Koolipingist sõtta- vangi ja uraani tootma.

Teise maailmasõja ajal Eesti okupeerinud Saksa valitsuse võimuesindajad rikkusid rahvusvahelise õiguse norme, kui aastatel 19431944 mobiliseerisid Saksa riigi relvajõududes osalema 1922-1928 aastal sündinud Eesti noormehi. Seadusevastaselt mobiliseeritud noored koolipoisid saadeti mitmesugustesse väeüksustesse täienduseks ja õppelaagritesse väljaõppele. Suurem osa mobiliseeritud eestlastest saadeti Eesti territooriumil paiknevatesse väeosadesse. 1944.aasta kevadel alustas legendaarne vabadussõja veteran admiral Joh. Pitka energiliselt moodustama rahvuslikke kodumaale ustavaid relvastatud grupeeringuid. Eesmärgiks oli organiseerida kaitsejõud Eesti Vabariigi valitsuse ja rahva kaitseks, sest lahingutegevus idas lähenes Eesti riigi piiridele.Vastavalt Atlanti Harta . 14.o3.1941.aasta otsusele,millega Venemaa ühines 24.o9.1941. aasta kohustusid liitlasriigid tunnistama kõigi rahvasta täielikku sõltumatust ning õigust valida oma rahvale soovikohane valitsemisvorm ja taastada võimult kõrvaldatud valitsus. Tähtsaim põhimõte oli territoriaalsest ekspansioonist loobumine. Aluseks võttes Atlandi Harta, moodustasid edumeelsed rahvuslased 18. septembril 1944.a. Tallinnas Vabariigi Valitsuse. Peaminister Jüri Uluots nimetas ametisse valitsuse järgmises koosseisus: Otto Tief - peaministri asetäitja, siseminister Amold Susi - haridusminister Rudolf Penno - kaubandus- ja tööstusminister Voldemar Sumberg - sotsiaalminister Johannes Klesment - kohtuminister Karl Liidak - põllutööminister Hugo Pärtelpoeg - rahandusminister Johannes Holberg - sõjaminister Johannes Pikkov - teedeminister August Rei - välisminister Johannes Karlimäe - minister Sõjaväe ülemjuhatajaks nimetati Jaan Maide ja Tallinna kaitse korraldajaks Karl Talpak. Eesti Vabariigi valitsuse koosseis tehti teatavaks raadio vahendusel ja "Riigi Teatajas" nr 1/1944, Ühtlasi tegi avalduse, et Eesti on käesolevas sõjas erapooletu ja võitleb oma iseseisvuse eest. Peale saksa okupatsioonivalitsuse lahkumist Eestist heiskasid admiral Pitka üksuse liikmed 20.septembril 1944.aastal Pika Hermani tomi sini-must-valge lipu.

1

Tallinna saabunud punaarmee esindajad ei alustanud läbirääkimisi Eesti Vabariigi seaduslike esindajatega. Vene vägede koosseisus sõdiva Eesti laskurkorpuses teeniv leitnant Lumiste rebis maha Pika Hermani tornis lehviva sinimust-valge lipu. Vene väeosad koos Eesti Laskurkorpuse üksustega alustasid Eesti valitsuse liikmete jälitamist ja vangistamist. 1944.a. Eesti okupeerinud Vene okupatsioonivõimud kuulutasid välja sundmobilisatsiooni. Moodustati mitmesuguse nimetusega sõjaväestatud üksusi ja tööpataljone. Moodustatud üksuste juhtimine, valitsemine ja valve oli vene sõjaväe ja KGB töötajate käes. Tegutseti jõhkralt ja seadusevastaselt. Üks näide Vene okupatsioonivõimude tegevusest pärineb 1944.a.. detsembrist. Vene relvajõudude koosseisu mobiliseeritud eestlane Paal mõisteti surma seadusevastaselt ilma kohtuotsuseta. Otsus viidi täide Rakvere lähedal Piira mõisa põllul, kus Paal hukati pataljoni rivi ees. Mahalaskmist korraldas Vene Punaarmee ohvitser Koosa. Laip maeti samas kohas varem valmis kaevatud auku.Mahalaskmist korraldanud ohvitseri metsikust demonstreeris fakt, et ta tulistas püstolist mitu lasku auku visatud ohvrile järele. Vanematele ei antud luba poja laipa ära viia. Hukatu käitus kangelaslikult . Enne mahalaskmise käsklust hüüdis Paal :" Elagu vaba Eesti!" Peale seda paljud pataljoni mobiliseeritud mehed põgenesid ja astusid kontakti metsavendadega. Allesjäänud meestest osa saadeti Kuramaa rindele. Kohalejäänud meestest moodustasid okupatsioonivõimud tööpataljoni. Niisuguseks kujunes 1944 aasta lõpul kodumaale jäänud koolipoiste saatus Eestis. Mina koos teiste Saksa armee relvajõududesse mobiliseeritud koolipoistega jõudsime taganemisel Saksamaale. Saksa sõjajõudude korraldusel koondati Saksamaale jõudnud Saksa armeesse mobiliseeritud eestlased Neuhammerisse. 1944-1945 aastal formeeriti uuesti 20-s Eesti diviis ja saadeti Sileesia rinde lõiku Tsehhi piiri lähedal. Eesti diviis dislotseerus Oppel-Brieg-Neisse vahelises ruumis. Teise Maailmasõja lõppedes taganesid Eesti diviisi üksused Tatra mägedesse. 10. mail 1945 a. jõuti Tsehhi piirile. Piiripunkti hoonel lehvis Tsehhi, USA ja Inglise lipud. Läbirääkimistel piirivalve esindajatega selgus, et piiri ületamine on võimalik kuid ainult ilma relvadeta. Kõigi eesmärgiks oli kohtumine liitlasväg^dega. Aga Tsehhi seiseriiklik olukord oli revolutsiooniline. Edasitungivate Vene väeosade abiga haarasid võimu kohalikud kommunistid. Üksikud tankikiilud toetasid kommunistide võimu haaramist. Tekkinud segases olukorras esines marodöörlust ja omakohust. Sellest tingituna kandis Eesti diviis suuri kaotusi. Liitlasvägedeni jõudsid vähesed, enamus sattus tsehhi kommunistide kätte vangi. Meid vangi võetuid anti üle Punaarmee esndajatele ja saadeti ratsakonvoi saatel jalgsi üle Risengebirge tagasi
2

Saksamaale. Õnneks olid ilmad ilusad ja soojad, suur puudus oli toidust ja joogiveest. Tomusid sagedased läbiotsimised. Otsiti kelli, sõrmuseid ning muid väärt esemeid. Kes ei suutnud kõndida ja kolonnis püsida, maksid eluga. Ühel päeval viis tee meid mööda ühest suuremast künkast. Äärmiselt tülgastav oli see päev kui suurele vangide kolonnile demonstreeriti, kuidas vene ohvitserid täku kombel vägistasid gruppi sakslannasid. Maist kuni septembrini etapeeriti meid ühest vangilaagrist teise. Tihti toimusid ülekuulamised. Eelviimane suurem vangilaager Saksamaal oli Mühlbergi linnas. Viimane vangilaager, kus meid kinni peeti asus Poolas Labandi linnas. Vangilaagriks oli kohaldatud kahe korruselistest majadest elamukvartal, mis piiratud kõrge okastraat aiaga ning kõrgete valvuri vahitorn - varjualustega. Eestlased jagati kahte eraldi asuvasse trooni. Meie suuremasse gruppi paigutati peale II maailmasõja lõppu Tsehhis vangilangenud mehed. Neid mehi meie grupis oli kokku umbes 1500. Teises tsoonis olevasse väiksemasse gruppi kuulusid sõjaajal venelastele Oppelni all vangi langenud ligi 500 meest. Teises grupis olevaid mehi, kes langesid vangi enne sõja lõppu, koheldi ja toideti paremini. Nagu hiljem selgus ei saadetud nimetatud grupi vange polaarjoone taga asuvatesse sunnitöölaagritesse. Vangilaagris kinnipeetavate eestlaste hulgas oli paljude tehniliste erialade esindajaid. Töökuse ja nutikuse tõttu õnnestus eestlastel pronksja vasktorudest ning kraanidest lõigatud rõngastest valmistada graveeritud tekstiga ja kullaprooviga sõrmuseid. Sellel teemal võib pidada mitmetunnise loengu. See kõik on aga ametialane saladus. Tänase päevani on mul selgesti meeles Vene Punaarmee esindaja raevukas kõne Labandi laagri vangidele ja valvuritele .Kõneleja nimetas meid "fassistlikeks lurjusteks",kodumaa reeturiteks, varsti saadame teid kandama oma väljateenitud karistust ning teie kondid jäävad seal päikese kätte pleekima. Kõne lõpus avaldas kõneleja rahulolematust valvemeeskonna tegevuse üle, tuletas valvemeeskonnale meelde et läbiotsimisi tuleb korraldada sagedamini sest muidu võivad nad teile tankidega kallale tungida. Läbiotsimisel võeti vangidelt ära suurel hulgal nuge, pusse, käevõrusid, кафе, suitsupitse, sõrmuseid jpm, Järjekordse läbiotsimise põhjustas Poola võimude märkus selles, et Labandi turul müüvad vene sõjaväelased võltsitud prooviga kulda, sõrmuseid ja ehteid. Info süüdistuste kohta jõudis meieni toidujagajate kaudu. 23. septembril 1945.a. konvoeeriti meie laagri vangid, ca. 1500 meest raudteejaama ja laaditi trellitatud loomavagunitesse ning algas reis teadmatusse. Igalühel oli oma arvamus sõidu sihtpunktist. Vanemad mehed arvasid, et saab koju. Lootused ei täitunud. Keegi Kalani Valter rõõmustas ühel päeval mehi teatega, et ühel naabervagunil

3

on peale kirjutatud TAPA. Hiljem selgus, et see sõna tähendas vaguni tonnaazi. Meie tee viis üha kaugemale põhja. Seda saime aru päikese järgi orienteerudes. Vagunites oli keskmiselt 100 meest. Meie vagunis oli aga 110 meest. Reisi alul toimus igapäevane trellitatud vagunis olevate meeste üleloendus. Meie vaguni õnnetus seisnes selles,et kokku oli 110 meest aga ülelugejad tihti arvestasid 100 mehega. Esialgu loeti pool vagunit ja siis teine pool, tihti hakkasid ülelugejad omavahel vaidlema. Siis algas uuesti venepärane aritmeetika. Elu loomavagunis oli väga piinarikas, sooja oli alul väljas üle +20c . Riietus suvine. Vagunid räpased ja umbsed. Käimlaks oli vaguni ukse vahele ehitatud umbes 10 x 15 cm läbimõõduga laudadest toru. Vesi puudus, pesemis võimalused puudusid. Lamasime põrandal nagu " silgud tünnis" ja põhitegevuseks oli täide tapmine. Igal mehel oli oma arvamus sõidu suuna ja tuleviku kohta. Rohkem kui kaks kuud kestnud reisi esimestel nädalatel, saime ükskord päevas mõnisada grammi suppi ja tüki leiba. Ma ei mäleta kuidas leiba jagati, 110. mehe peale anti umbes 20 pätsi leiba. Juba terve kuu väldanud reisiga muutusid optimistlikud ennustused koos ilmade jahenemisega pessimistlikeks. Muutus toidu " menüü". Toitu saime endiselt üks kord päevas. Leiva asemel hakkasime saama kuivikuid. Supp asendati veega. Joogivett õnnestus saada väga juhuslikult mõnes jaamas. Igast vagunist lasti minna vee järele 5-6 meest. Temperatuur langes alla nulli ja niisked vaguni seinad hakkasid jäätuma. Mõned ettevõtlikud mehed, kelle magamiskoht asus akna lähedal kogusid aknatrellide vahelt katuselt tilkuvat kontens vett. Selle vee hind oli vagunis võrdne kuiviku puru hinnaga. Valik oli sinu. Mäletan tänase päevani vangiettapi peatust Venemaa põhjapiirkonnas Kotlase lähedal. Jäin veetoojate grupist veidi maha sest märkasin suurt plagu millel oli ümbruse kaart. Valvur märkas seda ja pani mind põlvitama seljaga kaarti poole. Minul jäi vesi saamata, sest pidin kandma karistust. Teised tulid veega tagasi ja mina jäin ilma veeta. Sagenesid haigestumised ja surmajuhtumid. Peale Kotlase jaama muutusid ilmad väga külmaks. Minul tuli magada jäätunud põrandal seina ääres nurgas. Terve reisi ajal magasid vangid neile reisi ajal kinnistunud kohas. Esialgu oli minu koht hea ja jahe kuid nüüd kahjustas jäine põrand minu tervist. Nüüd 60 aastat hijem annab see eksperiment iga päev tunda.Kui keegi vangidest vagunis suri, tuli laiba kõrval magavatel vangidel vastu pidada kuni esseloni peatumiseni. Surnute väljaviskamiseks peeti rong kusagil lagendikul, avati vaguni uks ja kästi surnud välja visata raudteekraavi. Ennekuulmatu piinamise viis oli vaguni seinte tagumine pikavarreliste puunuiadega. Kontrolliti vist vaguni seinte tugevust. Kardeti, et vangid võivad vagunite seinalauad seestpoolt õhukeseks kraapida. Meie trellitatud loomavagunitest koosnev esselon muutus iga päevaga üha rohkem surma esseloniks. Kehva toidu
4

üks põhjus peitus selles, et surmarongi valvurid müüsid peatuste ajal vangide toitmiseks eraldatud toiduained maha. Valvurite äritsemine põhjustas vangidele haigusi ja surma. Mina pean seda rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste jämedaks rikkumiseks. Päevast päeva tajusime valvurite ja saatemeeskonna vaenulikku ja julma suhtumist vangidesse. Meenutasime oma elu vabas Eestis, kus saime oma hariduse ja euroopaliku kasvatuse. See, mida vangidena pidime üleelama oli ennekuulmatu inimsuse vastane kuritegu. Meid noori mehi mõnitati igal viisil, et vaimselt ja füüsiliselt hävitada. Saatuse teed on imelikud. Hukkumisele määratutele "naeratas õnn". On andmeid, et Vorkutasse suunatud "fassistlikele" vangidele edaspidise saatuse kohta langetati otsus Moskva Kremlis 1945 a. kevadel öisel nõupidamisel, mis algas keskööl ja lõppes hommikul kell 6.00. Kremli nõupidamisel osalesid Nõukogude Liidu valitsuse tippjuhid: Beria, Vorosilov, Malenkov, Mikojan, Zavenjagin ja Andropov. Akadeemikutest oli kohal Kapitsa ja Smironov. Esimese Geoloogia valitsuse ülem Gorjunov ja Üleliidulise Instituudi poolt Stserbakov ja Altgausen. Nõupidamisel ettekande esitanud NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Geoloogia Komitee esimees Malõsev pani lauale ühe 3 liitrise purgi diktüaneemakildiga.Vorosilov olevat teatanud pravuurikalt,et kui on vaja saab toota uraani ka sellest savist. Nimetatud nõupidamisel otsustati rajada Sillamäele võimas, ülisalajane uraani rikastamise tehas. 13. aprillil, 1946 aastal otsustas NSVL MN oma määrusega saata kõik mööda Venemaa vangilaagreid laiali veetud Balti riikidest pärit sõjavangid tagasi Baltikumi. Juba 27. juulil 1946 a. NSVL MN täiendava määrusega täpsustati et kõik Baltikumist pärit sõjavangid tuleb saata Eestisse Ida-Virumaale siseministeeriumi kombinaat nr. 7 käsutusse. Rangelt salastatud kombinaat nr.7 asus Narvas ja Sillamäel ja esines mitme erineva nimetuse all: Krasilnaja vabrika, Gukovi objekt ja Silmeti objekti erilist tähtsust rõhutab fakt, et Gukovi objekti kasutuses oli Narva lennuväli, mille kaudu peeti ühendust Moskva ja Leningradiga. Eelpoolmainitud uraani tootmise salajast tehast ehitas ehitusorganisatsioon nr. 907. Esselonid sõjavangidega venemaa vangilaagritest ja spetsasumiselt saadeti Eestisse. Narva saabunud sõjavangid suunati tööpataljonidesse, mis allusid Siseministeeriumile ja kus kehtis sõjaväeline kord. 20. veebruariks 1953a. oli Eestisse toimetatud saksa sõjaväes osalenud kokku 9451 noort meest. Eestit okupeerinud võõrvõimude poolt läbiviidud mobilisatsiooni tõttu oli meil jäänud omal ajal koolitee pooleli. Suuresti sõltus eesti poiste saatus tema sünni aastast.

5

Üks näide. 1943 a. mobiliseeriti saksa okupantide poolt 2 eesti poissi Uno ja Heino. Mõlemad noored mehed osalesid lahingutegevuses Saksa relvajõududes kuni sõja lõpuni. Noormeeste edasine saatus olenes sellest kelle kätte nad vangi sattusid. Peale Saksa vägede kapitulatsiooni õnnestus Unol anda end vangi Lääne liitlastele . 1 1 . juulil 1945a. jõudis Uno Zwickau linna Sachsenis. Ameerika väejuhatus Euroopas ei tunnistanud Unot sõjakurjategijaks. Süüdimatu isikuna vabastati ta sõjavangilaagrist Lääne-Saksamaal. Edaspidi võimaldati temal teenistus USA relvajõududes Lääne-Saksamaal. Uno emigreerus USA-sse 1951 a. Käesoleval ajal saab Uno pensioni Saksamaa sõjajärgse ülesehitamise eest 150 EUR kuus. Tööalase tegevuse eest tsiviilelus USA-s saab Uno vanaduspensioni. Ameerikas võimaldati Unol omandada haridus Clivelandi Ülikoolis, kus ta omandas magistrikraadi kompuuter teholoogia erialal. Uno sõber Heino langes vangi venelaste kätte. 10. mail 1945 a. Tšehhimaal algas tema ja tema kaaslaste kannatuste tee. Vene okupatsiooni võimud rakendasid meie suhtes genotsiidi ja ennekuulmatuid karistusvahendeid. Meid saadeti Vonaitasse ja teistesse vangilaagritesse hävitamise eesmärgil. Laiali saadetud järel jäänud eestlasi ootas uus eksperiment. Kremli öise nõupidamise valgusel suunati mitmekuuisetest surmalaagri reisidest ellujäänud Baltikumist pärit fasistlikud vangid Kirde-Eestis sõjakeerises hävinenud majanduse taastamisele. Uraani tööstuse ehituse objektidel valitsevatest ohtudest ei olnud tööpataljonidesse kuuluvatel inimestel vähematki aimu. Hiljem on paljudel esinenud kasvajaid, südameveresoonkonna ja kesknärvisüseemi kahjustusi ja psühhilist stressi. Peale vabanemist tööpataljonidest rakendasid vene okupatsiooni võimud represeeritute suhtes psühholoogilist survet. Takistati õpingute jätkamist, õppeasutuste puhastamise eesmärgil, heideti vabadusvõitluses osalenud õpilasi koolist välja, töölevõtmisel tehti mitmesuguseid takistusi (must minevik). Kitsendusi tehti elamispinna saamisel, piiratud oli vaba liikumine. Sellist alandavat käitumist kodumaal oma rahvuslaste suhtes muutes osa rahvuskaaslasi ühiskonna heidikuteks võimaldas veneokupatsiooni võimudel rakendada koostöös kohalike kollaboratsionalistlike ametnikega. 1943-1951 a. Heino lühimeenutused. x) Radoon on värvitu, äärmiselt mürgine gaas. EE-7 lk. 666.

6

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful