Kas Ida-Virumaa rinne püsib?

Arved Plaks septembris 2009 Sinimägedel on müstiline mõju meile, kes me põgenesime Eestist 1944. aastal. Võitlused seal pidurdasid vaenlast, võimaldades tuhandetel põgeneda. Keegi ei jäta oma kodu kergemeelselt. See aeg, millal kestsid Sinimägedes kangelaslikud võitlused Vene Punaarmee vastu, andis võimaluse mu vanematel tulla järeldusele, et peab kodumaalt ajutiselt lahkuma. Lahkusin vanematega viimasel hetkel. Säilinud rongipilet näitab, et sõitsime Haapsalust viimase rongiga Tallinna, et leida laeva. Isa leidiski võimaluse laevale saada ja nii algas põgenike teekond. Esimest korda tulin tagasi Eestisse 1974ndal aastal, kuid siis ei lubatud "välismaalasi" Tallinna linnast välja. 1990ndal aastal oli esimene laulupidu, millest võisid ka väliseestlased osa võtta. Härra Metsala juhtimisel läksin Välis-Eesti rahvatantsijatega, et osaleda rahvatantsupeo etendusel. Kuid ka siis polnud võimalik Eestis reisida, sest bensiin polnud saadaval Venemaa sisseveo piiramise tõttu. Kui läksin Eestisse 1999. aastal üürisin auto, et koos Seattle sõpradega reisida läbi Eesti. Sõitsime Narva-Jõesuusse. See oli mu esimene kord külastada Ida-Virumaad. Leo Hannibal mäletas, et ta lapsena oli suvitanud siin vanematega rannaäärses hotellis. Jalutasime mööda ranna äärt, aga ei leidnud hotelli. Läksime juhiseid küsima kohalikust kauplusest. Poes olid ainult eestikeelsed sildid. Kui küsisime juhiseid, polnud poes kedagi, kes oleks osanud sõnagi eesti keelt. Hiljem selgus, et okupatsiooni ajal lammutati kõik rannaäärsed ehitised, et vältida põgenemist "paradiisist." Edasi sõitsime Narva. Narva kindluse väraval oli sammas, mille tipus paiknes viisnurkne kujund. Kindluse õuel seisis Lenini kuju, kes suunas käega kuhugi. Ühel varasemal retkel Eestisse oma pojaga, kui veel Lenini kujusid leidus kõikjal, tegi ta kindlaks, et ta ettesirutatud käsi näitab kõige lahedamat käimlat. Narvas otsisime sööklat, aga niisugust polnud leida sellel hommikul. (Üldse neil aastail oli väljaspool Tallinnat raske leida sööklat hommikusöögiks.) Sõitsime Tallinna poole. Otsustasime teha kõrvalretke Sinimägedesse, et süüa hommikust ja leida lahingukoht. Sinimäe alevikus võtsid meid vastu ägedalt ründavad lehma kärbsed. Aleviku keskel oli kolm kivitahvlit, millesse olid raiutud siinsed võitlejad: flaamid, taanlased ja norralased. Sööklat me ei leidnud, aga saime juhiseid lahinguvälja leidmiseks. Sõitsime mööda kolmest madalast mäest. Kahe kilomeetrise sõidu järel olime sirgel teejupil. Meist ida poole jäi lage tasandik heinamaa, lääne poole oli madal mäevoor, millel oli vana Vaivara surnuaed rauast ristidega. Oli selge, et keegi polnud surnuaia eest kaua hoolitsenud, sest see oli kaetud põõsastega ja kõrge rohuga.

Arvo Puu müüri ehitust juhtimas, 1999

1

Surnuaeda ja teed lahutas meetrikõrgune pooleldi ehitatud müür. Paar meest töötasid seal. Ühel neist oli nokaga müts, millel oli kirjas "U.S. Marines". Mees tutvustas end kui Arvo Puu ja ütles, et juhatab selle müüri ehitamist. Hakkasime küsima lahinguvälja kohta ja selle müüri ehitamise põhjust. Järgnes pikem vestlus. Selgus, et seisime otsitud ajaloolise lahinguvälja serval. Arvo Puu seletas, et pärast Eesti vabanemist arutas ta olukorda ühe kohaliku eesti prouaga Meedi Hiieloga. Nad tulid otsusele, et kui on igasuguseid mälestusmärke, mis ülistavad "fašistide" vastu võidelnuid, siis peab vastukaaluks seda kohta tähistama, kus eestlased oma maad meeleheitlikult kaitsesid. Ta seletas edasi, et elas ligidal olevas Päite külas. Seal ta värvati Saksa sõjaväkke just enne Eesti langemist ja selle eest saatsid võitjad teda Siberisse. Kui sai tagasi tulla, siis abiellus ja sai kaks poega. Hiljem tuli Stalinilt käsk, et temasugused peavad veel kord minema Siberisse. Ta arreteeriti ja saadeti ära. Kui tagasi tuli, avastas, et abikaasa oli surnud kopsupõletikku. Eesti vabanemise järel sai mälesmsmüüri ehitamine Arvo Puu hingetööks. Vabariigi Muinsuskaitseliit leidis arhitekt Tiit Kaljundi vana kalmistu rekonstrueerimiseks ja korrastuseks. 1997ndal aastal valmis müüri plaan selline, et see jätab tagasihoidliku ja vanamoelise mulje. Vandaale kardeti, sest enamus ümbruskonna elanikest olid muulased. Koos proua Hiieloga märkisid nad vaiadega, kuhu paigutada müür. Arvo rahastas seda oma taskust ja annetustest. Ta palkas ühe hea kivimeistri. See oli küll venelane, aga hingelt eestimeelne. Kui töö hakkas, siis oli kuulda Sillamäe venelaste vastumeelsust, aga meister tegi seal selgeks, et see müür on kõikidele langenutele ja ärgu keegi tema tööd puutugu. Arvo seletas, et plaan oli panna müüri siseseinale plaadid Vaivara haridus- ja kultuuritegelaste, Narva rindel langenud võitlejate ja toetajate nimedega. Kive tõid Jõhvi sõjaväelased purustatud talude hoonetest. Olles haaratud selle ettevõtte sümboolsest tähendusest, tegime neljakesi korraliku annetuse vallamajas ehitussihtkapitalile ja sõitsime edasi Tartu suunas. Kaks nädalat hiljem pärast laulupidu, kus laulsin kaasa Toronto Eesti Meeskoori ridades, korraldati meeskoorile bussiga ringreis läbi idapoolse Eestimaa. Esiteks sõitsime Narva, kus laulsime Narva kindluse Rüütlisaalis koos kohaliku poistekooriga. Poisid olid korralikult ülikondades ja laulsid puhtas eesti keeles. Pärast kontserti püüdsin noortega juttu ajada, aga ei leidnud nende seast ühtegi, kes oleks osanud mõnda eestikeelset sõna!

Puust rist Põrguaugu mäel 1999ndal aastal

Pärast ööbimist Vinnis viis buss meid Sinimägedesse. Peatusime Põrguaugu mäe nõlval. Saksa kaardid kutsusid seda Grenaderi mäeks. Mäele oli paigutatud puust rist, mille ette kogunesime ja laulsime A. Topmani "Requiemi". Selle puuristi püstitamine

2

toimus Arvo Puu, Meedi Hiielo ja selleaegse Vaivara vallavanema hr. Jõgisoo initsiatiivil. Üks meeskoori liige oli siin lahingute ajal olnud eestlaste üksuste käskjalg ja näitas kaitsekraave, kus pidi end ükskord varjama. Muidugi kraavi servad olid varisenud, kuid siiski nähtaval. Tõstsin ühe mätta ja selle alt leidsin mürsukillu. Terve see elamus tegi meid kurvaks. Põrguaugu mäe nõlvalt viis buss meid vallamajja. Kuna olin teadlik mälestusmüürist, siis palusin, et meid sõidutatakse tagasi selle juurde. Vallamajas liitus meiega väga energiline proua Meedi Hiielo, et me ära ei eksiks. (Pärast Arvo Puu surma sai temast meie peamine kontakt seoses Sinimägede lahingu mälestuskompleksiga.) Jõudes mälestusmüüri juurde, andis pr. Hiielo seletuse siin juhtunust. Ta talu on vaid kolm kilomeetrit lahinguväljast eemal Perjatsi külas, aga lahingute ajal oli ta Rakveres. Ründaja ei murdnud kunagi Sinimägede liinist läbi, aga kaitsjad taganesid, kui oli karta kotti jäämist lõuna poolt läheneva vaenlase poolt. Pärast salajast tagasitõmbumist alustas Punaarmee kohutavat pommitamist lennukitega ja kahuritega, nii et maa oli plahvatustest üles küntud. Kõik oli must ja rohelist ei jäänud kuskile alles. Nad lootsid, et kaitsjad said kõik surma, aga selle asemel ootasid neid vaid tühjad punkrid. Ligidal olevates külades polnud ühtegi talu, mis ei olnud kannatada saanud. Aega mööda hakkasid talunikud tagasi tulema. Kuna talud olid elamiskõlbmatud, siis elati tihti mahajäetud sõdurite punkrites. Arvo Puu mäletas, et kui ta tuli tagasi oma tallu, magas ta oma toas vaatega avarale taevale, sest katust ei olnud. Kui pr. Hiielo ja ta abikaasa tagasi tulid, võisid nad näha talust Vaivara jaamani 2 km eemal, sest endist metsa polnud. Kodu ümber oli neli suurt mürsuauku. Lahinguväljale oli hirm minna, sest kes teadis, mis lõhkemata mürske või miine võis sinna jääda. Vene sõjaväelased kõrvaldasid miinid täielikult alles 50ndate aastate alguses. Pr. Hiielo mäletas hästi mida nägi, kui uudishimust jalutas lahinguväljale esimest korda oma lellepojaga aasta pärast lahinguid. Nad käisid ainult tee peal, kartsid miine. Maapind oli kraatreid täis. Väli oli kaetud sõjamaterjali ja kõdunevate laipadega. Põrguaugu mäe serval olid laibad suures enamuses vene sõduri vormis, vähem saksa vormis. Hais oli kohutav. Mäed olid enne lahingut kaetud mitmesaja-aastaste puudega: kuuskedega Põrguaugu mäel ning lehtmetsaga endises mõisas. Nüüd sirutasid puud oma väheseid musti oksi kui kisendavaid sõrmi taeva poole. Pr. Hiielo mäletas, et ühes kohas oli kaks tanki teineteisele otsa sõitnud, moodustades A tähe; ühel oli haakrist, teisel viisnurk. Kui käidi metalliotsimismasinaga üle maa, oli igal ruutmeetril sirinat kuulda maa oli rauda täis. Kõik, mida pr. Hiielo nägi, tõestas lahingute ägedust. Vaenlane tungis üle lageda maa kuulipildujate ja kahurite tulle. Üks sõdur seletas hiljem pr. Hiielole, et kuulipildujad olid seatud Põrguaugu mäe serva kahel poolel. Kohe, kui kuulipildurid nägid pead teisel pool põldu, tulistasid nad. Üks teine mees, kes pärast lahingut oli seal olnud, ütles, et mäe serv oli laipadega just kui asfalteeritud, nii et käija jalg maad ei puudutanud. Pärast sõda korjasid vene sõdurid laibad ära. Kui leidsid pealuu, teatud arv ribisid ja käe ja jala kondi siis öeldi, et on laip, ja pandi neljanurksesse puust kasti ning maeti maha. Sinimägede

3

ligidal olevat ühe samba all 22,000 sõdurit nii maetud. 1950ndate aastate alguses, kui pr. Hiielo läks lahinguvälja ligidale jõhvikaid korjama, oli laibad küll korjatud või kõdunenud, kuid siin-seal torkas pealuu end maast välja. Arvo Puu arvestas, et 200 000 sõdurit langesid lahingutes lääne pool Narva jõge, kui kaasa arvata need, kes haavatutena hiljem surid. Kui Toronto Eesti Meeskoor sai sellelt ringreisilt tagasi koju, algatati kooriliikme Arvo Dulderi õhutusel raha korjamise aktsiooni. 2000nda aasta aprillis andis TEM Sinimägede kaitsjate mälestuseks pühendatud tulukontserti. Tulemusena lasti mälestuskivi püstitada leinamüüri kõrvale, millel seisab kiri "Me ei ole teid unustanud". Arvo Dulderi teenete tunnustuseks laskis Arvo Puu mälestusmüürile teha plaadi tema nimega.

Plaadid leinamüüri seina

Pr. Hiielo kirjelduse taustal tegin visandi kuidas võis see lahinguväli välja näha pärast sõjategevuse lõppu. Vaade on kaitsjate punkritelt vana surnuaia voorelt ida suunas lagendikule Põrguaugu mäe serva poole. Pidades ühendust telefoni ja kirja teel Arvo Puuga, otsustasime, et on vaja graafilist pilti, mis jäädvustaks selle lahingu õudsust ja oleks sobiv panna koha tähtsust Vaade Vaivara surnuaialt Põrguaugu mäe poole peale seletavasse brozüüri. Ühel lahingute lõppu. Külmnõel, kunstnik: Mall Nukke talvel, kui Arvo Puu oli Tallinnas, lubas otsida kunstniku. Kahjuks seal olles Arvo haigestus ja suri. Ajaga leidsin Eestis tuntud kunstniku, prl. Mall Nukke, kes tegi graafilise pildi. Oli mõte, et niisugust pilti saaks paljundada ja müüa vallamajas, et toetada mälestusmüüri korrashoidu. Kuid kui pilt viimaks valmis sai, tuli juba toetust riigilt mälestuskompleksi arendamiseks ja koos seletava brozüüriga, ja selle graafiku vajadus

4

kadus. Poolsada tõmmist läks Eesti veteranide ühendusele lootuses, et see on neile kasuks. 2000ndal aastal tegi LõunaAmeerika Koraal ringreisi Balti mere linnadesse. Peterburist bussiga Tallinna sõites palusin giidil teha kõrvalpõike Sinimägede leinamüüri juurde. Selgitasin ameeriklastele selle koha sümboolset tähtsust, mille järel tegid kooriliikmed annetuse müüri Mälestuskivi äsja tõstetud uuele sambale edendamiseks. Paar päeva hiljem laulis ja uute põõsastega. Foto: Jõhvikivi OÜ. koor Jaani kiriku kontserdil peale Ameerika repertuaari lisaks "Priiuse hommikul" eesti keeles, kuigi olin ainuke eesti keelt valdav liige. Koor pühendas laulu Sinimägedes võidelnutele. Oli kena, et ka Arvo Puu tuli selleks Tallinna seda kuulama. Peaks märkima, et oli korraldajaid, kes kartsid, et see pühendamine ärritaks teatud kihti Tallinnas. Siis aga arvati, et ega see kiht niisugusele kontserdile ei kipu, ja nii siis sai see pühendus tehtud ja kuulajaskonnale seletatud, kuidas kooriliikmed olid haaratud Sinimägedes nähtust. 2002ndal aastal oli TEM kutsutud Päite külapäevale. Samal ajal pühitseti ka Arvo Puu 82. sünnipäeva. TEMi esindasid Arvo Dulder, Tammy Ruutopõld, Laas Leivat ja Arved Plaks. Peakõnelejaks oli kohal härra Tunne Kelam, kes ütles, et Ida Virumaa probleemi lahenduseks on kõige tähtsam eesti keele oskuse rõhutamine. Teel tagasi Tallinna härra ja proua Kelamiga juttu ajades arvasid nad, et riik peab aktiivsemalt venelastele meie ajaloost ja kultuuri õpetama ja niimoodi neid integreerima. 2007ndal aastal oli põhjust jälle Sinimägedesse sõita, et mainitud mälestuskivi paigutamist parandada. Kahjuks oli Arvo Dulder vahepeal surnud ja nii siis sõitsid seda korraldama TEM'i esimees Heikki Paara. Kaasa tulid ka Enno Pflug ja Arved Plaks. Kuna kivi oli asetatud maaga ühetasemele, siis talvel oli ta osaliselt kaetud lumega. Samuti oli kivi nii ligidal leinamüürile, et kooril polnud võimalik kivi ees seista. Sooviti ka sillutist kivi ette, millele saaks asetada pärgi. Sain vastavad load - elu oli vahepeal keerulisemaks läinud ajast, mil Arvo Puu oma tegevust alustas. Oli vaja neljast erinevast kohast luba saada, et kivi nihutada kaugemale müürist ja tõsta sambale. Juhuslikult meie sealoleku ajal külastasid Sinimägesid ka Toronto noored. Toronto noored Põrguaugu mäel

5

Olles ületanud kõik bürokraatlikud ja tehnilised probleemid, sõlmis Heikki Paara lepingu mälestuskivi paigutamisest Jõhvikivi OÜ-ga. Töö lõpule viimist pidurdas nüüd vaid ilm, selle tõttu viidi töö lõpule järgneval kevadel. Tulevikuks jäid vaid ilupõõsaste istutamine kivi taha. Ülesanne täidetud, läksime külastama pr. Meedi Hiielod. Ta elab Perjatsi külas, vaid kolm km lääne poole. Et leida pr. Hiielo talu, eksisime ühe väga räpaka talu õue. Ligidalt leidsime pr. Hiielo talu, mis oli suureks kontrastiks ümbritsevale. Pr. Hiielo seletas, et külas on 40 talu, aga eestlasi elab vaid kahes. Noored lähevad linna ja ei tule tagasi. Kõik põllud ümbruses on umbrohus. Pr. Hiielo elab seal üksi ajast, kui ta abikaasa suri 2004. aastal. Aga talu on

Pr. Hiielo oma lemmik roosiga, mille nimi on Ingrid Bergman

kui hiilgav teemant. Sees olid ruumid, mis olid kui kunstigalerii: seinal rippusid vaibad ja linad, laudadel olid käsitsi tehtud praktilisi esemeid. Maja ümbritsesid lillepeenrad ja ilupõõsad. Oli ka pisike bassein ja igal pool leidus kunstitöid. Kus nüüd olid lillepeenrad, kasvatati Nõukogude ajal kartuleid, porgandeid ja peete käsukohaselt. Maja kõrval oli väiksem elamu. Okstest tehtud kuulipilduja Selles oli vaid üks tuba ja köök. Seal elas Hiielo pere sõja järel. Kui nad said 1960. a. luba ehitada suurem, praegune elumaja, siis oli ette nähtud, et nad pidid eelmise maja maha müüma. Nõukogude ajal kahte maja ei võinud omada. Said selle eest 400 rubla ühelt venelaselt, kes ei ole hoolinud siiani maja korrashoiust. Maja ees lagedal platsil olid puukännud rõngas. Seal peetakse jaanipäeva või kogunetakse, et värskes õhus juttu ajada. Ligidal oli kivi, mis püstitati 1998ndal aastal, et tähistada küla 500ndat aastapäeva. Kuigi kohal elab vähe endisi eestlasi, tuli 200 inimest tagasi Perjatsi selleks tähtpäevaks. Pakkusin üht gravüüri lahinguväljast pr. Hiielole Proua Hiielo puupaku otsas vestlemas autoriga. küsimusega, et kas see ikka vastab sellele, mida ta mäletab lahinguväljast ja mida ta kirjeldas mulle varem. Pr. Hiielo kinnitas, et vastab.

6

Suhted idast sisserännanud inimestega on ettevaatlikud. On kultuurseid inimesi, kes hindavad kohalikku kultuuri. Nendega on sõbralikud suhted. Ta saab vahel kokku ühe venelasega, keda toodi sunniviisil Sillamäele tööle. Kui see siia sai, läksid tal silmad lahti, et siin elatakse teisiti kui Venemaal. Jõhvis on enamus politseinikke vene nimedega ja kui 2007 mais tekkis märatsemine, oli küsimus, kuidas nad sellesse suhtuvad. Kuid Pr. Hiielo arvas, et Jõhvi politseinikud hoidsid linnas hästi korda. Siiski on palju neid, keda ta küll sooviks, et nad läheksid tagasi sinna kust tulid. Vallavalitsuses on võim praegu meeste käes, kes on teiselt poolt Peipsit tulnud kommunistide järeltulijad. Nemad ei hooli Eestist. Kui mujal pandi võidupühal vabadussammastele lilli, siis Vaivaras seda ei tehtud. Meile kolmele seletas pr Hiielo esemete tähtust. Seinal rippus 150-aastane päevatekk kokku õmmeldud Perjatsi külas. Kõrval oli ka 19. sajandil tikitud laulalina, mida sellel ajal oli moeks igas talus omada. Samas oli müts, mida võis kanda mees, et pea liiga kuumaks ei lähe saunas. Vanasti tundis talumees uhkust isegi kuidas kott välja nägi Ilustus jahu kotil milles toodi veskist püüli koju saia tegemiseks. Kotid olid linasest riidest ja tikitud mustriga küla kombe järgi.

Sauna müts

Kui Tallinnas peeti käsitöö Mardilaata 2005nda aasta kevadel, siis osales pr. Hiielo seal lõhna- ja ravitaimedest vaipadega, demonstreerides, kuidas neid teha. Teema oli "Eestimaa kasutamata põldude uus elu." Käsitööseltsi liikmed küll kahtlesid, kas on mõtet, aga sellel ajal olid taimekompositsoonid moes ja pr. Hiielo arvas, et miks siis mitte rakendada Käsitööd seinal. Keskel on vaibad ravitaimedega ravitaimi. Ta võttis kaasa materjali, mida korjas söötis põllumaadelt. Laat kestis neli päeva ja pr. Hiielo õpetas kuni viimase päevani vaiba tegemist. Kogu aeg oli järjekord ootamas tema juurde pääsemiseks.

7

Eriti torkas silma seinal vaip, millesse oli sisse töötatud sõjatehnika riismed, mida pr Hiielo ise oli korjanud lahinguväljalt. Vaip oli punane, sümboliseerides verd, mida oli valatud. On arvestatud, et Sinimägede mulda on voolanud tonn verd. Pr Hiielo on Ida-Virumaa käsitööseltsi asutaja ja liige. Vaatamata ta kõrgele eale harrastab ta ikka veel kunsti ja õpetab edasi keraamikat ning vanu käsitöövõtteid. Kui sellel suvel külastasin pr. Hiielod, oli tal ees savinõude põletamise õpetamine küla traditsiooni kohaselt. Järgneval päeval mli 35 käsitööhuvilist ta koju. Kaevati auk põllumaal ja vooderdati kuivade männikäbidega. Ettevalmistatud savinõud asetati auku lisades veel käbisid ja auk kaeti purumätastega. Läbi kanali süüdati käbid ja kuumusega said nõud kasutamiskõlblikeks. Tema tööd hinnatakse. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit jagas 3. veebruaril, 2007ndal aastal Estonia teatri Talveaias välja kolm Pärandihoidja tiitlit, nende seas ühe Meedi Hiielole Ida-Virumaalt. Auhinnasaajad valis liit välja seitsme kandidaadi seast. Lahkusin Vaivarast segaste tunnetega. Saavutusi oli: aitasin Toronto Eesti Meeskoori 2000ndal aastal ettevõetud sihi mälestuskivi asetamise - lõpule viia, kohtasin jälle tublit Vaivara kultuuri eest võitlejat ja tutvusin sügavamalt põhirahva ja sisserännanute vahekorraga. See oli mu viies ja viimane kord Ida-Virumaale minna. Tundus, et seal kestab idarinne eestluse alalhoidmiseks. Kas rinne jääb püsima? Peame lootma.

Vaip sõja riismetega

8

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful