1

Zoja Zudina Head teed sulle, Eesti!

Eestimaa on mulle sama armas nagu Venemaa. Esimesel ma elan, siin on mu lähedased sugulased ja see maa annab meile tulevikuks lootuse valgust. Venemaal ma sündisin, seal on mu juured ja ka seal elavad mu sugulased. Ma ei suuda kunagi ilma südamevaluta mõelda oma sünnipaigast, kuna see õnnistatud koht on nüüd hüljatud ja hävinud. Minu kodukülast on saanud suvituspaik. Iga maja juures on lapike haritud maad, ümberringi aga vohab umbrohi. Jõel pole silda, teed on armetus olukorras, jõgi on madalaks jäänud ja hakkab kinni kasvama. Jõe ajasid hukka Moskva-Kuibõševi gaasijuhtme ehitajad (nad paigaldasid torujuhtme maasse nõnda, et see jäi jõe veetasemest kõrgemale ja nõnda tekkis toru kõrgusele veetakistus. See vähendas jõe voolukiirust). Minu sünniküla asub Venemaa keskel, küllaltki kaugel Vladimiri ja Nižni Novgorodi linnadest ja kõigist maanteedest. Raudteejaam asub kaheksa kilomeetri kaugusel. Kuid kehvade teede ja silla puudumise tõttu Suvoroši jõel tuleb sinna jõudmiseks teha 40 kilomeetrine "kõrvalepõige". Küla nimi on Fedorkovo. Seal tulin ma 1930 aasta oktoobris ilmale talupoja peres, kolmest lapsest noorimana. Minu ema oli pärit paljulapselisest perest, tal oli 4 venda ja 3 õde. Ema elu oli alati raske, aga ta säilitas elu lõpuni headuse ja armastuse kõigi ja kõige vastu. Ta elas üle poja hukkumise sõjas ja isa kaua kestnud truudusetuse. Isa tunnistas truudusemurdmised üles oma viimsel elupäeval. Kodus oskasid vanemad tundeid vaos hoida, mitte kunagi ei tulnud ette tülisid, skandaale; meie, lapsed, ei teadnud kuni täiskasvanuks saamiseni mitte millestki ning mängisime sõbralikult koos isa armukese lastega. Kui külanaised emale rääkisid, et isa "käib küla peal", siis ema õigustas isa ja ütles, et see on tühi jutt. Mu vanem vend sai aru, kuidas ema end tunneb. Ükskord ütles ta emale, et tapab isa ära. Ema aga laskus poja ette põlvili ja anus, et too seda ei teeks. Siis varsti algas sõda, isa viidi töörindele. Koju jõudis ta alles 1950. aastal. Pärast seda, kui suri mu vanaema Aleksandra (isa ema), käisin pidevalt emaga tööl kaasas; ta töötas brigadirina ja vastutas jaotuskava eest kolhoosikontoris. Sain varakult aru, millest täiskasvanud räägivad. Seitsmeaastasena läksin 1. klassi. Neljaklassiline algkool asus otse meie külas endises mõisahoones. See kuulus kunagi tsaar Aleksandri õukondlasele Nazimovile. 1917. aasta revolutsiooni ajal hoone rüüstati. Endised omanikud pagesid välismaale, maja koos ümberkaudse kauni looduse ja pargiansambliga jäi külarahva käsutusse. Kuid külas polnud nii palju lapsi, et avada eraldi neli klassi. Seega õppisid kaks klassi kahes klassitoas koos: esimene ja kolmas, teine ja neljas. Minu esimene õpetaja tuli külla oma perega Gus-Hrustalnõi linnast. Nad elasid sealsamas koolimajas. Ta oli nägus naine ja oskas kõike: laulda, tantsida, teadmisi edasi anda. Kogu küla tunnustas ta voorusi, ta oli nõudlik nagu komandör. Kõik kartsid teda. Kui valesti vastasid, lõi ta sind laubaga vastu pinki või andis keskmise sõrme otsaga sellise nipsu vastu otsaesist,

2

et silmist lõid sädemed välja. Mitte keegi lastest ei rääkinud kodus vanematele õpetaja kasvatusmeetoditest. Nüüd võetakse vastu lapse õigusi kaitsvaid seadusi, varem selliseid ei olnud, kõik põhines õpetaja autoriteedil. Minu õpetaja karjus õpilaste peale nii kõvasti, et kaotas selle tagajärjel teadvuse. Aga see-eest õpetas ta meid sirge seljaga istuma, sulepead õigesti hoidma, raamatuid lugema. Lapsed teadsid kõike, mida programm nõudis. Ja õpetaja ei harinud mitte ainult lapsi, vaid ka meie vanemaid: enne sõja algust 1941. aastal õppis kogu küla (sel ajal valitses massiline kirjaoskamatus, mistõttu VK(b)P korraldas kirjaoskamatuse likvideerimise kampaania). Kuid õppisid ainult naised. Mehed olid lapsepõlves lõpetanud kihelkonnakirikukooli, mis asus 7 km kaugusel Grišino külas. Minu õpetaja õpetas naisi lugema ja kirjutama ning nõnda nad siis kirjutasid sõja ajal rindele kirju ise, ehkki vigadega. Anna Mihhailovna (nii teda kutsuti) õpetas meid laulma, tantsima, näidendites mängima. Mina mängisin näidendis "Vanaisa tuli" vanaisa rolli, lapselaps Pahomkat mängis mu sõbranna. Kui keegi külas haigeks jäi, mindi ikka õpetaja juurde abi otsima, sest temal oli igasuguseid ravimeid, millest külarahval aimugi polnud; lisaks teadis ta alati, mida öelda. Kui peeti matuseid, oli tema igas majas esimene külaline, aitas kui psühholoog. Selle eest peetakse teda igavesti meeles. Kui sõda algas, läksin mina kolmandasse klassi. Meie külas oli nälg nagu igal pool mujalgi, kolhoosis ei makstud töö eest mitte midagi. Kuidagi hoiti siiski hinge sees, päästis oma aiamaa. Igaüks sai teha süüa kartulist, kapsast ja soolakurkidest: üks ja sama menüü kestis 1929. aastast 1957. aastani, mil kolhoos muudeti sohvoosiks ja inimesed hakkasid palka saama; siis said nad lubada endale ka midagi muud peale kartuli. Kuid kolhoosiajal tuli kogu koduse majapidamise pealt ennekõike makse maksta. Kui sul oli lehm, pidid andma riigile 100 liitrit piima aastas, 40 kg liha (tavaliselt anti ära vasikas ja iga kord arvestati, et ta kaaalus 40 kilo). Kanad olid samuti maksustatud - 50 munaga. Maksta tuli ka rahalises vääringus põllumajandusmaksu, mida kutsuti strahovka. Maksusumma kokkukogumiseks käidi 18 km kaugusel Vjazniki linna turul piima, mune ja hapukoort müümas. Ja kõige selle tagajärjel ei jäänud maarahvale endale enam peaaegu mitte midagi. Strahovka't oli nii vabatahtlikul kui ka kohustuslikul kujul. Pärast 4. klassi tekkis mu õpingutesse aastane paus, sest rindejoon lähenes ja keegi ei uskunud enam tulevikku. See-eest aasta hiljem, 1943. läks kooli korraga 15 hinge. Iga päev ja iga ilmaga kõndisime 7 km kooli. Me olime 12-13aastased. Kodust lahkusime kell 7 hommikul. Tee viis läbi metsa, talvel oli seal veel pimedam kui avamaal. Kui pool teed sai käidud, istusime pingile ja sõime ära kogu kaasapandud toidupoolise: klaasijagu piima ja leivaviilu. Kell 8 istusime koolipinki ja seejärel võitlesime külmaga 16 tundi jutti, kuni taas koju jõudsime. Minul endal vilte ei olnud, käisin kooli isa viltidega, mis olid suured ja paljudest kohtadest paigatud, kõrged, rasked ja ebamugavad. Mantli õmbles ema ise värvilisest velvetitükist, mille ostis ämbritäie kartulite eest. Portfell oli mul onu oma - hiigelsuur, punane, ma kandsin seda seljas.

