Maria Smolina

1923 KAS OLEN SUUTNUD OMA ELU ÕIGUSTADA?
Et õigustada sulle antud elu hoolitse, et õitseks sinu aed, laps üles kasvata ja raamat kirjuta! L. S. Vaganova Aed õitseb, tema õunad rõõmustavad lapsi juba kolmkümmend aastat. Tütar on ja poeg, viiskümmend on nende iga, juba ülegi. Lapselapsi kõnnib maa peal seitse, nende lapsi kaheksa; Venemaal ja Eestimaal, Karjalas ja Keenias-Aafrikas on neil kodu. Raamatut ei ole. Kirjutada proovin, kuni silm, mis minul ainus, valgusrõõmu kingib veel, kuni vastuoksustest on häiritud mu meel ja kuni südames veel leiab vastukaja, mis korda saatnud möödaläinud kahekümnes sajand. „Totma on „Lumivalgukese" väike talvemuinasjutt ja lavapilt," on öelnud Lunatšarski minu kodulinna kohta XX sajandi alguses, ajal, kui ta revolutsioonilise tegevuse eest Vologda kubermangu asumisele saadetud oli. Totma linn asub 60° põhjalaiusel Suhhona jõe kaldal kahe suurema linna, Vologda ja Veliki Ustjugi vahel. Rajatud on ta 1137. aastal, nii on kroonikas kirjas, seega on ta Moskvast 10 aastat vanem. Kaupmehed Stroganovid rajasid siia soolakeedukojad. Siin on käinud Ivan Julm ja Peeter I, Katariina II omistas Totmale maakonnalinna staatuse. XVIII sajandil hõivasid Totmast pärit kaupmehed ja ettevõtjad edukalt Alaska ja selle naabersaarte maid; ajasid äri paljudes USA osariikides ja ehitasid sinna isegi kindlusi. Seetõttu on linna vapil Ameerika must rebane, keda Totma jahimehed meeleldi

Maria Smolina.

jahtisid. Kaunid on Totma kirikud ja kloostrid. Linn on kantud Venemaa linn-mälestiste nimistusse. Totmas sündis mu ema Lidia Jakovlevna Badanina, pesuõmbleja; ta õmbles kodus tellimise peale. Siin kohtas teda minu isa Fjodor Aleksejevitš Sažin, tulnud 1907. aastal tagasi Vene-Jaapani sõjast, kus oli mehaanik ristlejal Gromoboi. Enne seda oli ta sõitnud Kroonlinnast Vladivostokki ringi ümber Euroopa, mööda Vahemerd ja Punast merd; teel olles pidas ta päevikut. Aasta elasid abikaasad Fjodori kodukohas Tarnogis, kuid linnanaisele oli elu maal raske.

22

23

Nad tulid tagasi Totmasse ja hakkasid maja ehitama. 1909. aastal sündis lemmiktütar Galja. Et majaehitus lõpule viia, oli vaja raha. Meremehest isa sõitis raha teenima Arhangelskisse Valgele merele. Ema käis teda seal vaatamas ja 1914. aastal sündis poeg Aleksei. Isa saatis raha. Ema ehitas maja, ärklikorrusega. Algas Esimene maailmasõda. Isa toodi põhjast Eestisse Balti mere laevastikku Reveli sadamasse üle. Siit sõitis ta välja kõigil neljal sõjaaastal mehaanikuna jäälõhkujal Herkules, käis Helsingforsis, Turus ja mujalgi. Isa saatis emale kirju, mis on kõik ka säilinud. Ta saatis ka raha, et ema saaks ehitamise ja maja heakorrastamise lõpetada. 1918. aastal isa demobiliseeriti. Ta ostis hobuse ja saabus ratsa kodusesse Totmasse. Meremehel oli tahtmine maatööd proovida, sest Venemaal võitnud bolševikud kuulutasid: „Maa talupoegadele!" Ka Fjodorile anti tessatin metsamaad linna taga. Isa tegi hommikust öötundideni sellel maalapil tööd, võttis metsa maha, juuris kännud välja, kündis maa üles, ehitas rehe koos rehalaga, seadis sisse seitsmevälja-külvikorra - kusjuures ühele siilule külvas ristikut. Kohalikele talumeestele tegi asi nalja: „Mille jaoks sa seda rohtu külvad?" Isal aga oli Eestist kaasas peotäis ristikheinaseemet ja sealne kogemus. Kogutud viljasaagist, rukkist, odrast, nisust ja kaerast, jätkus nii talveks kui ka järgmise aasta seemneks, samuti sai heina hobusele ja lehmale. Kogu töö tegi isa üksi koos väikese pojaga. Vanem tütar Galja, isa lemmik ja uhkus, oli külakoolis õpetaja. Ning emal jätkus tööd ja tegemist: 1923. aastal sündisin mina ja 1926. aastal õde Rena. Ja ka meie käisime põllul viljakoristustöödel... 1929. aastal hakati kommuune looma ning algas kulakukstegemine. Isa keeldus kommuuni astumast. Kohe võeti tal maa käest ära ja anti kommuunile, kuid tänu Jumalale isa välja ei saadetud, sest ta oli oma maatükil töötanud üksi, palgalise tööjõuta. Hobune tapeti lihaks. Lehma pidas ema veel mõnda aega. Lapsed olid väikesed... Isa sõitis ära Vologdasse, kus leidis tööd laevanduses. Kogu talve töötas ja elas mees laevaremondipaigas, võttis ette väikese laeva nimega Jermak töökorda panemise - laev oli tahetud maha kanda. Vend Ljoša sõitis samuti Vologdasse, astus laevandustehnikumi. Navigatsioonihooaja avamiseks oli Jermak remonditud ja isa, uhke oma töö üle, läks laevaga Kubena järvele, et tehtud töö üle anda. Higisena ja poolpaljana tuli ta masinaruumist üles laevalaele, sai tuult ja suri kahe nädala pärast kopsupõletikku. See juhtus 1939.

aastal. Isa oli 57aastane. Laevandusmehed matsid ta austusavalduste saatel... Isa suri kui tööline. Edaspidises elus kirjutasime me ankeetidesse: töölise lapsed, mitte talupoja lapsed... See tähendas tol ajal palju. 1930. aastal saabus Totmasse palju väljasaadetuid Leningradist ja kulakuteks tunnistatuid Ukrainast. Nad majutati kohalike elanike majadesse. Meie majja eestuppa pandi Leningradist väljasaadetud eestlane August Karlovitš Enno. Ta oli suurepärane kingsepp, õmbles kõrge kontsaga kingi ja saapaid, mis olid väga nõutud. Naine sõitis vabatahtlikult talle järele; suvel sõitis tütar isa vaatama. Tütar sõbrunes minu vanema õe Galjaga ja kutsus teda Leningradi. Galja asus nende juurde elama ja läks tööle Lensnabsbõti (metsavarumis- ja jaotuspunkti). Aasta pärast viis ta ka minu Leningradi, sest emal oli raske kaht last toita. 1933. aastal seati Nõukogude Liidus sisse kohustuslik neljaklassiline kooliharidus. Õpetajaid ei jätkunud ja Galja kui õpetajanna suunati tööle 147. vabriku-tehasekooli Rževkal. Seal anti talle koolimajas väike tuba. Siin, üksinduses, mööduski mu lapsepõlv. Ükskord mängisin ma liivakastis ja liiv läks silma. Hakkasin hõõruma ning tekkis leukoom. Haiglas tehti operatsioon, mis ebaõnnestus: leukoomi kõrvaldamise käigus kahjustatud sarvkestast tekkis leukoomi alla kühm ja nüüd oligi mul kühmuga leukoom. Elasingi kaheksandast eluaastast saadik nii, lootes, et kui suureks kasvan ja organismi kasv peatub, siis võetakse leukoom ära, opereeritakse sarvkesta. Galja läks armastusest mehele Saša Ivanovile. Saša töötas tavalise lukksepana Stalini-nimelises metallurgiatehases, kuid ta oli väga tark poiss. Me elasime siis koolile kuuluvas majas. Galjal sündis tütar, kuid laps suri päris pisikesena. Ükskord 1937. aasta kevadel koputati öösel uksele, Sašal kästi riidesse panna ja välja minna. Ta läks. Saša pandi „musta ronka" (trellitatud vanglaauto - toim) ja... Rohkem ei kuulnud me temast pikka aega midagi. Mille eest? Mispärast? Nendele küsimustele ei ole mitte keegi mitte kunagi suutnud meile vastust anda. Mingi ime läbi jäi Saša ellu. 1947. aastal otsis ta õe üles, kuid õel oli selleks ajaks juba kaks last mees Borjaga, kes langes rindel. Niisugune oli elu XX sajandi Venemaal. Minu edaspidine saatus aga kujunes vastavalt ajale. Leningradis avati pioneeride palee, kus ma hakkasin meteoroloogiaringis käima. Käisime ekskursioonil Pulkovo observatooriumis. Viiburi linnaosas,

24

25

laste kultuurimajas võtsime osa kohtumisest kirjanik Maksim Gorkiga, kes murdepäraselt o-d hääldades oma teoseid luges. Seal toimus ka kohtumine filminäitleja Ljubov Orlovaga. Ta jutustas, kuidas tehti filmi „Tsirkus". Lapsepõlv lõppes varakult. Kohe pärast VII klassi, neljateistkümneaastasena astusin ma Leningradi oblasti pedagoogilisse kooli Vassiljevi saare 11. liinil. Siin viis saatus mind jälle eestlastega kokku. Koolis oli eesti osakond, ka ajalooõpetaja oli eestlane. Meil oli tantsukool, kus me õppisime sel ajal moodi minevaid Lääne tantse: tangot, bostonvalssi, fokstrotti... Mu tantsupartner oli Saša Miller, vastastikuse abistamise kassa esimees. Mina olin sekretär, kelle ülesanne oli tuua üliõpilastele tööpaleest laene. 1960. aastail kohtusime Eestis: tema oli Sinimäe kooli direktor, mina õppealajuhataja Sillamäel. Pedagoogikakooli lõpetamisel suunati mind Tihvinisse. Kohapeal selgus, et lastekodukool oli linna omaga ühinenud ja mind ei olnud vaja. Siis ma riskisin ja astusin Vologda pedagoogikainstituuti, ajalooteaduskonda. Ja siin viis saatus mind Eestimaaga kokku. Sõitsin laeval Vologdasse sisseastumiseksamitele ja kuulsin raadiost TASSi teadaannet, et 25. augustil 1940. aastal on Nõukogude väed astunud Eesti pinnale. Kirjandi teemaks oli „Eesti taasühendamine NSV Liiduga". Kirjutasin sellel teemal. Teised eksamid tegin ka ära. Õppimise eest tuli maksta 300 rubla. Mind aitas vend, kes oli tehasest Bolševik saadetud tööle Saaremaale. Ise ma töötasin ka, nimelt õhtuti teatris piletikontrollijana. Instituudis olid sõjanduse tunnid, kus meid õpetati granaati heitma. Ühes niisuguses tunnis olin ma oma granaadi ära heitnud ja seisin eemal. Üks tütarlaps viskas granaadi kohmakalt õhku, võttis hoogu alt üles, ja granaat lendas tahapoole. Mulle karjuti: „Muska-a!" Ma pöördusin ja õppegranaat lõi mu leukoomiga silma peast. Nii ma elangi proteesiga. Algas sõda ja õpingud instituudis tuli katkestada. Vend Ljoša lahkus viimaste seas okupeeritud Saaremaalt Tallinnasse ja läks oma seltsimeestega üle Narva jõe. Tehas komandeeris ta otseteed Vladivostokki, kuid ometi läks tal mingil moel korda saata meile õega kleidiriiet. See oli meil ainus parem kleit kõikidel sõjaaastatel ning ka mõni aeg pärast seda. Mina läksin ema juurde Totmasse - vaja oli aidata nooremal õel kool lõpetada ja ise kuidagi ära elada. Ent õpetaja jaoks tööd ei olnud, Leningradist evakueerunud professoridki said vaevalt koolis tööd. Läksin komsomoli rajoonikomiteesse ja mind suunati jalapealt OSOAVIAHIMi

(Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühingu) rajooninõukogusse arveametnikuks. Kahe nädala pärast tuli teade, et esimees on Volhovi rindel surma saanud. Nüüd pidin mina esimehe kohale asuma. See tähendas, et mu kohustus oli koos sõjakomissariga värvata vabatahtlikke õdede ja radistide-operaatorite kursustele. Kursuse lõpetanud saatsime rindele. Paljud neist said surma. Ka komsomoli rajoonikomitee sekretär läks rindele. Mind kutsuti partei rajoonikomiteesse ja öeldi: „Võta üle komsomoli rajoonikomitee!" „ Aga... Ma ei ole ju kommunist." „Saad kommunistiks!" Partei rajoonikomitee sekretär ja rajooni täitevkomitee esimees kirjutasid soovitused, kutsusid kokku büroo ja ma sain hetkega partei liikmeks. Oh, missugused kahtlused mul olid! Teadsin, et mu sõber (van, kes sõdis Karjala rindel, ei kiida seda sammu heaks. Ometi tuli alustada tööd ÜLKNÜ rajoonikomitee sekretärina. 1943. a saatsin ma 80 inimest Stalingradi taastama. Peale selle oli vaja veel koguda sooje riideid rindemeestele, raha tankikolonni jaoks, lennukieskadrilli jaoks, noori metsavarumistöödele mobiliseerida, esineda ettekannetega sõjategevuse käigust rinnetel... Ma olin harva kodus, enamjaolt kogu aeg teel jalgsi või hobusega kolhoosidesse ja metsapunktidesse. Partei rajoonikomitee sekretär oli evakueeritud lätlane Gendvilo. Ta komandeeris mu Vologdasse parteikursustele. Kursuste lõpetamise järel pandi mind partei rajoonikomitee kabineti juhatajaks, seejärel partei rajoonikomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajaks. Õppisin kursustel ja sooritasin samaaegselt instituudi teise kursuse eksamid. Vologdas komandeeringus olles sõitsin ma Leningradi, et näha õe perekonda, kes oli evakuatsioonist tagasi. Mulle pakuti tööd Kunstide Akadeemia komsomoliorganisatsiooni sekretärina ja isegi tuba, mis küll vajas remonti. Kõik see oli väga ahvatlev. Sõin Smolnõi sööklas lõunat, kõndisin Neeva kaldal. Oleksin tahtnud sinna, kuid ma teadsin, et kui Ivan tuleb rindelt tagasi, siis Totmast ei lähe ta kuhugi, ema üksinda ei jäta. Ta isa arreteeriti 1944. aastal ja mõisteti mitte millegi eest süüdi 58. paragrahvi järgi - KGB töötajal oli tarvis paljastada „vaenulikku rühmitust", et pääseda mobiliseerimisest rindele (1954. aastal Ivani isa vabastati ja ta õigused taastati). 1944. aasta. Soomega oli rahu alla kirjutatud.

26

27

Mu sõber Ivan viidi üle Valgevene rindele. Ta oli elus, kuid haavatud. Ja lõpuks 9. mai, võidupüha pisaratega silmis! Korraldasime linnaväljakul miitingu. Rõõm oli küll sõja lõpu üle, kuid süda oli rahutu. Kas olid elus meie sõbrad-rindemehed, kes meile kirju kirjutasid? Seitse totmalast said Nõukogude Liidu kangelasteks, tuhanded autasustatuks medaliga „Vapra töö eest Suures Isamaasõjas". Ka mind autasustati sellisega. Rindelt tuli tagasi mu sõbratar Lena Pogoževa ja minu õnneks naasis 29. detsembri 1945 ka mulle kallis inimene Ivan Smolin. 1946. aasta 25. augustil me abiellusime - mina, parteitöötaja, ja tema, represseeritu poeg. Meie abiellumistseremoonial viibisid partei rajoonikomitee töötajad, me kutsusime nad ka pulma. Aasta pärast sõitsin koos ämmaga laagrisse vangisolevat äia vaatama. Kui rõõmsad ja tänulikud nad mõlemad olid! Ivan töötas kehakultuuriõpetajana, mina kolistasin komandeeringuis ringi. 1947. aastast, nälja-aastast on meeles niisugune juhtum. Sõidan hobusega külanõukogusse ja näen: tee ääres on maas inimene. Pean kinni, inimene on elus, minemas metsapunktist linna ja kukkunud. Võtan ta saani ja viin haiglasse. Tuli välja, et mehel oli magu täis sammalt. Inimene jäi ellu. Jääd külasse ööbima, annad oma leivatükist lastele raasukese, pererahvas pakub omalt poolt ühe kartuli. Sellel aastal päästiski kõiki kartul. Ivani ema sai oma kaardiga 200 grammi leiba... Ometi jäime ellu. Sõda ei lasknud meil instituuti lõpetada. Hakkasin peale käima, et Ivan sõidaks õppima. Ta astus Lesgafti-nimelisse Leningradi kehakultuuriinstituuti. Tööl naerdi minu üle: „Läinud on ta sul! Sõjas hävitati kõik mehed ära, ilma jääd sa temast!" Mina jälle vastasin: tahan, et mehel oleks haridus, aga kui jään ilma, siis tähendab see, et ta mind ei vääri. Kahe aasta pärast lõpetas Ivan kehakultuurikõrgkooli ja samaaegselt õppis minu nõuandel pedagoogilise instituudi kaugõppeosakonnas geograafiaõpetajaks, eksameid tegi minu konspektide põhjal. Mina töötasin paralleelselt samuti kaugõppes õppides. Ükskord eksamite ajal Vologdas loengutelt tulles langesin tänaval näljast minestusse. Ivan lõpetas õpingud, tuli tagasi Totmasse ja läks tööle metsatehnikumi. Ma sünnitasin hirmsates piinades tütre Nadežda, kes suri kümne kuu pärast spasmofiiliasse (raske sünnituse tagajärjel). 1950. aastal

Maria Smolina Lennart Meriga Raamatusõprade klubis 1985. aastal.

sündis teine tütar Annuška. Keeldusin kategooriliselt komandeeringutega seotud tööst, kuid mind ei lastud vabaks. Olin juba kümme aastat mööda kolhoose ja metsapunkte kolistanud, pidades loenguid, kutsudes üles vilja riigile andma, riigilaenule alla kirjutama... Et töölt vabaks saada, tuli sõita partei oblastikomiteesse. 1950. aasta septembrist hakkasin ajalooõpetajana tööle Totma 1. keskkoolis, kus töötasin kuus õnnelikku aastat. Kui viljakad olid need aastad! Korraldasime lastega kirjandusõhtuid, pidasime kirjavahetust Saksamaa kooliõpilastega... 1953. aastal nutsime siiralt Stalini surma puhul. 26. novembril 1953. aastal sündis poeg Mihhail. Teda aitas hoida ämm. Mind valiti Totma linnanõukogu saadikuks, seejärel viidi mind üle algkooli juhatajaks, kahe aasta pärast määrati 2. keskkooli õppealajuhatajaks. Meheema suri, öeldes pojale: „Vanja, hoia Marusja poole." Mind tõmbas endiselt Leningrad ja 1961. aastal asusime sinna. Leningradi oblasti haridusosakonnas pakuti mulle tööd Petrovi kaheksaklassilise kooli direktorina Karjala maakitsusel - Soome

28

29

vaksalist elektrirongiga 45 minutit sõita. Leningradi sisse ei kirjutatud. Tuli nõustuda ja me kolisime sinna. Lapsed kasvasid. Tihti võtsime vastu külalisi, Leningradi sugulasi. Meil käisid külas venna lapsed, nende ema oli surnud. Meie lapsed said nendega suurteks sõpradeks. Ja ikkagi oleks tahtnud maalt linna pääseda. Sel ajal elas Eestis Sillamäel oma perega mu noorusaja sõbratar, leningradlanna Anastassija Jakovlevna Arhipova. Ta töötas linna täitevkomitee finantsosakonna juhatajana. Vajati ajalooõpetajat, ka mu mehele pakuti kehakultuuri- ja geograafiaõpetaja kohta ning korterit. Meile sobis suurepärane ühendus Leningradiga - bussiliiklus oli tihe, meil oli endiselt võimalus näha õe ja venna peresid. Otsustasime kolida. Niisiis tulin ma 1963. aasta 25. augustil neljakümneaastasena alaliselt elama Eestisse. Võtsin Sillamäe 2. keskkoolis vastu IV klassi juhataja koha. Kuna olin ajalooõpetaja, pidasin vajalikuks võimalikult kiiresti Eestimaa elu tundma õppida. Kohe esimesel nädalal läksime jalgsi kogu klassiga 7 kilomeetri kaugusele Viivikonna kaevuriasulasse, ronisime imepärase ekskavaatori otsa. Seal jutustati meile, kuidas kaevandatakse põlevkivi ja kuidas seda riigi tööstuses kasutatakse. Nädala pärast läksime jälle klassiga piki mereranda läbi piiritsooni Toila parki, kuulasime jutustust selle ajaloost ja külastasime Suure Isamaasõja aegseid lahingukohti Sinimägedel. See on meie linnast ainult viie kilomeetri kaugusel. Lapsed käisid seal omapead, leidsid relvi, mürske... Minu õpilased, üheksanda klassi poiss Volodja Pašuk ja ta sõbrad leidsid ühe ja otsustasid selle lõhata. Volodjal lõi plahvatus kogu sisikonna segamini ja ta suri haavadesse. Niisuguseid juhtumeid oli hulgaliselt. Sillamäe oli tol ajal kinnine linn. Põlevkivikeemiatehas töötles toorainet aatomitööstuse tarbeks. Tehas oli rasketööstusministeeriumi alluvuses ja seda finantseeriti vahetult Moskvast. Linnas käis tormiline ehitustöö. Juba siis kaunistasid seda suurepärased hooned: kino Oktoober, kultuurimaja, mis on nüüd võetud kaitse alla. Unikaalsed on elumajad, linnaplaneering, keskväljakult mere äärde viiv trepp ja palju muudki. 15.-18. juunil 2007. aastal tähistas Sillamäe oma viiekümnendat, juubelisünnipäeva. 1965. aastal sai Sillamäel valmis 3. keskkool, kuhu mind viidi üle õppealajuhatajaks. Koormus oli väga suur: 1327 õpilast, üle 60 õpetaja; seitse klassikomplekti töötasid teises vahetuses, kuna ruume ei jätkunud. Õppe- ja kasvatusala juhataja kohustus oli ka siis koostada

tunniplaan, organiseerida metoodikatööd õpetajatega ja kasvatustööd õpilaste seas. Õppealajuhataja palk ei olnud suur, tuli anda ka ajalootunde. Ülekoormus mõjus tervisele. Jäin väga kõhnaks, leiti emakavähk. Tuli sõita Leningradi operatsioonile. Poeg Miša sai pärast seitsmendat klassi konkursi korras sisse matemaatikakallakuga internaatkooli Leningradi ülikooli juures ja hakkas seal õppima. Tütar Anja astus Leningradi rahandus- ja majandusinstituuti. Oli väga raske finantseerida nende elamist suures linnas. Kuid kõik läks korda. Operatsioon toimus õigeaegselt ja edukalt. Uskusin edusse - ja olen tänaseni elus. Pärast operatsiooni jätsin endale ainult ajalootunnid. Kujundasin ajalookabineti, mille ministeeriumi komisjon tunnistas Eesti parimaks. Siin oli olemas kõik vajalik: kinoprojektor filmide komplektiga, ekraan, kardinad akende ees, televiisor, marksismi klassikute rinnakujud ja nende teosed, kommunistliku partei keskkomitee poliitbüroo liikmete portreed jne. Seitse korda olin IX klassi juhataja ja viisin iga kord klassi kooli lõpetamiseni. Õpilasi ma teietasin ja elasin neile mõeldes. Korraldasin väga palju ekskursioone. Elasin alati põhimõtte järgi, et parem üks kord näha kui sada korda kuulda. Käisime 43. tsehhis, kus valmistati kaitsemaske tervist ohustavate tsehhide töötajatele, Balti soojuselektrijaamas, Kohtla-Järve keemiakombinaadis, Kreenholmi manufaktuuris, Tallinnas Kalevi kondiitrivabrikus... Sõitsime laevaga mööda Narva jõge Kuningakülani, edasi läksime jalgsi mööda partisaniradu Jaama küla ja Vasknarvani koos partisanisalga endise juhiga. Talvel käisime kogu klassiga liuväljal või Sinimägedel suusatamas. Ainult matkal õpib tõeliselt tundma laste iseloomu: üks sööb salamahti oma kaasavõetu ära, pärast istub ühise laua taha, teised teevad lõket ja katavad kõigile lauda... Kasvata siis neid! Olen ka ise reisinud: käisin Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Tšehhis, Poolas, Šveitsis, Bulgaarias ja Keenias. Jutustasin nendestki reisidest õpilastele. Keeniasse viisid mind perekondlikud põhjused. Tütar Anja sõbrunes kõrgkoolis õppides Keenia päritolu aafriklase Joe Okutoiga, Kunstide akadeemia üliõpilasega. Ta läks mehele, sünnitas Micheliku ja sõitis 1974. aastal Keeniasse. Kahe aasta pärast sündis seal veel Gabriel. Siis ma sõitsingi esimest korda Aafrikasse lapselapsi vaatama. Teist korda käisin Keenias 1990. aastal, kaks nädalat suplesin India ookeanis. Tütrepojad on Anjaga kaheksa korda Eestis käinud; Gaby lõpetas ülikooli kiitusega, töötab, on abielus ja tal on kaks

30

31

tütart. Michel elab USAs, on abielus Keenia saatkonna töötajaga ja tal on neli poega. Anja annab vanematel külas käies Narva kolledžis inglise keele tunde. Poeg Miša elab Sestroretskis, töötab turundusjuhina Peterburi Novbõthimis, on läbi teinud avarii, milles õnneks ellu jäi. Tal on viis poega. Olen kogu elu olnud seotud aktiivse ühiskondliku tegevusega. 1972. aastal valiti mind Sillamäe linnanõukogu saadikuks, olin kultuurikomisjoni eesotsas. Samal aastal korraldasime NSV Liidu 50. aastapäeva auks festivali, kuhu kutsusime külalisi teistest vabariikidest. Hiljem käisime vastuvisiidil Ukrainas, kus esindasime Eestit ja laulsime rahvariideid kandes eesti laule. Samal aastal istutasime lahe äärde kuusteist pärna, Sõtke jõe äärde terve kasesalu ja Beregovajale põõsasallee. 1977. aastal loobusin ma õpetajatööst. Tollal me sõna integratsioon ei kasutanud, kuid meie linna elanikel oli siiras soov teada Eesti kultuurielust võimalikult palju. Organiseerisime raamatusõprade ühingu ja mind valiti selle vastutavaks sekretäriks. Korraldasime peoõhtuid, loenguid, ekskursioone ja teisi üritusi, mis olid pühendatud nii vene kui eesti silmapaistvatele kirjandus-, kunsti- ja muusikategelastele, samuti ajaloolistele ja kultuurilistele tähtpäevadele. Oma üritustele kutsusime tuntud kultuuritegelasi, huvitavaid lektoreid. 1991. aastal kujundasime raamatusõprade ühingust slaavi kultuuri ühingu, mille eesmärk on slaavi rahvaste kultuuritraditsioonide ja tavade säilitamine. Hiljem tekkisid ühingus veel ukraina ja valgevene harud. Ajapikku õnnestus tööle panna koorid, orkestrid, ansamblid, solistid, ringid, lastekollektiivid. Kultuuriosakond ja kultuuriministeerium osutavad meile jõukohast abi. Meie muusikud, lauljad ja tantsijad võtavad regulaarselt osa traditsioonilistest üritustest nimetusega „Slaavi pärg" ja on oodatud külalised ka teistes riikides. On meeldiv, et vene õpetajate ja ühiskondlike organisatsioonide tegevus Eestis ei ole jäänud märkamata, vaid seda on alati ergutatud. 1970. aastal anti mulle viljaka pedagoogilise töö eest ENSV Haridusministeeriumi aukiri. 1985. aastal sain NSVL Haridusministeeriumi aukirja aktiivse osavõtu eest raamatupropagandast. 1993. aastal sain Sillamäe linnavalitsuse tänukirja, 2000. aastal Venemaa saatkonna kaudu üle antud Vene Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi audiplomi aktiivse osavõtu eest Aleksandr Sergejevitš Puškini 200. sünniaastapäevale pühendatud üritustest. 2002. aastal olin A. K. Janseni nimelise preemia laureaat, Slaavi Haridus-heategevuslike Ühingute Liit autasustas mind diplomiga

.Valgustaja". 2002. aastal sain Igor Severjanini nimelise preemia viljaka töö eest haridus- ja kultuuripõllul paljude aastate jooksul. 2003. aasta oli mu juubeliaasta. 80-aastaseks saamise puhul andsid mulle aukirjad Eesti Kultuuriministeerium, linna- ja maakonnaorganisatsioonid. 23. veebruaril 2003 sain Sillamäe aukodanikuks. Mulle antud preemia, viis tuhat krooni, kulutasin otsekohe juubelipeo korraldamiseks. Olin arvamusel, et preemia kuulub kõigile, kes neil aastail olid töötanud koos minuga. Õhtust võtsid osa külalised Tallinnast ja sadakond meie aktivisti. Kui sain 82aastaseks, andsin avalduse ja mind saadeti pidulikult puhkusele. Nüüd olen juhatuse liige, aitan nõuannetega ja kirjutan memuaare. Kuid siiagi ei saa veel punkti panna. Tuli tahtmine näha maailma oma silmaga. 2004. aasta suvel oli mul rõõm võtta ette turismireis marsruudil Helsingi-Stockholm-Kopenhaagen-Oslo ning 2005. a õnnestus külastada San Marinot ja sõita läbi terve Itaalia. 2007. aastal sõitis tütar oma poja poole USAsse ja ma palusin ennast kaasa võtta. Mu lapselapse Micheli naine töötab USAs Keenia saadiku sekretärina. Me lendasime vahemaandumisega Amsterdamis. Vapustasid sealse lennujaama hiiglaslikud mõõtmed. Lennukist jälgisin sõitu üle La Manchei, Atlandi, Kanada. Seitse tundi ja olimegi Washingtonis. Michel oli meil vastas. Kodus on tal kaks väikest: nelja-aastane Alvin ja aastane Aron. Mu lapselapselapsed on sünnipärased ameeriklased. Meid sõidutati linnas ringi. Aprillis õitsevad seal tänavatel ja õuedes rikkalikult kirsid. Hämmastas hoolitsus laste eest: iga paari-kolme maja kohta on tingimata avar mänguplats tasuta ujumisbasseiniga. Meile korraldati ekskursioone ja näidati Ameerika vaatamisväärsusi: memoriaalid, pargid, ajaloomuuseum, kõik see oli tasuta. Viidi ka New Yorki. Jäi võimas mulje: pilvelõhkujad ja üpris kirju publik. Kas sellises linnas paiknev ÜRO suudab tagada Maale rahu? Arvatavasti oli see mu viimane reis. Tahaksin väga loota, et inimkond suudab säilitada kõigi rahvaste rahvuslikud kultuuritraditsioonid ja tavad. Säilitada vaatamata popkultuuri hoogsale pealetungile ja oma rahva kultuuri väljatõrjumisele noorte teadvusest.

Kas olen suutnud oma elu õigustada? / Maria Smolina, lk. 22-33

32

Mu kodu on Eestis : Eestimaa rahvaste elulood (2009) [Tallinn] : Tänapäev

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful