,
kui teiste ettevõtete ligipääs turule on piiratud. Fakt, et ettevõte oma tegevuse mahtu
vähendab, ei ole iseenesest kõlvatu konkurents; 2) hinnastrateegia kasutamine, mille
eesmärgiks on konkurentide turult väljatõrjumine. Sellise tegevuse näiteks on dumping.

Euroopa Ühenduse seaduse järgi ei ole dumping keelatud ainult turgu valitsevatele
ettevõtetele. Dumpingu vastaste seaduste eesmärgiks on kaitsta ühenduse liikmesmaade
firmasid subsideeritud või agressiivse hinnakujundusega müüdavate eksporttoodete eest.
Euroopa Ühenduse määratluse järgi on dumpinguga tegemist juhul, kui toote eksporthind
on väiksem kui selle tavaline hind valmistaja- või eksportija maal. Sellest reeglist on
palju erandeid, mida võetakse arvesse igal konkreetsel juhul eraldi. Näiteks võivad toote
hinnad erineda selle tõttu, et eksportija- või importijamaal on elatustase või töötasud väga
erinevad, samuti võib eksportija ajutiselt kasutada madalamaid hindu, et ennast turule
"sisse süüa". Hindade erinevus riikide lõikes võib olla tingitud ka müügikoguste
erinevusest või riikide maksupoliitika erinevusest. [5, lk. 145]

Uus ja vana konkurentsiseadus

6
Praegu veel kehtiv Konkurentsiseadus on konkurentsiameti peadirektori asetäitja Aini
Proosi sõnul veel liiga üldine ning lähtudes praktilistest kogemustest vajab täiendamist ja
täpsustamist. Et Eesti soov on ühineda Euroopa Liiduga, lähtuti uue seaduse
väljatöötamisel mitmetest Euroopa Liidu dokumentidest.

Uue seaduse koostamise tingis käesolevaks ajaks tekkinud vajadus Eesi

konkurentsiseadust täiendada ning uuendada seoses turumajanduse arenguga ja Euroopa
Liidu riikidega lepingute sõlmimisega. Kuna seaduse muudatused on olulised, esitati
konkurentsiseaduse muutmise seaduse asemel uus seaduse eelnõi. Momendil veel
kehtivas konkurentsiseaduses puuduvad nimelt mitmed protseduurireeglid, riigi abi
andmise ja ühinemise kontrolli põhimõtted, samuti eri- või ainuõigusega ettevõtja ning
loomuliku monopoli kohustused.

Kõige olulisemad põhimõtted, mis uue seadusega kehtestatakse, ongi põhimõtted riigi
abi andmiseks ja ettevõtete ühinemise konrollimiseks. Mõlemad põhimõtted on uued
ja ei ole kehtivas seaduses üldse käsitletud. Sisuliselt iseloomustab Euroopa Ühenduse
riigitoetuste kontrolli süsteemi põhimõte keelustada sellised riigitoetused, mis
mõningatele ettevõtetele või mõningate kaupade tootmisele eeliseid luues moonutavad
või ähvardavad moonutada konkurentsi, sest need kahjustavad liikmesriikide kaubandust.
Riigitoetuste kontrolli süsteemi tõhusaks rakendamiseks on vaja reaalselt täidetavaid
protseduurireegleid. Arvestades Eestile Euroopa lepingutega määratud kohustusi, oleks
Konkurentsiametil nägemusel normaalne, et kehtestataks Euroopa Ühenduses
kasutatavaga sarnane süsteem, andes järelevalve volitused riigiorganitele. Samuti aitab
see luua süsteemi, mis hõlbustab täita hilisemast ühinemisest tulenevaid kohustusi.

Riigi abi defineerib uus Konkurentsiseadus kui riigi või kohaliku omavalitsuse poolt või
nende vahenditest antavat finantssoodustust, mis moonutab või võib moonutada
konkurentsi, soodustades mõnda ettevõtjat või mingite kaupade tootmist või teenuste
osutamist, kaasa arvatud näiteks: rahaline abi, maksude tasumise ajastamine, võlgade
kustutamine või laenude andmine oluliselt soodsamatel tingimustel kui tavaliselt teistele
ettevõtjatele.

Kui piirid on avanenud, võib riigil tekkida kiusatus anda riigi abi, sest need on vähesed
allesjäänud abinõud, mis võimaldavad neil oma tööstust tugevneva konkurentsi eest
kaitsta. Riigitoetused on vastuvõetavad, kui need on mõeldud uurimis- või
arendustegevuseks, keskkonnnakaitseks või piirkondliku ühtekuuluvuse saavutamiseks.
Üldiselt on siis nii, kui mingi äriühingu investeeringutel on väga hinnatav väljund kogu
ühiskonnale, see tähendab, et äriühing teeb investeeringu, millest ühiskonnale sugeneb
majanduslikku kasu, mida see äriühing ise omastada ei saa. Äriühingu seisukohast on
mõistlik teha selliseid investeeringuid vähem, kui ühiskonnale vaja oleks. Kohase
toetupoliitika abil saab valitsus seda olukorda parandada ning ergutada äriühingut omaks
võtma igas mõttes optimaalset investeerimisstrateegiat. Samas tuleb hukka mõista
riigitoetuse vormid, mis muud kasu andmata moonutavad konkurentsi. Eespool toodu
põhjedab vajadust rangelt jälgida siseturul antavaid riigitoetusi.

7
Lisaks riigi abi andmise kontrollile on teine konkurentsiseadusesse täiendusena sisse
lülitatud punkt ettevõtete ühinemise kontroll. Siseturg tekitab äriühingule rohkesti
probleeme, mida on võimalik lahendada vaid strateegiliste liitude sõlmimise abil,
moodustades liitettevõtteid ning omandades teisi ettevõtteid. Kuigi selline äristrateegia on
põhimõttelislt vastuvõetav, tuleb kanda hoolt, et need turustruktuurid jääksid
konkureerima ka tulevikus. See selgitabki ühinemise kontrolli vajalikkust. ka siin võib
reguleerimatus viia selleni, et mingi ettevõte saavutab nii tugeva domineeriva seisundi, et
selle kuritarvitamine võimaldab tal saada alusetut tulu ning vähendada üldist heaolu.

Väikeriikide puhul nähakse ettevõtete ühinemises sageli rahvusvahelise

konkurentsivõime tagatist. Enamik konkurentsiõiguse süsteeme sisaldab võimalust
kontrollida ettevõtete ühinemist. Ühinemiste kontrollile on pühendatud eraldi oda
Euroopa ühenduse seadusandluses, samuti on ka mitmetel liikmesriikidel oma
rahvuslikud ühinemiste kontrolli seadused. Puudub selline kontroll aga näiteks Soomel ja
Taanil. Nende riikides ei peeta suurust iseenesest paheks ning kogu konkurentsiameti
tegevus on suunatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise vastu. Selline põhimõte on
toodud ka meie uues Konkurentsiseaduses.

Alljärgnevalt aga mõningad spetsialistide arvamused ühinemiskeeli vastu:

1. Suureneb bürokraatlik asjaajamine, kusjuures riik võtab otsustamise kaasosanikuna

endale a priori vastutuse ühinemise tagajärgede eest.
2. Ametiisikud ei suuda peensusteni tungida firmade arengustrateegiatesse, et teha
pädevaid otsuseid: võimalik, et eitava vastuse korral langeb firmade
rahvusvahelise konkurentsi tase või firmad pankrotistuvad.

3. Ühinemisele eelneb firmade omavaheline tihe koostöö ning infovahetus. Tavalisele

partnerile saavad teatavaks saladused, mida eitava vastuse korral on ühel või teisel
osapoolel kerge ära kasutada teise osapoole turult väljatõrjumiseks.

Veel on uude Konkurentsiseadusesse eeltoodud põhimõtetele lisatud ka teisi täiendavaid

sätteid, millel ma lähemalt peatuma ei hakka. Põhimõtteliselt on eelnõu koostmisel
lähtutud võimalikult lähedaselt Euroopa Liidu dokumentide sisust. Ka on uuteks uues
Konkurentsiseaduses eri- ja ainuõigusega ettevõtjat ja loomulikku monopoli
puudutavad sätted. Kõlvatu konkurentsi osa ei ole oluliselt muudetud võrreldes kehtiva
seadusega. Eksitava reklaami asemel on kasutatud mõistet "teave". Välja on jäetud
firmanimetuse, kaubamärgi või muude tunnustre lubamatu kasutamine, mida reguleerivad
teised seadused ning üldjuhul läheb ka eksitava teabe alla.Seaduse koostanud töögrupp
arvab, et edaspidi tuleb kõlvatu konkurentsi kohta teha eraldi seadus, mis ühendaks endas
kehtiva tarbijakaitse-, konkurentsi- kui ka teistes seadustes sisalduvad sätted
majandustegeuse heade kommete ja tavade kohta. Uus konkurentsiseadus sätestab ka
kõlvatu konkurentsi otsese keelu. Riikliku järelvalve sätted on koostatud lähtudes
käesoleval ajal kehtivatest õigusaktidest. Uuendusena teostab järelvalvet riigi abi üle
Rahandusministeerium ja ettevõtjate ühinemise üle Konkurentsiamet. Laiendatud on ka
Konkurentsiameti pädevust, eriti konkurentsialase rikkumise juhtumi uurimise ja
dokumentide väljanõudmise alal. Kõlvatu konkurentsi alased vaidlused lahendatakse

8
tsiviilvaidluse korras kohtu kaudu. Riikliku järelvalve osas sisaldab uus
Konkurentsiseadus Konkurentsiameti pädevust ja protseduurireegleid, mida käsitleme
järgmisena.

Konkurentsi riiklik järelvalve

Eesti Vabariigi seadusandluses on konkurentsi riikliku järelvalve asutuseks kehtestatud

Konkurentsiamet. Momendil kehitv rahandusministri 21. oktoobri 1993. a. määrusega nr.
155 kinnitatud Riigi Konkurentsiameti põhimäärus sätestab, et Eesti Vabariigi Riiklik
Konkurentsiamet on Rahandusministeeriumi valitsemisalas tegutsev riigiasutus, kes
töötab välja ja teostab riigi hinna- ja konkurentsipoliitikat, lähtudes eelkõige tarbija
huvidest. Kõige uuemas põhimääruses defineeritakse konkurentsiametit kui
Rahandusministeeriumi valitsemisalas tegutsevat riigiasutust, kellel on
juhtimisfunktsioon, ja kes töötab välja konkurentsipoliitika põhisuunad ning kaitseb
konkurentsivabadust ausa äritegevuse arendamise eesmärgil, teostades riiklikku
järelvalvet seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Need muudatused lähtuvad uuest
Konkurentsiseadusest. Selle põhimääruse järgi seletame ka ameti töökorraldust ja õigusi.

Kui vanas põhimääruses oli sätestatud konkurentsiameti tegevusvaldkondadeks nii hinna-

kui ka konkurentsipoliitika, siis uues põhimääruses kuulub ameti ülesannete hulka vaid
konkurentsipoliitika väljatöötamine, teostamine ja järelvalve.

Uue põhimääruse kohaselt konkurentsiamet konkurentsivabaduse kaitsmisel ja

konkurentsipoliitika põhisuundade väljatöötamisel:

1. jälgib, uurib ja analüüsib konkurentsi olukorda riigis;

2. kavandab konkurentsivabadust soodustavaid meetmeid, annab soovitusi
konkurentsi olukorra parandamiseks ja hinnanguid ettevõtjate tegevuse
konkurentsiseadusele vastavuse kohta;
3. teeb ettepanekuid õigusaktide vastuvõtmiseks ja muutmiseks;
4. teeb koostööd teiste riikide konkurentsialaste järelvalve asutustega;
5. teostab järelvalvet konkurentsiseaduse täitmise üle seaduses ettenähtud korras;
6. määratleb kaubaturgu;
7. teeb kohustuslikke ettekirjutisi ja trahve seadusega ettenähtud alustel ja ulatuses;

8. täidab muid talle seaduste, Riigikogu otsuste, Vabariigi Presidendi seadluste,

Vabariigi Valitsuse ja ragandusministri õigusaktidega pandud ülesandeid.

Võrreldes vana seadusega on uues seaduses täpsustatud Konkurentsiameti pädevust,

õigust nõuda teavet ja materjale ettevõtja tegutsemiskoha - territooriumi, hoonete,
ruumide, transpordivahendite - kontrollimist. Samut on uues seaduses säilitatud
ärisaladuse hoidmise kohustus Konkurentsiameti poolt, millele on lisatud põhimõte, et
Konkurentsiamet ei tohi kasutada ettevõtja vastu teavet, mida ei saa sellele ettevõtjale
avaldada. Nimetatu seab kaebaja olukorda, kus ta peab lubama teisel poolel kõigi
matrjalidega tutvumist, et tuvastada seaduse rikkumist.

9
Konkurentsiseaduse rikkumise eest kohaldatakse haldusvastutust nii juriidiliste kui ka
füüsiliste isikutele ka koos või eraldi. Karistuse määramisel arvestatakse õiguse
rikkumise raskust, laadi ja teisi asjaolusid. Karistust ei kohaldata, kui õiguserikkumise
toimepanemisest on möödunud enam kui 3 aastat.

TARBIJA KAITSE
Kes on tarbija?

Kõik me oleme tarbijad. Tarbijakaitse seaduse paragrahvis 3 seletab seadusandja üsna

põhjalikult, kes tarbija on. Sealt saame teada, et tarbija on füüsiline isik, kes ostab ja
kasutab või kavatseb osta ja kasutada kaupa või teenust eravajaduseks. Kuna enamik
meist ei ole kõige rikkamate klassist, on eluga toimetulemine muutumas üha raskemaks.
MIks see nii on? Seda sellepärast, et hindadel on millegipärast omadus ainult tõusta ja
mitte langeda.

Et siiski garanteerida võrdsust kõigi tarbijate vahel on Tarbijakaitseseaduse paragrahvis 4

välja toodud tarbija põhiõigused, milleks on:

• õigus nõuda vähemalt kohustuslikele nõuetele vastavat kaupa või teenust;

• õigus olla kaitstud oma elule, tervisele, varale ja keskkonnale ohtliku ning
kasutamiseks või omamiseks keelatud kauba või teenuse eest;
• õigus saada vajalikku ja tõest teavet pakutavate kaupade ja teenuste hulgast
teadliku valiku tegemiseks;
• õigus taotleda oma huvide arvestamist ja olla esindatud oma liitude ja ühingute
kaudu otsuste tegemisel tarbijapoliitikat puudutavates küsimustes;
• õigus nõuda riiklikku kaitset oma õiguste ahistamise korral;

• õigus nõuda müüjalt hüvitust endale tekitatud materiaalse ja moraalse kahju eest.

Kuna mainitud põhiõigused baseeruvad J. F. Kennedy esinemisel toodud tarbija

põhiõiguste deklaratsioonil (sellel baseeruvad ka ÜRO tarbijakaitse juhised), on nende
kaitsmise ulatus ja tase üks riigi majanduse arengu taseme näitajatest ja seda
tunnustatakse palju.

Sageli on vaesuse piiri püütud määrata piisava sissetuleku olemasoluga teatud koguse
toidu soetamiseks. Rahvusvaheline tarbijaorganisatsioonide liit Consumers International
leiab, et peale esmaste vajaduste rahuldamise (toit, peavari, riietus, haridus) tuleb
arenenud riikide valitsustel silmas pidada ka elanike selliseid vajadusi nagu osavõtmine
ühiskonna kultuuri-, teadus-, sotsiaalsest ja poliitilisest elust.

Tarbija kaitse ja selle korraldus

Selleks, et tarbijat kaitsta s. t. kaitsta tema põhiõigusi, on Eesti Vabariigis loodud

Tarbijakaitse amet. H. Aruniit kirjutab: "Tarbijakaitseameti eesmärk on aidata tarbijat,

10
kaitsta tema seaduslikke õiguseid, anda võimalusi teadmiste omandamiseks, et olla
arukas osaleja turusuhetes ja vääriline vastane teenuste ja kaupade pakkujatele -
müüjatele. Üksiktarbijal pole kerge teha õiget valikut külluses pakutavate kaupade ja
teenuste seast ning hoiduda ärimeeste poolt oskuslikult seatud ebasoodsatest
lepingutingimustest. Teadlik tarbija, kes teab hästi oma õigusi aga ka kohustusi, suudab
mõjutada kaupmehi täpsemalt järgima ausaid mängureegleid." [7]

Eesti Vabariigis korraldavad tarbija kaitset Tarbijakaitse seaduse kolmandas peatükis

olevad paragrahvid. §9 alusel on tarbijatel õigus oma huve kaitsta koondudes
tarbijaühingutesse, mille asutamise ja tegevuse kord on sätestatud füüsiliste isikute
mittetulundusühinguid reguleeriva seadusega. Loodud tarbijaühingud aga võivad
omakorda asutada tarbijaliite ja terbijakeskliite.

Tarbijaühingu ja tarbijaliidu volitatud esindaja(te)l on õigus:

1. Kontrollida müüja kohustuste täitmist, sealhulgas hinnakujundust, koos pädeva

ametiisikuga või iseseisvalt;
2. Koostada avastatud õiguserikkumise kohta protokoll ja edastada see tarbijakaitse
ametiisikule või pädevale asutusele;

3. Esindada tarbijaid suhetes müüjaga, tarbijakaitseametis, kohtus või muudes

asutustes.

Ka valla- ja linnavolikogu võivad moodustada tarbijakaitsega tegelevaid üksusi. Sellisel

juhul volitab valla- või linnavolikogu tarbijakaitsega tegelema ametiisiku(d), kellel on
õigus:

1. Kontrollida käesoleva seaduse täitmist;

2. Teha suulisi hoiatusi või käesoleva Tarbijakaitseseaduse paragrahvis 15 sätestatud
ettekirjutusi;

3. Kohaldada haldusvastutust kooskõlas haldusõiguserikkumiste seadustikuga või

teha ettepanekuid õiguserikkuja vastutuselevõtmiseks.

Riiklikku tarbijakaitset korraldab Vabariigi Valitsus ministeeriumide ja teiste

valitsusasutuste kaudu.

11
Tarbijakaitsealased riikliku järelevalve volitused on:

1. Tarbijakaitseametil;
2. Standardiametil - tehniliste eeskirjadega sätestatud või õigusaktidega
kohustuslikuks muudetud standardite ja nendega võrdsustatud dokumentide nõuete
täitmise järelevalve ning mõõtevahendite seisundi järelevalve alal;
3. Ravimiametil - ravimite valmistamise, levitamise, hulgimüügi ning apteegist
väljastamise ja reklaamimise järelevalve alal;
4. Tervisekaitseinspektsioonil - tehniliste eeskirjadega sätestatud või õigusaktidega
kohustuslikuks muudetud standardite ja nendega võrdsustatud dokumentide
tervisekaitsealaste nõuete täitmise järelevalve alal;
5. Põllumajandusministeeriumil - toidu kvaliteedi ja ohutuse kohustuslike nõuete
täitmise järelevalve alal;
6. Politseiametil - kauplemisnõuete, turul ja tänaval kauplemise eeskirjade ning
taksoteeninduse eeskirjade täitmise järelevalve alal;
7. Maakonnaarstil - ebaseadusliku arstimise, ravivahendite kasutamise ja nende
reklaamimise ning riikliku litsentsi kohase ravitegevuse järelevalve alal;

8. Teistel järelevalveorganitel vastavalt seadusele.

Tarbijakaitseseadusega sätestatud tarbija õiguste tagamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus

kaupluse töö üldeeskirjad, toitlustamise üldeeskirjad, toiduainete ja muude toodete
märgistamise eeskirjad, alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning
müügi eeskirjad, tervisekaitse eeskirjad toiduainete valmistamisel, säilitamisel, vedamisel
ja müümisel, samuti seaduses nimetatud juhtudel muud eeskirjad tarbija õiguste
tagamiseks. Toodete või teenuste üksikutele liikidele esitatavad tarbijate õiguste
tagamiseks muud kohustuslikud nõuded kehtestavad vastavad ministeeriumid Vabariigi
Valitsuse poolt määratud korras.

12
Tarbijakaitseametil on õigus:

1. Teha ettepanekuid tarbijakaitsealaste õigustloovate aktide vastuvõtmiseks või

muutmiseks;
2. Kontrollida käesoleva seaduse täitmist;
3. Lahendada ametile esitatud avaldusi ja kaebusi tarbijate õiguste ahistamise kohta,
kaitsta tarbija õigusi ja huve kohtus;
4. Teha suulisi hoiatusi või käesoleva seaduse paragrahvis 15 sätestatud ettekirjutusi;
5. Kohaldada haldusvastutust ja taotleda füüsilise isiku kriminaalvastutusele võtmist
tarbijakaitseseaduse rikkumise eest;
6. Panna pitser või plomm ohtlikule või saate- või müügidokumentideta kaubale ning
taotleda sellise kauba erikonfiskeerimist;
7. Taotleda seadusega ettenähtud korras ettevõtte või organisatsiooni tegevusloa
äravõtmist;
8. Teavitada üldsust müüjate ja teenindajate tarbijat kahjustavast tegevusest;
9. Nõuda füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt asjakohaseid dokumente, materjale ja
muud vajalikku teavet;
10. Võimaldada tarbijaühingu esindaja osavõttu tarbijakaitsealaste küsimuste
lahendamisest;

11. Anda tarbijale ja tarbijaühingutele tarbijakaitsealaseid teadmisi.

Tarbijakaitseameti ametiisikul on õigus kontrollimiseks takistamatult siseneda müüja

ametiruumi, -rajatisse ja kaupu vedavasse sõidukisse või avada veovahendeid.

Tarbijakaitseamet on kohustatud tarbija tervisele, elule, varale või keskkonnale

sihipärasel kasutamisel ohtlikust kaubast või teenusest teabe omamisel tegema kõik
ametist oleneva nende kaupade või teenuste müügi takistamiseks, vajadusel teavitades
massiteabevahendeid.

Riigi Tarbijakaitseamet

Uurime nüüd Riigi Tarbijakaitseameti põhimääruse [9] põhjal Tarbijakaitseameti

tööülesandeid ja õigusi.

Riigi Tarbijakaitseamet on Majandusministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus

ja tegeleb tarbijakaitse riikliku korraldamisega. Tarbijakaitseamet teostab riiklikku
järelevalvet ning kohandab vajadusel riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja
ulatuses. Oma ülesannete täitmisel esindab amet riiki. Tarbijakaitseameti tegevuse
eesmärgiks on tarbija seaduslike õiguste kaitsmine ning nende huvide esindamine. Samuti
viib ta ellu tarbija seaduslike huvide ja õiguste kaitset kõigi ettevõtjate suhtes, sõltumata
ettevõtte omandivormist ja ametkondlikust alluvusest, kes suhetes tarbijaga on kauba või
teenuse müüjad, tootjad või vahendajad.

13
Tarbijakaitseameti ülesanneteks tarbijakaitsealase töö korraldamisel on:

1. Tagada tarbija seadusjärgsed õigused tema suhetes kauba või teenuse müüjaga;
2. Tagada müüja seadusjärgsete kohustuste täitmine tema suhetes tarbijaga;
3. Korraldada vajadusel kaubale või teenusele kohustuslike nõuete täitmise üle
järelevalvet;
4. Kaitsta tarbija ja müüja vahelistes lepingutes tarbija kui majanduslikult lepingulise
suhte nõrgema poole õigusi;
5. Esindada tarbijaid seadusandlusega määratletud korras riigi ja kohaliku
omavalitsuse asutustes, kaupu või teenuseid tootvates, müüvates või vahendavates
ettevõtetes, kohtus, vahekohtus, tootjate, müüjate või tarbijate organisatsioonides
ja rahvusvahelises tarbijakaitseliikumises;
6. Kohaldada vastavalt seadusandlusele vastutust tarbijakaitseseaduse nõuete
rikkumise eest ja vastutust haldusõiguserikkumiste eest;

7. Korraldada tarbijale müüja või teenindaja õigusvastaste tegudega tekitatud kahju

hüvitamist.

14
Tarbijakaitseametil on tema ülesannete täitmiseks õigus:

1. Teha ettepanekuid tarbijakaitsealaste õigustloovate aktide vastuvõtmiseks või

muutmiseks, koguda, analüüsida ja edastada selleks vajalikku teavet ning
praktikat;
2. Kontrollida tarbijakaitseseaduse täitmist müüjate ja tarbijate lepingulistes suhetes;
3. Lahendada ja edastada lahendamiseks ametile esitatud avaldusi ja kaebusi tarbijate
õiguste ahistamise kohta;
4. Kaitsta tarbija õigusi ja seaduslikke huve kohtus hageja või kostja esindajana või
iseseisvate nõuetega kolmanda isikuna;
5. Teha müüjale suulisi hoiatusi ning seaduses ettenähtud ettekirjutusi
tarbijakaitseseaduse nõuete rikkumise korral;
6. Kohaldada vastavalt haldusõiguserikkumiste seadustikule haldusvastutust ja
taotleda füüsiliste isikute kriminaalvastutusele võtmist vastavalt kehtivale
seadusandlusele;
7. Peatada tarbijale ohtliku või saate- või müügidokumentideta kauba või teenuse
müük, kasutades vajadusel pitseerimist või plommimist ning taotleda sellise kauba
erikonfiskeerimist või puuduste kõrvaldamist;
8. Taotleda seadusega ettenähtud korras ettevõtte või organisatsiooni tegevusloa või
tegevuslitsentside äravõtmist või kehtivuse peatamist;
9. Kontrollida takistamata müüja ruume, hoidlaid ja dokumentatsiooni, samuti
transpordivahendeid ning nõuda füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt asjakohaseid
dokumente, materjale, seletusi ja muud asjasse puutuvat teavet;
10. Võimaldada tarbijaühingu või -organisatsiooni esindaja osavõttu kontrollimistest ja
tarbijakaitse korraldust puudutavate küsimuste lahendamisest;
11. Teavitada üldsust müüja või teenindaja poolt tarbija õigusi rikkuvast tegevusest;
12. Levitada tarbijakaitsealast teavet, anda tarbijale ja tarbijaühingutele
tarbijakaitsealaseid teadmisi;
13. Osaleda tarbijakaitsealases rahvusvahelises koostöös seadusandlusega ettenähtud
korras ja tingimustel;
14. Nõuda ettevõtetes revisjonide ja inventuuride läbiviimist ja vajadusel nendes
osaleda;
15. Anda oma ülesannete täitmiseks välja otsuseid, ettekirjutusi, protokolle ja muid
õigusakte vastavalt oma pädevusele;
16. Osutada tarbijale teenuseid kaupade kvaliteedi ja ohutuse kontrollimiseks;

17. Võtta osa tarbijakaitset puudutavate küsimuste lahendamisest ministeeriumides,

riiklikes ametites, kohalikes omavalitsustes, ettevõtetes, asutustes,
organisatsioonides ja liitudes.

Riigi Tarbijakaitseametil on õigus teha ja tellida analüüse ning ekspertiise kaupade ja

teenuste kohta, mille tulemustest vajadusel teavitatakse tarbijaid.

Tarbijakaitseametil on juriidilise isiku tarbijakaitsealase õiguserikkumise asja menetlusse

võtmise ja karistamise õigus vastavalt kehtivale seadusandlusele.

15
Tarbijakaitseameti ametiisikutel on kohustus hoida saladuses kontrollimistel neile
teatavakssaanud andmeid, mis kujutavad endast ettevõtte ärisaladust konkurentsiseaduse
mõttes, kui nende andmete avalikustamise vajadus ei tulene tarbijakaitse või
haldusõiguserikkumise kohta teabe levitamise nõudest.

KOKKUVÕTE
Nagu eelnevast nägime, on seadusandja valmis saanud ja vastu võtnud mitu tarbija
õiguste kaitseks mõeldud seadust. Neist olulisim on Tarbijakaitseseadus, mis sätestab
tarbija põhiõigused. Tähtsuselt järgmine võiks olla Konkurentsiseadus, mis reguleerib
turusuhteid eelkõige firmade vahel. Loomulikult ei saa välja jätta ka Tarbijakaitseameti ja
Konkurentsiameti loomise määruseid.

Kuidas need kaks ametit ja seadust aitavad tarbijat? Sellele ei ole lihtne vastata. Ent
proovime siiski.

Kuna ma uurisin suurema või väisema põhjalikkusega mõlemat seadust, siis tekkis mul
arusaam, et Tarbijakaitseamet (põhineb Tarbijakaitse seadusel) on eelkõige mõeldud
tavalise lihtkodaniku kaitseks kõlvatu konkurentsi eest. Konkurentsiseadus ja -amet
tegelevad sama asjaga, kuid firmade vaatepunktist vaadatuna.

Minu arvates ei ole kummagi ameti tegevus veel maksimaalselt efektiivne. Tõsi on ka
see, et ma ei tea kahjuks palju seda, mida Riigi Konkurentsiameti on ette võtnud tarbijate
kaitseks. Nojah, uue konkurentsiseadusega sai ta maha küll, kuid tuleb tunnustada ka
fakti, et tavaline lihtkodanik ei tea oma õigustest ega ka kohustustest suurt midagi. Nagu
ma juba eelnevalt mainisin, reguleerib Konkurentsiseadus suhteid firmade vahel, kes
toodavad samasugust toodangut ja üritavad saavutada seda, et tarbija valiks just nende
toote. Selline keplemine tekitabki konkurentsi. Millise firma toote tarbija valib, peab
olema tarbija valida.

Selleks, et tarbijaid oma õigustega kurssi viia, on Tarbijakaiyseamet teinud juba

põhjalikku tööd. On korraldatud mitmeid infopäevi, töötab infotelefon, levitatakse
õpetusi, jne. Kui uurida tarbijakaitseseaduse rikkumise statistikat, mida Tarbijakaitseamet
iga kuu väljastab, tuleb välja, et ega rikkumiste arv eriti vähenenud ei ole. Tarbija
petmine on levinud. Kuidas petmist lõpetada, ei oska kahjuks öelda. Kui vaadata asja
tarbija seisukohalt, peaks olema Tarbijakaitse ülesanne selliseid ettevõtteid trahvida (ja ka
sulgeda korduvate rikkumiste puhul, kuid see ei ole lubatud seadusega). Ent see võiks
olla rohkem nagu Konkurentsiameti tegevusala, kuna minu arvates on tegu kõlvatu
konkurentsi ühe ilminguga.

Momendil ei kuulu konkurentsiameti ülesannete hulka hindade kontroll, kuid mõnes

mõttes oleks see siiski vajalik. Nimelt ei kontrolli minu teada momendil mitte ükski amet
praegu hindade õigsust (võib-olla majandus- või rahandusministeeriumi haldusalas on
mõni selline asutus, mis seda teeb, kuid selle kohta mingit infot ma kuulnud ei ole), ent
vajalik see oleks. See aitaks teada saada kas hindadega on midagi ettevõetud ja kes seda
tegi (s.t. millised firmad olid kaasa haaratud). Näitena tooks siinkohal mitmeid bensiini

16
hinna tõstmisi, kus suured firmad ilma mingi põhjuseta tõstsid hinda. Seda põhjemdati
sellega, et bensiini (täpsemalt: toornafta) hind maailmaturul tõusis ja saadav bensiin tuleb
kallim, kuid kuidas saab mitmeid päevi varem mahutisse pandud bensiin kallimaks
minna, seda mina ei tea. Kuigi tahaks teada. Väikestel bensiinifirmadel on oma käitumise
taktika sellistel juhtudel. Nad panevad tankla päevak-paariks kinni ja avavad juba siis, kui
hind on uuel tasemel (See on kõlvatu konkurents!), kuid jällegi ei ole ma mitte midagi
kuulnud, kas neid on trahvitud või miks seda ei ole tehtud. Kuigi see on otseselt
Konkurentsiameti tegevusala, ei ole sealt poolt olnud kuulda mitte midagi (ma ei ole
ajakirjanduses vastavat infot kohanud).

Nüüd ka natuke kiitust. Kogu maailm on Internetiseerumas ja nii ka Eesti Vabariik. Tore
on see, et Internetti on jõudnud ka Riigi Tarbija- ja Konkurentsiameti infoleheküljed.
Tarbijakaitse oma on üsna põhjalik ja tarbijale kasulik (osa käesoleva referaadi materjalist
ongi sealt pärit). Näiteks on seal olemas mitmeid õpetusi, kuidas midagi teha (kuidas osta
autot, maja, esitada kaebust jne.). Samuti leiab sealt põhjalikku infot ameti tegevuse
kohta. Konkurentsiameti infoleheküljed on veel väheldased, kuid on näha, et asjaga
tegeletakse ja kunagi saavad need olema sama head kui Tarbijakaitseametil.

17