3

Minu sõbranna, esimese õpetaja tütar, käis kogu talve kevadsügismantliga, mille oli saanud ameeriklaste abipakist; tal oli vildist müts, aga salli ei olnudki... Ometi ei jäänud meil sellepärast kordagi kooli minemata. Selles koolis õppisid seitsme küla lapsed ja seda kutsuti mittetäielikuks keskooliks ehk seitsmeklassiliseks kooliks. Pärast seda võis astuda kutsekooli või tehnikumi. Meenutan tänaseni austusega õpetajaid, kel oli väga raske elu. Neil polnud isegi aiamaad, kuid nad olid alati kohal, alati tööl. Nende seas oli nii vanu kui ka noori ja lisaks sõjast naasnud invaliide. Klassides ei olnud õpilaste vahel mingeid hõõrumisi. Kõik tegid tööd. Meie klassis õppis poiss, kes tugevasti kogeles. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi tema üle naernud. Õpetajad suhtusid temasse lugupidavalt, kui ta tunnis vastas, siis aidati teda, hoiti tal käest kinni, räägiti temaga, et ta ei närveeriks. Koolist puudusime väga harva. Ja väga harva esitasid õpetajad mingeid küsimusi. Ka meie vanemad ei teadnud, kas me ikka läksime kooli või istume hoopis metsas lõkke ääres. Kolme aasta jooksul ei peetud ainsatki lastevanemate koosolekut. Aga ma õppisin hästi. Lõputunnistusel olid ainult head hinded. Mäletan hästi päeva, mil sõda lõppes. Hommikul saime kokku, et kooli minna. Äkki tuli meile vastu sõdur, sõjast tagasi pöörduv omakülamees, kes ütles meile, et täna on püha, tunde ei toimu, sest sõda sai läbi. Meie läksime siiski kooli. Kui kohale saime, kogusid õpetajad meid ühte klassiruumi, õnnitlesid kõiki ja saatsid siis ära koju. Koju jõudes selgus, et meie esimene õpetaja oli käinud rajoonikomitees uurimas, kas teade sõja lõpust vastab ikka tõele. Siis kutsus ta kõik külaelanikud koolimajja, rivistas õpilased üles ja asus dirigeerima: me laulsime Nõukogude Liidu hümni. Seejärel pidas õpetaja kõne, milles nimetas sõda "neetuks". Kõik inimesed nutsid: need, kelle lähedastest keegi sõjas ei hukkunud, nutsid rõõmust, teised murest. Meie küla 60 majast ja 360 inimesest sai sõjas surma 34 inimest, peamiselt olid need 20-25 aasta vanused noored; minu vend hukkus 19aastasena. Esimene sõjajärgne aasta (minu viimane kooliaasta) möödus kodus muutusteta: meest majas polnud, olime ema ja õega kolmekesi. Lisaks sellele, et meil polnud toitu, jalanõusid ega riideid, läks tarvis ka küttepuid. Neid aga kuskil ei müüdud. Suvel käidi metsas kuiva hagu korjamas. See-eest märtsis, kui päike päeval juba soojendab, öösel aga valitseb veel pakane, mindi öö hakul suurte saanidega metsa küttepuude järele. Metsakuivad puud raiuti maha ja viidi ise hobuste asemel saane vedades koju. Öösel ei pidanud nimelt keegi metsas valvet. "Kord" oli selline: päeval ei tohtinud metsast puid võtta, aga öösel võis. Kogu küla varastas, aga kedagi ei võetud kinni - ilmselt saadi aru, et puid on ometi tarvis ja kogu sellele tegevusele vaadati läbi sõrmede. Me õppisime kõike tegema: heina niitma ja kuhja panema, katust parandama, maja soojustama jne. Kõik me kolm oskasime töötada nii saega kui ka raiumiskirvega, suure puuraiumiskirvega ja vasaraga. Selline vaim on meie peres säilinud tänase päevani: nii poeg kui ka tütar oskavad oma kätega teha kõike, mida iganes tarvis.

4

7. klassi lõpul pidin otsutama, mida edasi teha. Meie külas oli trikotaažiartell Vperjod, kus paljud kohalikud inimesed tööd leidsid. 12-13aastased tüdrukud kerisid seal lõnga kerilaudadelt poolide peale instrumendi abil, mida kutsuti kolobrod'iks ("uitajaks"). Käepidemest kinni hoides aeti ratast käsitsi ringi. Selle juures töötab ainult osa käest küünarnukk ja labakäsi. 8 tunni jooksul teeb kerija "miljon" ringi. Liigesed jäid haigeks juba noores eas. Poolidele keritud niiti kasutati "ümmargustel" masinatel sokkide ja sukkade kudumiseks, külgmasinatel (tiibmasinatel) kanga kudumiseks. Nõnda kootud kangast õmmeldi naisteseelikuid. Ka neil masinatel käis töö käsitsi. Selliselt läheb kudumine kiiremini kui varrastel, aga ikkagi on see üks "egiptuse töö". Minu õde töötas artellis alates kolmeteistkümnendast eluaastast. Ema ei olnud vastu, kui teatasin, et tahan edasi õppida. Viisin dokumendid Gorki linnas asuvasse velsker-ämmaemandate kooli. Mind määrati sanitaarvelskrite osakonda. Meditsiiniosakonda võeti vastu sõjast naasvaid noormehi ja neide. Ühiselamukohta mulle ei antud, üürikorteri jaoks polnud mul raha. Kuu aega elasin koos sõbrannaga tema tädi juures, aga ka neile oli vaja maksta. Pealegi kehtis veel kaardisüsteem ja mina, kuueteistaastane tüdruk, ei suutnud jagada talongide eest saadud leiba terve nädala peale, vaid sõin kõik ühe päevaga ära. Jätsin kooli pooleli ja läksin tagasi koju. Mind ootas ees töö artellis, aga juhus tuli mulle appi. Üks noormees soovitas mul minna õppima kutsekooli laborant-keemiku erialale. Selles õppeasutuses oli nimelt välja kuulutatud täiendav vastuvõtt gruppi, mis alustas tööd 1. detsembril 1946. Mul tekkis probleem 7. klassi lõpputunnistusega - see oli jäänud velskrikooli, kust seda ei antud mulle kätte, vaid nõuti, et tasuksin kõigepealt ühe kuu eest õppemaksu. Raha mul ei olnud, sest selle ühe kuu eest mulle stipendiumi ei makstud. Palusin arvestada saamata stipendiumi õppemaksu katteks, kuid kooli töötajad ei soostunud sellega. Hakkasin siis mõtlema, kuidas saaksin tunnistuse koopia. Appi tuli üks sõbranna, kel oli mingi arstipitsat. Tegime ise tunnistuse koopia, panime pitseri alla, räsisisme seda pisut ja tolle paberiga astusingi ma tollesse kutsekooli. Ühiselamukohta ei saanud ma aga sealgi. Kuu aega elasin sugulaste juures, siis said 13 inimest meie rühmast kamba peale ühe toa, mina nende hulgas. Nõnda elada oli muidugi kitsas, aga lõbus. See kutsekool oli suurepärane õppeasutus. 1947. aastal sai ta isegi sotsvõistluse tulemuste põhjal Tööjõureservide Ministeeriumi rändpunalipu. Seda tähistati väga suurelt, seepärast on see ka kogu eluks meelde jäänud. Koolis oli 30 õpperühma, igas 30 inimest. Valmistati ette kaadrit keemiatehaste jaoks: kontoritöötajaid ja laborante, lukkseppi, keevitajaid, kontrolli- ja mõõteriistade tehnikuid ja elektrikke. Kõik need erialad olid keemilise kallakuga. Koolil oli väga hea ühiselamu ja kooli juhtis sõjaväevormis inimene. Teda ja ühiselamu komandanti kartsime nagu tuld, sest nad esitasid meile nõudmisi nagu komandörid sõduritele. Koolist võis lahkuda ainult vastava loaga, millele märgiti lahkumise ja saabumise aeg. Mina võtsin selliseid lube kahel puhul: kinoskäimiseks ja siis, kui sõitsin koju ema juurde. Seda viimast tegin ma igal laupäeval, sest olin emasse väga kiindunud. Rongisõiduks pileteid ei müüdud, seepärast tuli sõita trepiastmeil või vagunite liitekohtades. Vagunisse meid ei lastud. Trepiastmed olid rongist väljaspool, neil mahtus seisma 6-7 inimest. Alumisel astmel oli kõige raskem sõita, sest ülemised

5

kippusid sulle peale vajuma. Sõideti iga ilmaga, tulgu taevast vihma või lund, ehkki kodus sai olla ainult ühe päeva. Kutsekoolis oli huvitav õppida ja lisaks kõigele anti meile kolm korda päevas süüa; leivapajuk oli 700 grammi (poodides oli leib talongi peal), nii et me ei pidanud enam nälgima. Õpetajate kollektiiv oli võrratu. Rühma meister oli vaikne, tagasihoidlik, hea südamega naisterahvas Maria Jakovlevna Mjagkova; ta õpetas meile väga palju ja sealhulgas sedagi, mida õpikutes kirjas polnud. Keemia, füüsika ja kirjanduse tunnid olid väga kõrgel tasemel. Õppimine läks mul sama hästi nagu varasemateski koolides, lisaks tegelesin spordiga. Kehakultuurile pöörati üldse palju tähelepanu. Kuulusin nii kooli kui ka Gorki oblasti suusakoondisesse. 1948. aastal sõitsime Leningradi võistlustele, kus osalesid Tööjõureservide Ühingu sportlased kogu Nõukogude Liidust. Leningrad - ehkki sõjajärgne - jättis mulle kustumatu mulje. Just sellepärast nõustusin ma pikemalt mõtlemata minema tööle Leningradi, kuhu meid peagi pärast spordivõistlustelt naasmist kutsus kooli saadetud värbaja. Juulis 1948 lõpetasin kiituskirjaga kooli ning sain 6. kategooria laborant-keemiku kutse. Juuli lõpus paigutati meid Gorki ja Leningradi vahel sõitva rongi vagunisse. See oli sama rong, millega ma seni ikka trepiastmeil olin ema juurde sõitnud, ainult et nüüd oli meie päralt terve vagun ja piletid. Ma ei mäleta, mitu kohta täpselt vagunis oli, aga meie koolist kuulus sellesse rühma 48 inimest, lisaks 10 noort neidu, õmblejannat Gorkist. Rong sõitis 36 tundi ning jõudis hommikul Leningradi. Päev oli sombune ja kujunes väga pikaks. Meid saatev inimene palus meil veidike Moskva vaksali juures oodata ja lahkus siis õige mitmeks tunniks. Istusime oma puust sumadanide otsas ja ootasime nii kaua, et kõigil oli juba nutt varuks. Lõpuks tuli see meesterahvas tagasi, kaasas taksoteenust osutav veoauto; see viis meid Balti vaksalisse - otse selle rongi juurde, mille sihtpunktiks oli Narva. Mida see pidi tähendama? Meile öeldi ju, et sõidame Leningradi? Jah, kinnitati: te sõidame aadressile Leningrad 240/1. See, nagu selgus, asus Eestis. Kus asub Eesti, teadsime geograafiaõpikute põhjal, aga see oli ka kõik. Rong sõitis Narva 6 tundi. Tulime rongilt maha just päikeseloojangu aegu. Narva jättis vapustava mulje - seal polnud ainsatki tervet maja, ainult korstnad kõrgusid rusuhunnikute kohal. See oli meie jaoks, kes me polnud sõda oma silmaga näinud, kohutav vaatepilt. Raudteejaamas ootas meid jälle veoauto. Istusime peale, aga peagi taipasime, et juht on purjus. Tee lookles nagu mägedes, auto kõikus küljelt küljele. Kartsime mis hirmus, paljud kiljusid, mina samuti. Aga eks kõigele tuleb kunagi lõpp. Jõudsime kohale. Selgus, et see koht oli - Sillamäe. Meid pandi maha maja juures, mida kutsuti Viiendaks Kasarmuks (hiljem oli seal teenindusmaja, siis veel miski ja praegu on see ehitusmaterjalide kauplus). Magada tuli põrandal. Minul oli tekk kaasas, selle peale mahutas end õige mitu inimest. Kui hommikul ärkasime, säras väljas päike ja aknast paistis sini-sinine meri. Puid ei olnud, nii et miski ei piiranud vaadet merele. Kirovi

6

(praegusel Kesk) tänanal polnud siis veel maju, ainult mäe all seisid väikesed majakesed, mida kutsuti soome ja saksa majadeks, ümmargusi aga kutsuti šaiba'deks (litriteks). See oli tulevane Majakovski tänav. Mulle meeldis see koht, eriti tänu merele. Hommikul saadeti meid Aleksandr Matrossovi tänavale, kus seisis paar kahekordset maja. Üks neist oli veel asustamata. Sinna meid elama pandigi. Maja oli uus, ehitusplankugi polnud veel maha võetud ja paljud tööd oli alles lõpetamata: näiteks ustel polnud linke ja akendel kremoone. Tualett asus väljas, peaaegu lahe ääres. Vett saime akna alla seisvast kaevust Sõtke jõe kõrgel kaldal. Matrossovi tänav algas Töölisklubi juurest ning lõppes tehase väravas. Teisel päeval viidi meid tehase juhtkonna juurde, kus meid tsehhidesse laiali jagati. Mind määrati tehase kesklaboratooriumisse 5. kategooria laborandiks kuupalgaga 550 rubla. Kutsetunnistusel oli mul küll 6. kategooria, aga tehases anti millegipärast 5. Meie, tolle aja töölised teadsime oma õigustest väga vähe, pigem oli meile selge, mida me ei tohi teha. Kõigepealt tehti meile teatavaks, et me ei tohi kellelegi rääkida, kus me elame, kus töötame ja millega tööl tegeleme. Kõik allus väga rangele korrale. Nende nõuete täitmist jälgis eriosakond, selleks olid tööl ekstra inimesed. Pidime oma allkirjaga kinnitama, et hoiame saladust: tehases toodetakse uraani. Kohe lasti meil kirjutada alla ka "riigilaenule NSVL rahvamajanduse taastamiseks ja arendamiseks" - ühe palga ulatuses. Samal ajal anti meile sõidukulude katteks 300 rubla - mida aga hakati kohe teistpidi palgast maha arvama, 50 rubla kaupa kuus. Ka laenuks võeti maha 50 rubla. Mis siis veel üle jäi? Insener-tehnilised töötajad said palka 3000 rubla. Me ei kadestanud neid, imestasime ainult, miks meile nii vähe makstakse. Järgmisel hommikul läksime tööle, tutvusime töökohaga. Läbisime tööohutuse instruktaaži - see protseduur vabastas ohutustehnika inseneri vastutusest ja seisnes tegelikult ainult tööliste ettevaatlikkusele manitsemises. Keemiaettevõttel on oma eripära: töö kuumade lahustega agressiivses keskkonnas, happelises või aluselises, nõudis tõepoolest erilist ettevaatust. Mida kujutas endast Sillamäe 1948. aastal? See oli linnatüüpi asula, kuna teed, tänavavalgustus ja kanalisatsioon polnud veel valmis. Kuid tänavatele olid juba nimed antud: Ossipenko, Sadovaja, L. Tolstoi, Krõlovi, Tšehhovi, Korolenko, Majakovski, Geoloogide, Roheline ja paljud teised tuntud nimed. Tänavaid ääristasid väikesed majakesed - needsamad soome ja saksa omad. Külas elasid enamasti tulevase linna ja tehase ehitajad. Lisaks neile viibisid siin veel vangid, kelle laager asus äärelinnas. Vangid saadeti igal hommikul pikas kolonnis tööle. Vähemalt sajast inimesest koosnevat kolonni ümbritsesid koertega valvurid igast neljast küljest. Kes need inimesed olid? Sõja ajal ja pärast sõda võis sattuda okastraadi taha näiteks juba viieminutilise tööle hilinemise eest. Vangid töötasid majade ehitamisel Ždanovi, Gorki ja Tškalovi tänavail. Lisaks vangidele rakendati seal tööle ka palju sõdureid (lätlasi ja leedulasi), kes pärast Saksamaalt naasmist oma aega täis teenisid. Ka nemad töötasid ehitustel. Sõdurid olid enamasti noored, nägusad ja kõrge kultuuriga mehed. Nende

7

territooriumil korraldati sageli tantsupidusid ja meie tehasenoored käisid seal sageli tantsimas. Sõdurite seas oli palju pillimehi, mängiti nii puhkpille kui ka rahvapille. Pärast seda, kui esimesel kolmel tänaval majad valmis said ja tehas tööd alustas, viidi sõdurid ja vangid linnast ära. Kohe esimestel päevadel läksime postkontorisse, et oma aadressi teada saada. Aadress aga muutus meil mõne aasta vältel palju kordi. Küll oli see Narva 1, küll Leningrad 240/1 ja alles 1957. aastal hakati linna ametlikult Sillamäeks nimetama. Ükskord otsis mu poolvend mind Leningradist. Mitte ükski miilits ei öelnud talle, kus selline koht asub, ehkki aadressil oli nii linn kui ka tänav ja majanumber. Tehast ennast nimetati Gukovi objektiks, Kombinaat nr 7 või "Postkastiks 22", hiljem Põlevkivikeemia Kombinaadiks (PKK). Tööraamatusse tehti märge ühelt objektilt vabastamise ja teisel objektil tööleasumise kohta, ehkki tegelikult ei toimunud mingit liikumist. Mõne aja pärast saime teada, et samamoodi eksisteeris ka rohkem kui üks Arzamas, Tšeljabinsk, Sverdlovsk jpt. Kui olin nädal aega uues kohas viibinud, hakkasin emalt kirja ootama. Käisin iga päev postkontoris. Seal istusid tollal inimesed kõrge, umbes rinnani ulatuva poolseina taga. Nõudmiseni kirjade osakonnas töötas üks eestlanna. Tema ees laual seisis tähtestiku järgi lahtritesse jagatud kast. Vene keelt ta ei rääkinud, kuid vaatas iga kord kasti ja ütles: "Ei ole". See oli esimene fraas eesti keeles, mis mulle meelde jäi. Peale postkontori töötas eestlasi ka kauplustes, aga nemad oskasid vene keelt. Üldse oli eestlasi asulas vähe. Eesti keelt kuulsin ainult Vaivara ja Konju kauplustes. Ning talunikud tulid meie juurde ühiselamusse oma kaupa müüma. Üks taat tõi korvitäie suitsuräime. Mina polnud sellist rooga varem söönud, aga nüüd tegin seda suure mõnuga. Tehasesse eestlasi tööle ei võetud, ilmselt ei peetud neid usaldusväärseks. Nüüd mõtlen, et küll "neil" vedas, et tehasetööst pääsesid! Nõnda pääsesid nad ka kiiritusest, ööpäevaringsest vahetustega tööst ja paljust muust sellisest. Matrossovi tänava ühiselamus oli ahiküte, kuid puud pidime ise hankima. Korjasime siis maja ümber ehitusprahti. Esimesel talvel pakast ja lund ei tulnud, aga tube oli siiski vaja kütta. Häda oli noormeestega, kes polnud meie tuttavad. Nad käisid lihtsalt ilma kutsumata toast tuppa ennast näitamas. Tulid ukse taha, koputasid. Meie võõrastele ust ei avanud, aga siis lõid nad ukse jalaga maha ja sellest jäi auk järele. Kõigil tubadel olid uksed katki. Parandasime neid, nagu vähegi oskasime, ja nii see elu käis... Meie korteris oli uks seestpoolt toestatud kolmemeetrise palgiga, mille teine ots toetus vastu vastasseina. Korterist väljumiseks tõstsid tüdrukud mitmekesi palgi õlgadele ja nihutasid ukse eest ära. Me töötasime vahetuste kaupa, korteris elas seitse inimest, keegi oli alati kodus. Nii käis elu seni, kuni meile tekkisid kavalerid. Nende kaitse all ei olnud elu enam nii hirmus, huligaanid kartsid neid. Just sel ajal tutvusin ka mina oma tulevase mehega. See juhtus nõnda. Kuni mina olin puhkusel, hakkasid meie toas käima Gorki tööstuskooli poisid ja tema oli üks neist. Kord tuli ta koos mu

8

sõbrannaga, ise imelikult riides: põlvini ulatuvas mereväesinelis ja kroomnahast saabastes. Sõbranna tutvustas meid. Mul oli seitsme keelega kitarr ja nagu paljud noored tol ajal, suutsin ka mina mõne akordi saatel mõnda laulu esitada. Ja see noormees - Viktor oli ta nimi - palus, et õpetaksin ka talle kitarrimängu. Jäin nõusse. Kutsusin teda õpilaseks ja tema mind õpetajaks. Esimene laul, mille nõnda selgeks saime, oli "Kalalaul" ("Jõe kaldal istus kord lõbus kalamees ..."). Pärast ostis kaViktor endale kitarri ning hakkas sellega tundides käima. Meie esimese tüli ajal lõi ta selle vastu voodiotsa puruks, kui mind kohal polnud. Aga meie tulevases kooselus ei olnud sellised teod talle küll mitte sugugi omased. Kokku saime harva, sest töögraafik ei võimaldanud seda. Nagu paljud teised noormehed oma pruutidele, nii tuli ka Viktor mulle südaööl tehase pääslasse vastu. Pääslas rippus seinal raadio, tornikella löökide saatel me jooksime ustest välja, hümni saatel läksime koju. Nii me kohtusime kuni 1. maini 1949 - sel päeval abiellus Viktori sõber Vassili Tjurjakov Valentina Suslovaga. Vitja töötas 1. mail kella kaheteistkümneni, aga pärast seda tuli pulma. Seal ütles ta mulle: "Abiellume meie ka." Ma ei jäänud kohe nõusse, ütlesin, et pean vanematelt luba küsima. Järgmisel päeval tõi Viktor kaasa kirja, mille oli kirjutanud minu vanematele ja milles palus abiellumiseks loa anda; vastuseks saadetud kirjas vanemad juba õnnitlesid meid seadusliku abiellumise puhul. Varsti saatsid nad ka kingituse: uue vatiteki, kaks sulepatja ja omatehtud madratsikoti, mille me ise heinu täis toppisime. Me ei saanud kaks nädalat minna abielu registreerima, sest Perekonnaseisubüroo kolis parjasti sel ajal Vaivarast Sillamäele. Meid "jooksutati" kaks korda edasi-tagasi. Lõpuks, kui kolmandat korda Vaivarasse läksime, pandi meid ametlikult paari. Inspektorina töötas eestlanna, kes ei osanud vene keeles kirjutada ja palus mul endal abielutunnistusele sissekande teha. Meie pulm sai peetud 23. juunil, Viktor tahtis sättida selle oma sünnipäevale - ta sai just siis kahekümneaastaseks. Ainult et mõni aasta hiljem tema passi vaadates avastasin ma kogemata, et tegelikult on ta sünnipäev 23. juulil. Pulmas oli peigmees uues 450 rubla maksnud ülikonnas, helesinises särgis helesiniste emailitud mansetinööpidega ja kroomnahast saabastes, mina valges linases kleidis, mille alumisele äärele ja kätistele olid tikitud sinised lilled; jalas olid mul samuti kroomsaapad. Soeng sai tehtud juuksenõelte abil. Pulma kutsusime kuus tüdrukut minu toast, Viktori sõbra Vassili Gorohhovi, kes mängis lõõtspilli, ja mõne töökaaslase. Meil oli terve tumba viinapudeleid täis ja sakummiks tegime ämbritäie vinegretti. Ostsime selle jaoks päevalilleõli, juurviljad andis söökla töötaja, kellest me mööda läksime, kui ta söökla õues istudes peete puhastas. Pärast pulma jagasime tuba Tjurjakovidega, see oli antud meile kahe pere peale. Nii veetsime kolm nädalat. Siis tõi elamu-kommunaalosakonna ülem Vassiljev ise meile orderid: kumbki pere sai omaette toa kommunaalkorteris uues majas.

9

Aga aitab nüüd sellest teemast. Jutustan parem, kuidas elu juulist 1948 edasi läks. Sellest ajast saadik uue aastani elasime ilma elektrita. Kuuma vett saime suvel õues seisvast veekuumutusnõust, sellest piisas ainult tee jaoks. 1948.-49. aasta sügis ja talv olid vihmased ja soojapoolsed, aeg-ajalt sadas märga lund. Temperatuur püsis nulli lähedal või veidi üle selle. Nii ühiselamu juures kui ka kogu linnas olid teed läbimatud. Kummist jalatseid meil ei olnud, neid polnud ka müügil. Minul oli plüüšist jope, teistel polnud sedagi. Meie tsehhi töötajatele eraldati kolm paari botikuid - need on plüüšist voodriga kummijalatsid, madala säärega, kontsad all. Siseruumides nõuti kontsaga kingi, aga ka neist ei osanud me undki näha. Seepärast meisterdasime kontsad ise - puupakust. See oli aga ebamugav, sest konts ei püsinud korralikult paigal. Meie Klava Kirinaga olime valitud tsehhi ametiühingukomiteesse. Tsehhiülem Valentina Ivanovna ütles meile: "Ega kolme paari botikuid 40 inimese vahel jagada ei saa. Seega jagame nõnda: kaks paari teile ja üks mulle." Ka temal polnud kummist jalanõusid. Ega meil ainult kummikuist puudus olnud - kellelgi meist ei olnud ka kella. Seepärast lasti üks inimene öövahetusest varem tulema, et ta ajaks ühikas üles need, kes pidid sel päeval kell kuus hommikul tööle minema. Nii elasime 4 kuud. Ükskord aga jäeti meid äratamata ja siis me (kogu vahetus) magasime sisse, hilinesime tööle terve tunni. Esimene ärkaja äratas ka kõik teised. Taipasime, et oleme sisse maganud, sest öine vahetus oli juba koju jõudnud. Jooksime tehasesse, nagu oleks meil kuri kannul. Tormasime laboratooriumisse. Öövahetuse töötajad, keda oli meie tõttu kauem kinni peetud, vaatasid meid väga hirmunult. Ühe laua juures seisis "kummitus" - ilus pikkade kohevate juustega naine, kel kuklas tohutu mustast laiast lindist lehv. Kui kõik hilinejad kohale jõudsid, hakkas see "kummitus" rääkima. Issake - selgus et me oleme "kurjategijad"! Ma ei mäleta, kas sel ajal kehtis veel kriminaalkaristus 5 minutit tööle hilinemise eest. Selgus, et see "kummitus" oli äsja tsehhi tööle saabunud uus insener. Tal olid kellad käes. Aga mis me enam teha saime? Tõenäoliselt olid sel juhtumil siiski mingid tagajärjed, sest peagi käis ühiselamu komandant toast tuppa ja andis igasse äratuskella. Uue inseneri nimi oli Jelena Jakovlevna Vorovitš ja nagu hiljem selgus, olid tal suurepärased teadmised keemiast. Ta oli lõpetanud Kiievi Riikliku Ülikooli. Tundsin tema teadmiste vastu "valget kadedust". Võimalik, et just seesama kadedus sai tõukeks sellele, et hakkasin ka ise kõrgemat haridust omandama. Ka minu mees läks edasi õppima. Kuigi Sillamäelt polnud lihtne mujale sõita oli, õppisime meie seal elades veel 12 aastat. Mina astusin 1951. aastal keemiatehnikumi õhtusesse osakonda keemik-analüütiku erialale. Kui olin kaks aastat neljast läbinud, läksin üle õhtukooli 10. klassi. Õhtukooli õpetajad Ljubav Ignatjevna Drabkina, Raissa Josifovna Stupniker ja Vera Grigorjevna Danilova tahtsid näha mind instituuti lõpetamas ning veensid mu meest, kes õppis õhtukoolis, et ma vahetaksin tehnikumi kooli vastu. Nii ma tegingi, sooritades ekasamid, mida oli vaja 9. klassi astumiseks. 1954. aastal lõpetasin kooli ja astusin Leningradi Loodepiirkonna Kaugõppeinstituudi tehnoloogiaosakonda. Sel ajal õppisid väga paljud, nii noorsugu kui ka vanem põlvkond, kelle õpinguid oli takistanud sõda.

10

Tööl ei antud meile esimesel poolaastal eririietust, seepärast ei vahetanud me tööle minnes riideid. Happeliste pesuveelahustega töötavate inimeste rõivad ei kaitsnud neid selle pritsmete eest, seepärast olid nii sukad kui ka kleidid alati auke täis. Üsna kaua ei öeldud meile ka seda, et töötame radioaktiivsete ainetega. Sel ajal ei teatud veel, kuidas radioaktiivsus inimorganismile mõjub. Töötasime kummikinnasteta ja palju aastaid ka respiraatoriteta. Nagu hiljem selgus, tungivad alfa-osakesed organismi läbi käte naha või suu kaudu ja vastav riietus kaitseks nende eest. Meile räägiti ainult seda, et keemilisi nõusid ei tohi söömiseks kasutada, aga meie jõime neist ikkagi teed, mõeldes, et saame klaasid "kuningveega" (lämmastik- ja soolhappe seguga) pestes puhtaks. Tuli aga välja, et radioaktiivsus säilis sellest hoolimata. Hiljem õppisid üleliiduliste töötervishoiu ja kutsehaiguste instituutide meedikud tundma radiatsiooni mõju organimile. Pärast seda hakati meie tehase töötajaid saatma põhiliselt Leningradi kutsehaiguste instituuti ja mõnikord ka Moskva kliinikusse nr 6. 5-6 aasta pärast selgus, et paljud olid saanud sellise doosi kiiritust, et nad viidi üle põhitsehhist radiatsioonivabasse tsehhi. Neile pandi diagnoos: kiiritushaiguse esimesed sümptomid. Mina haigestusin seitsme aasta pärast, 1955. aastal, kui olin 25 aastane. Mulle andi III grupi invaliidsus. Minuga samal ajal sai invaliidsuse veel 56 inimest. Kutsehaiguste instituudis läbi viidud uuringute põhjal viidi kõiki meid põhitsehhist minema. Mind uuriti 9 korda. Instituudis uuriti meid täisprogrammi järgi, kontrolliti isegi nende elundite tööd, mille üle me ei kurtnud. Ühtlasi saime ravi, meile süstiti adenosiintrifosfaati, tiamiindifosfaati. Seedeelundkonna üle kaebasid kõik. Ravikuur koosnes 30 süstist. Haiglas tuli viibida vähemalt kuu aega. Protseduurid olid valusad läheks nagu tapalavale. Üks naine keeldus selgroo punktuatsioonist, mida taheti teha seljaaju kahjustatuse taseme määramiseks. Ta karjus meditsiinilise personali peale, et "nemad" teevad siin kõike nagu Auschwitzis. Ka mina olin enne punktuatsiooni šokiseisundis. Kuid arst Mihhail Mihhailovits Model selgitas selle protseduuri tähtsust. Ütles, et kui veres on muutused, aga ajuvedelikus pole, siis on veel võimalik vere koostist normi saada. Mina aga kartsin, sest levisid kuuldused juhtumitest, kus pärast punktuatsiooni tekkis täielik halvatus. Mulle tehti järeleandmine, vedelikku ei võetud seljaajust, vaid rinnakorvist. Selgus, et olin õigel ajal põhitsehhist pääsenud ja mu seljaaju polnud kahjustada saanud. Vere koostis taastus kaheksa aasta jooksul. Mul oli veres vähe leukotsüüte, alla kolme tuhande (normaalseks loetakse 4000-6000). Medisiiniline personal suhtus meisse väga aupaklikult. Kõik arstid kaitsesid uurimistulemuste alusel oma kandidaaditöid. Pärast põhitsehhist lahkumist töötasin pool aastat kaadriosakonna arhiivis, köitsin seal tehasest lahkunute toimikuid. Igas isiklikus toimikus oli palju pabereid, mis tuli kaante vahele paigutada. Seejärel viidi mind taas tsehhi, mida nimetati keemiaveepuhastustsehhiks. Seal polnud radiatsiooni, kuid oli palju müra ja töö käis kolmes vahetuses: kaheksatunnine tööpäev libiseva graafiku järgi, st kolmel päeval algas töö südaööl, kolmel päeval kell 8.00 ja kolmel kell 16.00, iga kolme päeva järel

11

oli puhkepäev. Sellise graafiku järgi on väga raske töötada, sest organism ei jõua mingi rütmiga kohaneda. Vaatamata sellistele töötingimustele jätkasime mõlemad abikaasaga edasiõppimist. Nüüd oli kodus juba kolm "koolilast", sest ka meie tüar oli jõudnud kooliminekuikka. Lisaks igasugustele haigustele oli mu kehas häiritud ka hormonaalsüsteem. Arstid soovitasid sünnitada ja peagi sündiski meie poeg Viktor. Lastesõime me teda ei andnud, vanem õde hoidis teda, kuni meie mehega teineteist tööl välja vahetasime. Kui pojal sai 2 aastat ja 10 kuud täis, sõitsin mina ära, et teha diplomiprojekt. Mees jäi kahe lapsega koju, tema ema oli ka abiks. 1963. aasta veebruaris jõudsid mu õpingud lõpule, ma naasin tööle keemiaveepuhastisse, aga pool aastat hiljem võisin pöörduda tagasi oma põhitsehhi, kus olin enne haigestumist töötanud 10 aastat vahetuseülemana. Sel ajal juurutati tehases diktüoneemakivi töötlemise tehnoloogia, mis polnud enam nii kahjulik. Mulle meeldis tsehhis töötada, tehnoloogiline ahel oli mulle hästi teada, aga jälle oli tegemist libiseva graafikuga. Selleks ajaks oli teaduslik uurimislabor (TUL) muudetud iseseisvaks allüksuseks ja seal vajati inseneriharidusega uurijat. Tehase peainsener valis kahest kandidaadist välja minu. Peainsener oli siis Pjotr Aleksandrovitš Gajevoi, kes oli tehases töötanud alates 1949. aastast. Tema ametiajal hakkasid tootmist juhtima paljud Sillamäe tehnikumi ja kaugõppeinstituutide lõpetajad. Need inimesed olid kasvanud üles koos tehasega, nad tundsid tootmist hästi ja neil oli kergem töötada kui päris uustulnukatel. Nõnda siis sattusin ma teaduslikku uurimislaborisse. Seda juhtis tollal Aleksandra Petrovna Kolganova. Laboris töötasid samad inimesed, kes olid seal ka varem, kui labor kuulus veel tehase kesklaboratooriumi koosseisu, lisandusid ainult varem põhitsehhides vahetuseülematena töötanud insenerid ja ka instituutidest saabuvad noored spetsialistid. Laboris oli umbes paarkümmend insener-tehnilist töötajat ja 20 laboranti. Ma ei saa jätta rääkimata juhtajast, A. P. Kolganovast. Temataoliste inimeste kohta käib ütlemine: "sündis marssalikepiga paunas". Ta oli väga tark ja haritud naine, teda hindasid kõrgelt ka tehase kõrgeimad juhid. Tal oli mittenaiselik loogika. Teda iseloomustas nõudlikkus oma alluvate suhtes. Ta hoidis neid pideva hirmu all (olles mitmeti sarnane mu esimese õpetajaga algkoolis). Mulle ei meeldinud tema juures see, et äparduste eest tegi ta märkuse kogu kollektiivi juuresolekul - nelja silma all oleks neist märkustest rohkem kasu olnud. Tehasel oli alati probleeme algtoorainega. 1963. aastal pöördus tehas tagasi kohaliku diktüoneema-põlevkivi ümbertöötamise juurde. Avati uus hiigelsuur tsehh, aga skeem polnud veel lõpuni läbi töötatud. Üks rühma juhtidest, Viktor Fjodorovits Medvedjev, kes õppis Moskvas Üleliidulise Mineraalse Tooraine Instituudi kaugõppeaspirantuuris, tegeles skeemi loomisega. Ka mind määrati selle teemaga tegelema. Töö oli huvitav, Medvedjev tundis mu tulemuste vastu huvi iga päev. Tema sai töö tulemusel kaitstud kandidaadikraadi, mina aga sain teadusliku uurimistöö kogemuse. Laboris olid tingimused, mis võimaldasid minna aspirantuuri. Hiljem mõned kaitsesidki oma dissertatsioonid.

12

Teadusliku uurimislabori kollektiiv sai talle antud ülesannetega hakkama. Tavaliselt antakse ümbertöötamise skeem välja üleliidulisest uurimisinstituudist, kuid kohapeal tekkis ideid, kuidas tootmissõlmi parandada. Nii oli see haruldastest muldmetallidest tooraine puhul, mille tehas omandas pärast seda, kui kaks korda ebaõnnestusid katsed diktüoneema-põlevkiviga. 1976. aastal, kui ma läksin pensionile, hakati tehases kasutama haruldasi elemente - nioobiumi ja tantaali, kahte väga vajalikku materjali, mida toodetakse kahes kohas maailmas: Hiinas ja Sillamäel. Tõsi, Hiinast tuli siis 95% nende toodangust. Käesoleval 2011 aastal toimusid tehases põhjapanevad muutused - aktsiapaki omandas ameerika firma. Võib-olla aitab see tootmist edasi viia, täiustada. Seda on Sillamäele tarvis, sest nõnda tekiksid uued töökohad, jälle vajataks spetsialiste. Siin on ju olemas suurepärane keemikute kollektiiv. Tahan oma koduettevõtte edu üle rõõmu tunda. Head teed talle! Omal ajal ei tegelenud me ainult tootmisküsimustega, me ka võistlesime. Võistlus käis nii rühmade vahel (neid oli meil kaks) kui ka isikliku tasandil. Igal kuul tehti tulemustest kokkuvõte. Üks sotsialistliku võistluse nõuetest seisnes selles, et tuleb tegelda ka ühiskondliku tööga. See meie tsehhis lausa kees. Keegi andis välja seinalehte ja uuendas seda sageli. Ka kunstilises isetegevuses tuli osaleda. Ülevaatused toimusid kaks korda aastas: võidupühal ja oktoobrirevolutsiooni aastapäeval. Kooris laulsid kõik, lauldi ja tantsiti ka väiksemates ansamblites. Tsehhis olid naisansambel Ivuška ja meesansambel Lapti. Võidulaulud olid "Olin Ohlovka külas" ja "Tammeke", mille esitajad kandsid burlakkide kostüüme. Ja kui kaunilt kõlas koori esituses laul "Oi, kuis rohetavad aiad Volga kaldal"! Seda pidi ise kuulma! Lisaks kõigele pidime veel käima mõne linna kooli klassis šefiks. Niisiis käisime šeflusaluse klassi tundides, ostsime lastele kompvekke, tegelesime mahajääjatega. Kõigest selleks oli omal kombel kasu. Ja pealekauba tuli tõsta oma kultuuritaset. Sel ajal olid olemas kultuuriülikoolid, nende tegevus toimus linna kultuurimajas. Lektoreid kutsuti Tallinnast ja Leningradist. Kohale sõitnud tõsised, tuntud kultuuritegelased jutustasid meile palju huvitavat kinost, teatrist jms. Sotsialistliku võistluse tingimuste järgi tuli tõsta ka tehnilist taset, et mitte unustada tehnikumides ja instituutides õpitut. Tsehhides peeti ettekandeid teaduse uusimatest saavutustest keemia ja keemiatehnoloogia vallas. Referatiivsete ajakirjade abil hoiti end teaduse uute saavutustega kursis. Kohustuslik oli naistepäeva tähistamine 8. märtsil ja meestepäeva pidamine 23. veebruaril. Algul peeti sel puhul koosolekuid, kus kõlasid päevakohased õnnitlused, ajapikku hakati korraldama teejoomisi, veel hiljem hakati ostma juba ka muid jooke. (Võimalik, et just sel teel saigi alguse maal kasvav alkoholi hävitav toime rahva hingele, mis kutsus esile M. S. Gorbatšovi alkoholismivastase poliitika). Meie tehas oli šeflussidemetes Narva kolhoosiga. Abiks käidi alates varakevadisest juurviljade mahapanekust kuni sügisese viljakoristuseni. Kartulivõtuks kulus nädalaid, sest seda tehti tollal käsitsi: kartulivõtumasin paikas kartulid mulla alt välja ja laiali,

13

hädavaevu jõuti need jooksujalu kokku korjata. Osaleti heinateol, niideti ja käidi kogu tsehhiga kuiva heina küünidesse vedamas. Just heinateol tutvusime Erika Schmidti perekonnaga, kes elas talus Pimestiku külas. See juhtus nii. Me nägime vankri ette rakendatud hobust, keda päitsetest talutas väike poiss, kelle pea ei ulatunud isegi selle kohani, kuhu kinnituvad hobuse rangid - nagu tõeline "päkapikk"! Läksime kõik tema juurde, kiitsime teda ja avaldasime imetlust. Poisiga oli kaasas ka väikevend, kes nägi välja vaevu kaheaastane. Selgus, et talus elas paljulapseline pere. Ema kasvatas neid üksi (tema mees sai surma, kui ta viimast last ootas). Me kõik embasime poissi, võtsime teda sülle, kui ta ema välja tuli ja ütles, et tal on peres 9 inimest. Üks meie töötaja aina rääkis: "Ema võiks selle poisi mulle kasvatada anda." Ta tegi pooleldi nalja, aga hiljem tema ja abikaasa võtsidki lapse lastekodust. Erikaga sidus meid sõprus. Ta käis ikka hobuvankriga linnas piima ja piimatooteid müümas. Erika kasvatas oma lapsed üles, kõik nad on elus hästi hakkama saanud. Hämmastav, kust ta võttis selle jõu, et kasvatada üles 9 last! Ta oli hea ja korralik naine, ta õpetas oma lapsed tööd tegema ja tema emalikku soojust jätkus kõigile. Nüüd on ta juba teises ilmas, kuid jälg temast on jäänud ka siia ilma. Lisaks šeflusele sovhoosis tuli ühiskondliku tegevuse liinis ette ka muid väljasõite. Nii istutati võidu 25. ja 30. aastapäeva auks Tallinna maantee äärde kaseallee ja üldse muudeti kogu linn rohelisemaks, istutades puid Kirovi (Kesk), Gorki, Ždanovi (nüüd Rumjantsevi), Tškalovi, Majakovski jt tänavate äärde. Siin tuleb teha kummardus Margarita Sergejevna Baldina ees, kes hakkas linna haljastusega tegelema kohe pärast instiuudi lõpetamist ja hoolitseb selle eest tänase päevani. Haljasalad on linna kopsud. Olgu kõigil meie linnas hea hingata! Lisaks ühiskondlikule tööle oli kollektiivil sageli kombeks koos puhata. Viisime läbi palju puhkeõhtuid ja käisime Eestis ekskursioonidel. Peaaegu igal suvisel nädalavahetusel sõideti Peipsi äärde. Käisime ka Lõuna-Eestis Otepääl, Võrtsjärvel, Barclay de Tolly mausoleumis, Ahja jõel eesti kunstnikest talupidajate kodus, Tallinnas laulupeol, Saaremaal, Toilas ja Narva-Jõesuus. Neil sõitudel õppisime Eestimaad tundma ja armusime temasse. 1975. aastal läksin ma 45aastasena pensionile. Nüüd olen juba 80aastane. Praegusel ajal ehk näib, et neljakümne viieselt on liiga vara pensionile minna. Kuid meie töö oli väga tervistkahjustava toimega ja kui ma poleks kohe lahkunud, ei oleks ma ehk 80. eluaastani jõudnudki. Kuid ka pensionipõlves ei istunud ma, käed rüpes. Õppisin selgeks makrameetehnika, riidest kunstlillede valmistamise, lõpetasin juurdelõikamise ja õmblemise, ka kudumiskursused. Lisaks töötasin aianduskooperatiivis Družba, mis asutati juba 1961. aastal. Alles üsna hiljuti töötasime veel koos mehega valvuritena ametkonnavälises turvafirmas. Meie valve all oli karjääri lõhkeaineladu. Mu abikaasa läks pensionile 4 aastat hiljem kui mina, viiekümeaastasena. Kuna oleme mõlemad taluperes üles kasvanud, unistasime alati oma majast. Otsustasime osta talu. Selles aitas meid Aliide Orgo, kes tõi pidevalt meie poja jaoks piima. Ta tuli igal hommikul kella seitsmeks Sõtke külast linna, kandes käes kahte kümneliitrilist piimanõud, mille sisu jagas korrusmajades elavatele klientidele. Liida oli ilus ja väga

14

töökas naine nagu paljud eestlannad, ta elas oma talus koos abikaasa Mihhailiga. Neil oli kaks täiskasvanud tütart, kes elasid juba oma elu. Mõlemad lõpetasid Tartus kõrgemad koolid: ülikooli lõpetanud Kaisa töötas Tallinnas geoloogina, Elvi lõpetas Põllumajandusakadeemia ja oli Jõhvis loomaarst. Liida poeg võeti sõja ajal Saksa armeesse ning sattus hiljem emigratsiooni Austraaliasse. Aliide ei teadnud ligi 10 aastat, kas ta poeg on elus või ei, alles Hrustštšovi ajal sai poeg emale kirjutada. Liida ei kohtunud pojaga enam kunagi, nad pidasid vaid kirjavahetust. Poeg saatis iga kord emale sünnipäevaks ilusa räti. Poeg suri enne kui ema, urni tema põrmuga tõid sugulased Eestisse ja Liida mattis selle Sinimägede kalmistule. Liida aitas meil osta auto (Žiguli), andes tähtajaks raha laenuks. Me käisime sageli tema talus ja aitasime maatöid teha, eriti heinaajal. Seal ma just hakkasingi unistama oma talust. Liida aitas meid nõnda, et kirjutas kirja Tallinnasse, kus elas Perjatsi küla Adru talu peremees. Liida andis meile suurepärase isleoomustuse, kirjutades, et talu ja maa oleksid meie käes alati korras. Talu koosnes väikesest majakesest ja pooleldi metsistunud aiast, kus kasvas umbrohi. Pärast sõda polnud siin keegi pidevalt elanud. Suvel elas siin peremehe ema, aga talu juurde kuuluvat maad ta ei harinud. Maja juures kasvasid õunapuud, kirsid ja ploomid, ka sõstrapõõsad. Õunapuud olid kõrged, nii et õunu oli võimatu kätte saada. Sel aastal, mil me talu ostsime, oli palju kirsse, kirsipuid oli kuuekümne ringis ja need nägid välja nagu kõrged palmid; linnud sõid kõik marjad ära. 1980. aasta talv oli väga karm, külmakraade kuni 42, ja aias külmusid kõik viljapuud ära. Alates 1981. aastast hakkasime aeda korrastama, kändusid välja juurima. Kulus koguni 15 aastat, et kogu maa korda saada ja rajada uus aed, kus kasvavad õunad, ploomid, pirnid. Palju aastaid kulus ka maja kordategemiseks. Majas oli kahe seinaplaadi vahele puistatud lubjaga segatud saepuru. Ehitasime maja lõunaküljele lisaks veranda, põhjapoole köögi ja sauna. Maja sai silikaattellistest voodri, selleks kohendati ka vundamenti, mille pikkus oli 50 meetrit, kõrgust 0,6 m ja enam. Korrastasime ka õue, parandasime seinad ja katuse osad, ehitasime õue vaheaia ja garaaži. Taastasime kaks eraldiseisvat keldrit, neist ühe kohal oli sõjaaegsest mürsust jäänud auk. Puhastasime ja taastasime kaks kaevu. Üks neist oli prahti täis, vett polnudki enam. Mees puhastas kaevu kangi abil, sest praht oli klompi jäänud. Põhjast tulid aga välja suurtükimürsud - 17 tükki 150millimeetriseid ja lisaks 115 püssirohuga täidetud hülssi. Kutsusime demineerijad kohale ja nemad, alles päris noored poisid, koukisid mürsud labidate ja kangidega maa seest välja. Meie vaatasime ülevalt, kuidas neil läheb. Siis panid demineerijad kogu selle kraami mingi rippuva asjanduse sisse ja viisid polügonile, kus see õhku lasti. Meie kuulsime plahvatust oma talus 10 km kaugusel. Ilmselt ei teadnud keegi teine, et see pauk ei kostnudki põlevkivikarjäärist. Oma lugu oli ka kolmanda kaevuga: selle otsustasime teha köögi põranda alla, et pumbata majja vannivett. Paigaldasime betoontorud, neist võeti muld välja, aga torud varisesid oma raskuse all kokku; siis pandi järgmine toru jne. Teele jäi aga ette hiigelsuur kivi. Selle kaugus seintest oli 10-15 cm. Kivi ümbert tuli muld kulbiga välja

15

tõsta. Jumala abiga saadi kivi alla metallvardad, need kindlustati ja siis vinnati kivi vintsiga maa seest välja. Peamine ehitustöö käis meil 1980. aastate alguses. Ehitusmaterjale polnud tollal üldse saada. Just siis aga püstitati linna soome maju. Me ostsime pool maja, lammutasime selle ära, korjasime kõik naelad kokku, tagusime sirgeks ja kõik läks uuesti käiku. Suure toa seinte sirgeks ajamiseks leiutas mees puust reikad, mida sai mööblipoest (nendega tugevdati mööblit). Mees mõõtis parajad jupid, hööveldas ära ja vooderdas nende abil kõik seinad. Kõik aastad, mis me oleme talus elanud (aga neid on juba 35) oleme tegelenud haljastusega. Tõsi, algul tuli palju puid maha võtta, kuna need olid hiigelsuured, kahe käega ei võta ümbert kinnigi, oksad kukkusid - see oli ohtlik. Kõigepealt istutasime Viktori 50. sünnipäevaks 50 kuuske. Pärast hakkas tütar Tatjana kasvatama kuuseistikuid seemnetest, mida sai otse käbidest. Nii me istutasime metsa rohkem kui pooltuhat kuusekest, aga ka mände ja hõbekuuski. Tõrudest panime kasvama 200 tamme. 1991. aasta uute seaduste järgi erastasime oma talu ja saime 10 hektari maa omanikeks. Varem see maa meil puhkas veidi, aga nüüd rendime seda välja heinamaaks farmile, kus peetavad lehmad ja kitsed annavad meie linna elanikele piima. Pidevalt oleme selles talus elanud juba ligi 20 aastat. Küttepuid teeme ise, lepad kasvavad kodu lähedal. Meil on juurviljaaed kahe soojakuga. Varem pidasime kanu, parte, vahel ka sigu ja lambaid. Nüüd on loomadest alles ainult koer Miša ja kaks kassi. Peale köögiviljaaia ja viljapuuaia on suur osa maast maja ümber lilli täis. Ma ei teagi täpselt, kui palju eri sorti lilli meil kasvab, aga kindlasti rohkem kui üks sada. Lilli hakkasin kasvatama juba 1961. aastal aianduskooperatiivis Družba. Seebilill oli toona esimene, mille ma istutasin. Mitte keegi ei mõistnud, miks ma ometi umbrohtu istutan. Aga muid lilli polnud sel ajal kuskilt võtta. Algul hakkasime müüma lihtsaid lilli: karikakraid, reseedasid; pärast sai lilli tellida, roose toodi Stavropoli krai Krasnoje sovhoosist, gladioole Lätist, flokse Moskva alt. Ükskord saadeti mulle ligi 60 lillesordiga pakk, mis maksis 48 rubla eest. See oli tohutu summa. Kuid ka paljud teised aiapidajad soovisid pakist osa saada. Floksid, mis mulle tookord saadeti, õitsevad seniajani meie aias. Nemad on lilleriigi kroon, värvid ulatuvad valgest tumelillani. Lisaks lilledele kasvab aias palju dekoratiivpuid ja põõsaid: ebajasmiine, buddlejasid, mitut sorti sireleid, veigela, jasmiin, forsüütiad, äädikapuu, kanada vaher, lodjapuu ehk lumepalli põõsas. Meie aed on kolm korda Vaivara valla konkursil äramärkimist leidnud ja kord arvati meid ka Tallinnas vabariigi parimate hulka. Lilled ometi kasvavad, neil hakkab peenardel kitsas, seepärast avaldasin mõni aasta tagasi kohalikus ajalehes kuulutuse. Sellest ajast peale olen kinkinud lilli paljudele inimestele ja asutustele nende aedade jaoks.

16

Meie Perjatsi küla on olemas olnud juba üle 500 aasta. Selle auks on mäenõlvale paigutatud mälestuskivi. Enne sõda elas külas palju inimesi, peeti hulgaliselt loomi. Kahjuks hävitasid massilised küüditamised peaaegu kõik majapidamised, küla ei saavutanud enam kunagi endist suurust. Rahvast on väheks jäänud ja needki enamasti kõrges eas inimesed. Kuid kõik naabrid saavad omavahel väga hästi läbi. Meie naabertalu perenaine on Eestis tutnud inimene - Meedi Hiielo. Ta on suur tööinimene, vanavara hoidja (tal on isegi muuseum), ületamatu käsitöömeister. Meedi lilleaed on ideaalne eeskuju. Meil on erinev stiil, aga see ei takista meid teineteise peenraid imetlemast. Meie teised naabrid, kellega sõbrustasime, olid õde ja vend Pormanid. Enne sõda oli nende pere jõukas, neil oli suur kari ja uhke maja. 1949. aastal nende pere represseeriti. Kui nad sundasumiselt tagasi tulid, elasid nende majas mõned sovhoositööliste pered. 1991. aastal anti neile talu tagasi, kuid selle vormistamiseks kulus 6 kohtuprotsessi. Vanuritena oma koju naasnud Pormanid ei hakanud seda taastama, vaid elasid pooleldi lagunenud majas. Nad saabusid ainult suveks: Elmar Sondast, Elsa Tallinnast. Kahjuks on nad nüüd juba surnud, kuid meie meenutame neid tihti, nad elavad edasi meie mälus. Mõlemad elasid ligi üheksakümneaastaseks. Mõlemad olid head inimesed, kes armastasid loodust ja koduloomi. Nad isegi võtsid endale lehma, aga ükskord see lehm lõi Elsat, tegi ta käele viga. Kui meil olid pardid, kinkisime Elsale sünnipäevaks elus pardi ja ta hoolitses linnu eest terve suve. Nüüd ei ela nende majas keegi. Nende noorem vend Leo, kes on samuti juba 87 aastane, elab Tallinnas ja jõuab siia harva. Veel üks sõbranna mu elu taluperioodist - Elvi Seppar. Ta elas varem naaberkülas Pimestikus, aga pärast oma mehe Raimondi surma lahkus sealt, algul teise tallu, siis Haapsallu. Nüüd näeme teineteist harva. Elvi on nelja lapse ema. Nooruses oli ta koolis õpetaja, hiljem töötas oma talus. Teda oli alati rõõm näha - ilus, elurõõmus, energiline ja töökas naine. Tal oli 10 lehma ja algul lüpsis ta neid kõiki käsitsi. Elvi aitas meil samuti talu osta nagu Aliide Orgogi, sest ta oli talu eelmise omaniku sugulane. Ja alates 1978. aastast nägime Elvit sageli, sõitsime tihti talle appi heina tegema või kartulit võtma. Elvi sai iga tööga hästi hakkama. Tal oli hobune Miira, ta niitis hobuniidukiga heina ja riisus samuti hobuloorehaga. Vene poeet Nekrassov ülistas vene naist: "Hobuse traavilt ta peatab, kuuma taresse astub" [Poeemis "Pakane-Punanina". Tlk] Ma ei tea, vahest on mõnel eesti luuletajal samuti taolised luuleread, kuid olen kindel, et Elvi ja Elsa peataksid kindlasti traaviva hobuse ja läheksid kuuma tarre. Kui Nõukogude Liit lagunes ja Eestist sai iseseisev riik, võtsime meie selle kohe omaks, hääletasime Eesti Kongressil ja hiljem saime Eesti kodakondsuse. Meie jaoks on Eesti nagu väike hästi hoitud maja - puhas ja mugav. See on minu ja mu perekonna kodu. Ja me tahame siin elada igavesti. Enne Eesti iseseisvust oli meil Sillamäel hea elada, sest töötasime tehases, mis allus Nõukogude Liidu sõjatööstuskompleksile. Varustus oli üks Sillamäel üks paremaid

17

kogu maal, saime sageli tuusikuid sanatooriumitesse ja puhkekodudesse, tehase juures oli oma profülaktoorium ja dieetsöökla. Aga ikkagi on meil nüüd elu palju parem. Elame talus nagu paradiisis, saame pensioni, millest jätkub küllaga. Naabritega on meil hea läbisaamine. Ma olen uue ajaga rahul veel ühel põhjusel. Kakskümmend aastat tagasi anti Eestis luba igasuguseks religioosseks tegevuseks, inimesed said vabaduse valida endale usk. Siinkandis loodi ühing Krišna Teadvus. Mina jõudsin Jumalani 1993. aastal ja sealtpeale on mu usk aina tugevnenud. See religioon põhineb kõige iidsemal veedade filosoofial ega eita teisi religioone. Tema põhiprintsiibid on taimetoitlus, Hare Kiršna mantra lugemine, vedistliku kirjanduse lugemine, alkoholist ja narkootikumidest loobumine, vaime ja kehaline puhtus. Iga päev kulub mantra lugemisele vähemalt kaks tundi, ma loen seda põlvedel istudes ja minu ümber on ilu, lilled - väsimus kaob kui käega pühitud. Head teed sulle, Eesti!

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful