Вы находитесь на странице: 1из 13

V

A I V A R A

endine

K

I H E L K O

N N A K O O L

(1917 - 1944)

M Ä L E S T U

S I

A.MARTIN.

ja

( juhataja 1931 - 1944)

A J A L U G U

Kirja pandud Vaivaras, veebruaris 1970.a

Kui Vaivara valla volikogu oli mind 6. augustil 1931

valinud Vaivara 6-kl.algkooli juhatajaks,ütlesid omava-

helises jutuajamises vanemad volinikud, koik endised ki-

helkonnakooli lõpetajad,tahtes mind tuttavaks teha tähtsate

sündmustega selle kooli ajaloost:

"Nii on see Vaivaras ikka olnud: Pastak loi välja Ma-

singu,Kraavik Pastaku,nüüd lõite teie välja Kraaviku".

Kahe esimese kohta ole see tosi.

Pastak töötas teise õpetajana Masingu kõrval 17 aastat. Et

need kaks meest olid kumbki eri maailmast,kahe erineva

ajajärgu esindajad meie haridusloos,on selge. Masing oli

Valga seminaris saanud J.Cimze käest saksa hariduse,õp-

pinud hiljem kooli ülalpidaja parun C.Korffi ülesandel Sak-

samaal põllumajandust ning täiendanud end Halle ülikoolis,

Pastak oli lõpetanud Tartu vene seminari. Nagu jutustab Mart

Raud oma mälestustes, oli Masingu ja Pastaku vahekord halb

juba 1901.aastal,kui ta Vaivarasse Masingu isiklikuks abiks

tuli. Hakkas langema distsipliin koolis. Nagu Pastak ise

hiljem jutustas,läinud ta,kui olukord ole juba oige halvaks

muutunud,mõisa ja öelnud parun N.Korfile,et ta nii

enam edasi,ei saa.Siis sunniti Masing lahkuma ja Pastak sai juhatajaks. See juhtus 1906.a.

Pastak löödi välja 1917.a.Ühel miitingul "Külvajas" tõstis

üks Pastaku endine õpilane,vallakooliõpetaja,Kraaviku

koolivend ja sõber Eduard Ülesoo,kellel oli jäänud Pastaku

vastu vimm juba kooliajast,üles küsimuse,kas revolutsiooni

poolt vabastatud maal saab kooli juhtida isik,kes seda tegi

tsaariajal. Et tal oli hea kõneand,koos olid lihtsad inime-

sed,kellel palju asja ei olnud kooli juhtimisega,aga nad

köeti üles ja kui hääletamine tuli,siis nagu mäletatakse,

anti Pastaku poolt 74,vastu 76 häält.Muidugi ei olnud sel

lel otsusel mingit ametlikku jõudu,ometi tegi Pastak sellest

järelduse ja lahkus Vaivarast. Selle järele ta oli 5 aastat

juhatajaks endise Viru-Nigula kihelkonnakoolis Pikaristil ja

hiljem kuni pensionile minekuni üldainete õpetajaks Õisu

piimanduskoolis,jättes endast kõikjal hea mälestuse.

Masing,lahkudes Vaivarast 63-aastasena,oli töötanud ühel ja

samal kohal 38 aastat ning teinud siin oma elutöö,järgnenud 38

aastat,kuni 1944.aastani,millal kogu Vaivara hävis Suures

Isamaasõjas,kuni rinne päsis siin 8 kuud,jagunevad H.Masingu

kolme järeltulija vahel, juhataja kohal: K.Pastak 11 ( enne seda

õpetaja 17 aastat),J.Kraavik

ja A.Martin 13 aastat. K.Pastak lahkus siit 49-,Kraavik 47-

A.Martin 51-aastasena.

14 ( enne seda õpetaja 8 aastat)

Masingul,kes ei vallanud vene keelt,oleks tulnud lahkuda

koolist juba siis,kui senine emakeelne kihelkonnakool muutus

venekeelseks üheksakümnendate aastate algul. Inspektorid seda

karmilt nõudsidki.Aga Masingu seljataga seisis parun Constantin

Korff,suure võimuga mees keisrikoja juures, muretsedes talle ka

aukodaniku tiitli Balti kooliülemuste vastuseisust hoolimata.

1893 .aastast tuli Masingul pidada omal kulul vene keelt valdavat

abilist. Esimeseks sel kohal oli Jaan Tammemägi,kes hiljem Eesti

Kirjanduse Seltsi keele toimkonna juhatajana koostas ja toimetas

Tartus trükki 1918.a. trükki "Eesti õigekirjutuse sõnaraamatu“

(1 trükk).

Teistest Masingu isiklikest abilistest,k es jättis jälgi

Vaivara avalikku ellu,tuleks nimetada Julius Reintam’i,kes

õpetas koolis eesti keelt,kirjutas näidendeid,oli 7 aastat

"Külvaja" kirjatoimetajana,oli hiljem "Vanemuise" näitleja ja

kodanlikul ajal Harjumaa haridusosakonna juhataja,elas väga

vanaks.Temalt on ilmunud trukis ka uks ilukirjanduslik

-

3 -

kogu ("Hinge hämaral"),parast Masingu lahkumist (1906) oli ta 3

aastat II õpetajaks Pastaku kõrval.Töötas Vaivaras 1902 - 1909.

H.Masing tõelise ärkamisaja tegelasena kujundas kahe inimpõlve

kestel Vaivara kultuurielu,asutas laulu-ja muusikakoo-

re,organiseeris lavalist isetegevust ja koolinoorte kevadpidus-

id, töötas seltsides(oli veel 1901-1902 k/s "Külvaja" esimees ja-

auliige), kogus Jakob Hurda korrespondendina rahvaluulet ning

innustas sellele tööle oma õpilasi. Oli ajalehtede kaastööline ja

veel 1899. aastal,kui "Olevik" kogus ajaloolisi

mälestusi,kirjutas ta üles materjale Auvere 1858.a. ülestõusust

ning saatis selle ajalehe kirjakokku H.Virulaise varjunime all,

avaldatud dr.Juhan Kahk’i poolt toimetatud 1858.a. talur.rahutused

Eestis(Dokumente ja materjale lk. 435-439).

Kihelkonnakooli tegevusel tõusis Vaivara kihelkond üheks

arenenumaks Eestis nii rahvahariduse taseme kui ka põllumajanduse

tõusu tõttu,sest Vaivara kihelkonnakool oli oma algusest peale

põllumajandusliku kallakuga kutsekool.Masingu laekumisega lõppes

põllumajanauslike ainete õpetamine. Masingul tuli Vaivarast

lahkuda sügava kibedustundega.Kuigi ta asus elama õieti lahedale

Narva linna,kus veetis oma viimased eluaastad,kadusid tal

igasugused sidemed oma eluaegse töökohaga.

Ei oleks liigne heita pilk Vaivara ellu käesoleval sajandil

kuni ta kokkuvarisemiseni 1944.aastal Vaivara põllumeesteselts

tõusis ellu veel 1899.aastal.Selle juhtivaks tegelaseks

kauaaegseks esimeheks oli Masingu kasvandik Mart Sorro (1856-

1932),kes oli kihelkonnakooli lõpetanud 1877.aastal ja töötas Vana-Sotke kooli juhatajana. Selts koondas endasse kõik Vaivara põllumehed,organiseeris kursusi,põllutöö-ja karjakasvatuse näitusi. Sorro ise pidas palju õpetlikke kõnesid aian-

- 3 -

dusest. Tuletõrje ühing tõusis ellu 1900 , laenu- ja

1908,umbes samal ajal piimaühing,karja-kontrollühing, turba-

üliing,tulekindlustusselts,tarvitajateuhing jam.

hoiuühing

1901.a. asutatud karskusselts "Külvaja" suutis koos teiste

seltside ja ühingutega 1910,aastaks üles ehitada ühe suurema ja

kaunima maarahvamaja Eestis,tõelise teatrimaja,mis oli koduks

kohalikele seltsidele.Juhtivaks meheks oli sel ajal Pastak, aga

peagi jäi kõik teha endistele õpilastele. Silmapaistvaim neist

oli Kristjan Rutoff(Rajasaare), kes oli lõpetanud kihel-

konnakooli 1897.aastal. Näitekirjanik A.Kitzbergi koolist,näi-

tejuhtja "Külvaja" esimees pika aja kestel,oli ta samal ajal ka

suurepärane majandusjuht,kes viis ühistegelisele alusele kogu

kohaliku elu.

Oli palju teisigi,kelle alma materiks oli olnud kihelkonna-

kool ja kes paistsid silma ühiskondliku elu aladel: Ado ja Jaan

Konno, Martin ja Villem Proment, Johannes,Gustav ja Voldemar

Annus Jaan Niglas,Johannes ja Kristof

Kraavikud,Männikud,Klaooed,Vod-jad,Valgepead,Parrad,Steinmannid

(Kivend) jt. Ei saa märkimata jätta,et Vaivara kultuurilisele

tõusule tsaariajal andis suuresti hoogu suvitusrand.

Kui Vaivara valla volinikud ütlesid,et mina lõin välja Kraavi-

ku,siis see ei olnud õige. Ma peaaegu ei olnud varem Kraavikuga

kokku puutunud. Kandideerisin vallavolikogu soovil ja mind vali-

ti 12 häälega 20-st.Kraavik sai 8 häält. Nii loi Kraaviku välja

volikogu ise.

Et endised kihelkonnakooli ruumid "mäe peal" olid ködunenud,

ega vastanud enam nõuetele ja et vallal ei õnnestunud ehitada

uut koolimaja valla keskele,nagu vahepeal oli kavatsetud,siis

otsustas vallavolikogu luua valda kaks kuueklassilist kooli:

ühe Vaivara asunduse endise mõisaametniku majja,kus oli juba

pikemat aega töötanud Vaivara asunduse 4-kl.algkool ja sinna

endine kihelkonnakool koos internaadiga üle viia; teine aga

-

3 -

Uue-Sõtke koolimajja ühekomplektilise koolina (5.ja 6.klass). Loomulik oleks olnud,et kooli uude kohta ülekolimisel oleks kaasa läinud ka senine juhataja J .Kraavik. Asunduse algkooli

juhatajaks oli mitte vähema haridusega,kuigi vähema staažiga hea

pedagoog Olga Neiland (Uudemaa) 1893-1968,aga tema keeldus

asumast juhataja kohale, soovides jääda õpetajaks. Kraavik oli

juba varem omandanud just selle kooli kõrvalt asundustalu, millel

asetsesid end.valitsejamaja ja rida endisi mõisa kõrvalhooneid.

Aga asunduse kooli juurde andis pollutööministeerium küll väikese

(7 ha),aga hea endise piiritusevabriku krundi. Kõike seda ühendada

Kraaviku kätte vald ei tahtnud. Ta palus maavalitsust senine 6-

kl. algkool "mäe peal" sulgeda ja õpetajad vabastada. Nii see

toimiski.Muidugi ei jätnud vald Kraavikut "jalameheks".Ta valiti

üksmeelselt Uue-tke 6-kl.algkooli juhatajaks. See koht oli aga

Kraaviku isiklikust talust,kuhu ta nüüd elama asus,7 km eemal.

Kraavik leidis,et temale tehakse ülekohut. Ise vaivaralane,

töötanud ainult omas vallas õpetajana ja koolijuhatajana 30

aastat,hea ja lugupeetud pedagoog, pikka aega valla kooliva-

nemaks ja hiljuti veel ka vallavolikogu liikmeks olnud, püü-

dis ta oma olukorda päästa.

Kraavik kirjutas mulle,et ta loodab volikogu meelt muuta ja

uutel valimistel saada valitud, kui mina kohast loobuksin. Ma

olin nõus ja saatsin vallavanemale vastava avalduse. Vallavanem

vastas,et kui ma loobun ja tulevad uued valimised, siis valitakse

keegi teine,Kraavikut aga mitte mingil tingimusel. Minu

loobumisel ei olemid nii mõtet.

Kraavik sai oma kibedus tundest siiski pea üle ja kui ma

sügisel Vaivarasse tööle asusin, tekkis mul temaga usalduslik

ning seltsimehelik vahekord. Elasime kõrvuti majades ja töötasime

koos rahvamaja juhatuses, ühispanga revisjonikomisjonis, kus ta

oli esimees, korraldasime ühiselt nii mõndagi. See sõprus jätkus

hiljemgi, kui olime ühes evakueerunud Läänemaale Riguldisse, kus

töötasime samuti naaberkoolides. Kraavik Rooslepas, mina

Bergsbys (Tuksis).Pensionile jaades asusid Kraavikud Tallinna,

kus J.Kraavik suri 3.juulil 1952.aastal.On maetud Rahumäe

kalmistule.

Karl Pastak on katkestanud sidemed Vaivaraga,mis talle oli jäänud südamelähedaseks 1958.a. sügisel korraldati talle (ta

oli saanud suvel 70-aastaseks) austusõhtu rahvamajas, mis jät-

tis sügava mulje. Organiseerijaks oli Kr.Rutoff Rajasaare. Sel

puhul külastas Pastak ka Vaivara algkooli,kus oli korraldatud

meeldejääv vastuvõtt.

Karl Pastak suri Tartus, kus ta elas oma viimased eluaastad,

12.juulil 1939.a. ja maeti Vaivara kalmistule. H.Masing suri

*

*

-

»

Narvas 10.(23.) detsembril 1917.a. ja on sinna maetud (Peetri

kalmistul).

TAGASIVAADE

1917 - 1931.aastaile.

I Maailmasõja ajal käisid Sinimägedes sõjalised kindlustus-

tööd. Siin ehitati Venemaa pealinna Peterburi 3-ndat kaitsevöön-

dit. See haaras kõiki kolme Sinimäge mereni ja metsi Narva jõe-

ni. Kõige kõrgemasse - Pargimäkke lõhati ja betoneeriti kohad

blindaažidele raskete merekahurite paigutamiseks ning keldrid

laskemoona jaoks. Et rinne ei ulatunud, jäid kahurid ja

laskemoon kohale toomata. Ehitised aga on jäänud

vaatamisväärsusteks järele. Neid on kasutatud ja rikkunud

sakslased Suure Isamaasõja ajal. Blindaaže ehitati ka Utria

kõrgele kaldale ning maaaluseid kindlustusi Merikülla, kuhu

Auvere jaamast rajati ka raudtee haru raskete kahurite ning

mürsukildude kohaleveoks. Kodanlikul ajal raudtee

likvideeriti,on säilinud vaid muldkeha.

-

3 -

Need kindlustustööd ning sõda - hobuste ning meeste mobili-

seerimine ja kaitsekraavide kaevamine mõisa kõlvikuil laostasid

mõisa majapidamise. 1916.aasta suvel loobus parun Nikolai Korff

kihelkonnakooli ülalpidamisest, milline kohustus talle oli

langenud isa testamendiga. Kooli hakkab nüüd ülal pidava Vaivara

vald. Kuna kooliruumid olid võetud sõjaväe kasutada ,seisis kool

pikemat aega. Õpetajadki otsisid tööd mujal. J. Kraavik, keda

ähvardas mobilisatsioon, töötas postkontoris ametnikuna.

Karl Pastaku lahkumise järele 1917 sai kooli juhatajaks Jo-

hannes Kraavlk, õpetajaina asusid tööle Iida Orav ja Marie Man-

nikus, esimesed naisõpetajad selles koolis. 81 õpilast jagunesid

kolme klassi - 4., 5. ja 6-nda õppeaasta vahel. Õpetus toimus

emakeeles, peale vene keele kui õppeaine õpetati ka saksa ja

prantsuse keelt, et võimaldada lõpetajail pääsu keskkooli.

Ruumide eest maksis vald mõisale üüri.

Õppeaasta kestes leidsid aset tähtsad poliitilised sündmused,

Toimus Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Võimule tuli töö- tav rahvas. 1.veebruarist hakkas kehtima uus kalender .Veebruari

lõpus tulid sisse sakslased; algas saksa okupatsioon. Suvel ka-

sutati õpetajad Narva-Joesuu saksa keele kursustele. Ametlikke

korraldusi jagas nüüd mõisnik N.Korff,k oolide ülemuseks oli,

nagu varem feodalismiajastul pastor.

Sakslased lahkusid novembris 1918. 29.novembril kuulutati

Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun, aga kohe algas ka Kodusõda

Kommuuni tegevus sai Vaivaras kesta 18.jaanuarini 1919. Soja-

tegevuse ajal seisis koolitöö.Õppetoo algas uuesti alles 12,

t

veebruaril. Õpetaja Heirich Riis, Rakvere õpetajateseminari lõ-

petaja, kes oli sügisel tulnud neljandaks õppejõuks, sest koolis

avati seitsmes klass, kuna vanemail võimatu oli lapsi Narva kooli

saata, mobiliseeriti ja 14.veebruaril tuli Tartu seminari

- 5 -

lõpetaja Leonhard Subka. Õpilaste arv oli sügisel olnud 142,aga

kui õppetoo uuesti algas, ei tulnud enam kõik tagasi.

Kool kandis nüüd kõrgema rahvakooli nimetust ja püsis siin

seitsmeklassilisena ka veel siis, kui seitsmendad klassid ül-

diselt suleti ja riik 7. -klassi tundide eest enam ei maksnud.

Kui teistes valdades koolikohustust hakati teostama aasta-aas-

talt, siis Vaivara vallal,tänu end. kihelkonnakooli

olule, oli see korraga teostatud.

1919/20.õppeaastal oli neljas klassikomplektis, mis vastasid

IV-VI õppeaastale,kokku 128 õpilast. Uueks õppejõuks tuli juurde

Olga Neiland (Uudemaa) Jõhvist, lõpetanud 1914 Rakvere

linnakooli 2-aastased pedegoogilised kursused. Kui Iida Orav

1919.a. lõpul lahkus, tuli ta asemele Viktoria Trubok, lõpetanud

Lenderi gümnaasiumi Tallinnas.

Aastavahetusel lõppes sõjategevus kodanliku Eesti ja Nõukogude

Venemaa vahel,rahu sõlmiti 2.veebruaril 1920, millele järgnes 21-

aastane rahuaeg. Kui kevadel 1920 Vaivara mõisa maid uuesti

planeeriti, mõõtis põlluministeeriumi kõrgem ametnik Aleksander

Männik koolile 18-tiinulise talu. VII klass püsis ametlikuna

viimast aastat,nii et 6.ja 7 . olid mõlemad lopu-

klassid. VII klass jäi püsima veel ka 1921/22 õppeaastal,aga

olemas-

juba lastevanemate kulul,kes maksid 2000 marka õppemaksu.

1920 lahkus Marie Männikus,tuli uus - Herta Viirkson.

Et 1920/21 õppeaastal oli maksma hakanud "Avalikkude alg- koolide seadus" ja senised B-klassilised vallakoolid muutunud

4-klassilisteks algkoolideks, siis kadus 1921.a.sügisel 4.kl.

-

3 -

Vaivara kõrgema algkooli juurest. Ametlike klassidena jäid

niisiis vaid 5. ja 6-es, viimast aastat lastevanemate

kulul VII klass.

1921. lahkusid koolist koik õpetajad peale juhataja. Uued

Johannes Paaver, Aleksander Raudsepp ja Jenny Orgu olid Narva

gümnaasiumi lõpetajad ja kutseta,töötasid vaid ühe õppeaasta.

1922 tuli uueks õpetajaks Iida Soone,Rakvere õpetajate seminari

lõpetanu.

6. ja 7.jaanuaril 1923 tähistas kord hilinemisega oma 50-aastast

juubelit. Kõnedega esinesid endised õpilased - Tartu ülikooli

ajaloodotsent A.Sildnik ja Chr.Rutoff. Aktus peeti 6. jaan.

koolimajas, juubelipidu 7.jaan."Külvajas", kus kanti ette

Rutoff’i näidend "Kivi". Haruldasena külalistest viibis juubelil

end.õpetaja Gustav Burka (1856-1923), kes oli olnud kooli õpetaja

1877-1889. Juubelil pidustuste rahaline ülejääk 20000 marka

moodustas kooli vaesemate õpilaste toetuskapitali.

1923/24.õppeaastal jäi õppekavast välja vene keel, mida senini

võõrkeelena oli õpitud.Õppeaasta lõpul lahkus Iida Soone, uueks

tuli Julie Klemets, samuti Rakvere õpetajate seminarist.

1926.aastal kutsus Joh.Kraavik kooli juures ellu segakoori, mis

polnud tegutsenud pärast Masingut. Koor võttis osa 1928. aasta

laulupeost. 1927/28.õppeaastast peale töötas Julie Klemetsi

asemel,kes haigestus, Ema Sooden Tallinna õpet.seminarist. Samal

õppeaastal organiseeriti õpilaste ühistoitlustamine internaadis.

Senini oli see olnud õpilase ja lapsevanema oma mure. Kooli

aastapäeva haridusosakonna kinnitamisel hakati tähistama

26.jaanuaril.

õppetöö senises asukohas ja samades ruumides kestis 1930/31 õp-

peaasta lõpuni. 30.juunil 1931 teatas Viru maavalitsuse haridus-

osakond kooli sulgemisest ja juhataja ning õpetaja vallandamisest

arvates 31. juulist 1931.aastal

Vaivara 6-kl.algkool uues asukohas.

Hoone, millesse asus kool 1931.a. sügisel, ei olnud ehitatud koolimajaks. See oli kapitaalne paekivist punaste tellistega kanditud hoone, ehitatud 1890 endise Vaivara ajaloolise postijaama kohale suure Narva-Tallinna maantee äärde,mispärast kohtagi oli hakatud kutsuma Jaamakülaks. Arhitektuurne kahe korruseline ehitus oli teostatud mingi ühiskondliku hoone projekti järgi,nii et õhukeste tellisvaheseinte kõrvaldamisega saadi suured, valged,täiesti sobivad klassiruumid. Vald oli ilma erilise projektile teostanud mõningase ümberehituse ja remontinud kogu maja. Ruumid avati piduliku aktusega 1.novembril,kuu aega pärast õppetöö algust. Sellest võttis osa kogu vald, valla õpe- tajaskond, oli palju tervitusi, kõnesid, kõige vanem lauas viibija hallipäine vanake Juhan Magi (+ 1932), kooli esimestest õpilastest, jutustas elust Vaivara kihelkonnakoolis selle algpäevil ja laulis ette kolm laulu: ühe eesti-,ühe saksa- ja ühe venekeelse laulu, Th.Hanseni õpetatud, kes oli olnud Masingu asetäitja selle Sak- samaal õppimise ajal. Karl.Pastakule saadeti endiste õpilaste soovil tervitustelegramm. Õpilasi tuli juurde 76, puudus 3 klass, kuna 4-kl. Vaivara asunduse algkool oli töötanud ühe komplekti ja kahe klassiga, õpilaste vastuvõtmisega aasta tagant. Nii tuldi esimesel aastal toime kahe komplektiga. Kooli asukoht Sinimäe nõlval oli haruldaselt soodus, looduslikult kaunis ,suurepärase, sügava mullapinnasega kooliaia jaoks. Kohe esimesel kevadel hakati seda korrastama, istutati metsaistutamis-päevaga 82 m kuusehekki,seda jätkati aasta-aastalt, muretseti püsililli, istutati viija-ja ilupuid ning -põõsaid, kaotati sõjaaegsete kaitsekraavide jäljed.

Samal õppeaastal hakkas kooli juures töötama segakoor, mis varem oli harjutanud end.kihelkonnakooli juures ja võttis hiljem osa

kõigist üld-ja kohalikest laulupidudest. Kutsuti ellu õpilas- kooperatiiv, mille kaudu nad ise said endid varustati vajalike õppetarvetega. Nii ühistegelikeks kujunenud maanurgas võttis seegi kohe jalad alla. Järgmisel 1932/33.õppeaastal asus kool esimest korda osa ajaloo kestes tööle tervisliku algkoolina kõigi kuue klassiga kolm komplektis. Õpilaste arv tõusis üle saja, komplektid I+II,III+IV -38, V+VI - 40 võimaldasid töötada normaalselt. Kolmandaks õppejõuks valis vallavolikogu mitmekümne kandidaadi hulgast Rakvere seminari lõpetanu Otto (Ott) Siirak’i Vihulast. Tа osutus suurepäraseks töömeheks, kes peale koolitöö lõi kõvasti kaasa ka ühiskondlikus töös, eriti rahvamaja laval, aga ka spordis, organiseerides suusapäevi Sinimägedes, millest osavõtjaid tuli laiast ümbrusest, Narva kaasa arvatud. Neil puhkudel võimaldasid internaadiseadmed organiserida toitlustamist, ka hiljem ehitatud saun oli köetud. Muide, neist suusapäevadest räägivad nendest osavõtjad,nüüd juba keskeas mehed, praegugi veel. Ent see on ainult mälestus. Noor õpetaja ameti kandidaat oli igatahes tarmukas,ta käes edenes kõik. Ka koolitöös oli ta tubli. Pool kilomeetrit meie koolist eemal,Pargimäel,endises mõisa- häärberis töötas riiklik (ainuke selline Eestis) lastekodu keskmiselt 130 lapsega. Tai oli oma kinnine algkool 6-kl., rida õpetajaid ja kasvatajaid. Neil aastail juhtis seda asutust ge- niaalne pedagoog Joosep Ailikas, hea laulu-ja muusikamees. Et ka kolmes vallas oli õpetajaid, siis tuldi mõttele luua Vaivaras oma õpetajateühing (need olid sel ajal ametiühingulised organisatsioonid),sest senine kuuluaiue ametiühingusse tähendas vaid liikmemaksu õiendamist, pealegi ei kuulunud sinna kõik õpetajad, osa olid "metsikud",oma kihelkonna ametiühing suutis organiseerida õpetajaskonna 100%-selt. Ühing hakkas avaldama intensiivset tegevust pedagoogilise propaganda ja

-

7 -

uurimistöö alal. Korraldati töökoosolekuid harilikult lasteko-

dus,kellel olid väga mugavad ruumid. Mõnikord võttis neist osa ka

maakonna koolide inspektor oma ettekandega, mida tegid küll ka

teised osavõtjad. Organiseeriti koolinoorte kevadpidusid kaunites

Sinimägedes, mis nüüd ei kuulunud enam mõisnikule, laulu, sportliku

võimlemise ning muusikaga. Rahvast neile kogunes murdu ja neidki

kogunemisi kasutati pedagoogiliseks propagandaks, sest igal

kevadpeol seisis esinemas harilikult kõnega mõni juhtiv

koolitegelane. Ka peeti kasvatuspäevi. Koolide ja asutuste ühistöö

kandis vilja ka üldises haridustöös, eraldi kunstilises

isetegevuses. Joosep Allikas organiseeris sümfooniaorkestri ja

käisime seal mängimas kõik, kellele mingi mänguriist "istus".

Ilusaid asju mängiti ja esineti nendega kontserditel. Allikal oli

lastekodu töötajaist (neid käis küll meie laulukooris) segakoor,

aga ta kutsus ka masskoori,millest võtsid osa laulumehed

laiemaltki. Lastekodus tegeldi lavastamisega. Mäletan Kitzbergi

"Neetudtalu" ja "Enne kukke ja köitu" - viimase

oli vabaõhu

etendusena end. mõisaõuel, lossi juures - häid lavastusi, suure-

pärane lavategelane ja samuti laulu-ja muusikamees oli lasteko-

dus ta raamatupidaja Aleksander Viil.

Hea pasunakoor olirahvamajal, teine Utrias. Laulukoori, peale

nimetatud kooride, kutsus Uue-Sõtkel ellu J.Kraavik. Nii võis

laialdane tähtsus. Viiks liiga kaugele puudutada rahvamaja

kultuurilist tegevust - selle eesotsas seisis Joh.Kraavik. Aga

valla avalikku raamatukogu siiski nainin. Selle osakond oli meie

kooli juures (õpet.O.Uudemaa). Äga et saada kõige värskemat

kirjandust, selleks oli lastekodu juures omavaheline lugemisring,

mille hingeks oli Aleksander Viil.

1933/34 leidis Eestis aset vabadussõjalaste (vapsid) liikumine, mille taga seisis hitlerism. Konstantin Päts teostas 12 .mär riigipöörde,tõustes diktaatoriks. See andis end kohe tunda maa

hariduselus. Kui senini oli hariduselu juhtinud enam-vähem prog-

ressiivne õpetajaskond, siis nüüd läks võim ja asjajamine amet-

nike kätte. Haridusministriks saanud Nikolai Kann teostas koo-

lireformi, millega lõhuti senine ühtluskool. 6-klassilisest

algkoolist ei pääsenud enam keskkooli I klassi. Kool muutus

kolmeastmeliseks. 1 ) neljaklassiline algkool, 2) viieklassiline

algkool, 3) kolmeklassiline gümnaasium. Rahvas kui ka kool

sellesse reformi vaenulikult, ainult paar lapsevanemat viisid oma

lapsed neljanda klassi lõpetamise järele keskkooli,teised õppisid

6-klassilises algkoolis lõpuni ja paratamatult tuli nad vastu

võtta kas keskkooli 3-ndasse klassi voi 3-klassilise reaalkooli,

mis basseerus 6-klassilisele algkoolile. Aga sekeldusi oli:

võõrkeelt (saksa) tuli õpetada eraviisil, lastevanemate kulul ja

selleks tuli haridusministeeriumilt luba nõutada, mis küll anti.

uhkesti

korraldada

mälestusõhtuid

lahkunud

kirjanikele

ja

 

Koolikohustust lühendati 16-mnelt eluaastalt 14-nele. Kui õpi-

heliloojatele,

austusõhtuid

elavatele.

Mäletan

hästi

veel

CR.Jakobsoni õhtut lastekodu saalis, mis polnud suur, aga siiski

mahutav ja väga mugav. Juhan Liivi õhtu oli rahvamajas ja vist ka

Liidia Koidula ning Miina Härma õhtud. Igaühel neist oli esinemas

mitu

laulukoori,

orkestrid

ja

muidugi

oli

seal

ka sõnalisi

ettekandeid. Ajal,kui veel vähe leidus raadiovastuvõtjaid ning

üldse veel mitte televiisorit, oli neil suure osavõtuga õhtutel

lane, astunud 8-aastaselt kooli, ei olnud kuue aastaga kuut

klassi lõpetanud,võis ta koolist lahkuda. Meil seda küll paaaegu

ei juhtunud. Tuli tihti ette , et õpilane, kes oli kooli lõpetanud

ja saanud edasi õppima minna, tuli veel 6-ne klassi aastaks kor-

dama ja lõpetas selle veel teist korda paremate saavutustega.

Hakati taga kiusama progressiivseid õpetajaid. Samuti sunniti

lahkuma lastekodu juhataja kohalt selline Pestalotzzi tüüpi

koolimees, kui oli Joosep Allikas. Koolide inspektor H.Linsile oli ülesandeks tehtud leida talle järglane. Ta pakkus seda mulle, kui olin just ministeeriumis, et astuda samme Allika kaitseks (olin õpetajateuhingu esimees). Et Allikat päästa ei saanud - nad olid talt välja pigistanud lahkumisavalduse ja ei nõustunud seda tagasi andma, - olin ma nõus sellele vaga raskele kohale minema, kui Allikas saaks minu koha. Aga seda ei lubatud ja muidugi ei tahtnud ma siis ka kohavahetust. Allikas ei saanudki teada oma süüd. Ta

oli kutsutud ministri abi Mottuse juurde. See ütles: " Härra minister on Teile vihane, teil tuleb anda lahkumispalve". Kui tuleb, siis tuleb, mis sinna siis parata saab, mõtles Allikas ja kirjutas avalduse. Astunud välja, mõtles ta siiski küsida ministrilt, miks ta talle pahane on. Minister võttis ta vastu äärmiselt lahkelt ja kui kuulis, et Mottus võtnud talt

lahkumispalve, palus minna ja võtta see avaldus

tagasi. Aga Mottus avaldust tagasi ei andnud. Oli nüüd selge kogu see raang. Ainult koolide inspektor J.A.Laur, kes seisis minister Kannule vaga lahedal, ütles mulle: "Ärge teie vaid minge Allika eest seisma, tal kõik lapsed (s.o. te isiklikud)"ristimata". Allikale pakuti koolijuhataja kohta vaikses Kukruse algkoolis, mis talle ei sobinud. Hiljem leidis ta siiski koha Rakveres - tal oli

kahekordne kõrgem haridus. Vaivara algkooli asukohast valla piiri laheduses oli tingitud, et siia oli suur õpilaste vool, eriti 5. ja 6.klassiP eetri (Ri- dakula,Utria,lummassaare) ja Auvere-Joala (Repniku, Auvere jaam) vallast. Nii koolile kui vallale oli nende õpilaste vastuvõtmine kohustuslik kehtiva seaduse alusel. Ja kuigi need vallad võtsid

teatavas ulatuses osa kooli ülalpidamise kulude kandmisest ,ei olnud Vaivara vald nõus taotlema klassikomplekti juurdeandmist teiste valdade huvides. Osakond ilma valla taotluseta seda ei teinud. Ka olid kulutused haridusele piiratud. Kui õpilasteüldarv

koolis tõusis 130-ni ja vanem klassikomp-lekt ( 5 .-6.) 53-ni , siis tuli hakata komplekteerima 5. ja 6. klassi 3.ja 4-ga, kus õpilaste arv oli vaiksem. Ka jäid kooli ruumid kitsaks. Et hoonel oli täiesti kasutamata võrdlemisi kõrge pööning, kuhu võis ehitada mansardkorruse hakatigi mõlgutama mõtteid selles suunas. Kui siis selgus, et vald oli juba varem saanud riigilt 5000 krooni odavat ehituslaenu Vaivara algkooli ümberehitamiseks ja seda ühispangas hoiul pidades 70 % teenis, hakkas haridus- ministeerium nõudma, et vald kas teostaks ümberehituse või mak- saks laenu tagasi. Vald otsustas esimese kasuks, teisiti poleks saanudki olla. Projekt Pollutöökoja ehitustalituselt valmis kull juba 24. aprilliks, aga ei leidnud vallas poolehoidu. Uus saadi mais, aga jõudis kinnitatult valda alles 18.juunil. Too väljapakkumine oli alles 17. juulil, töö kallale asuti 31.juulil, õppeaasta viimasel päeval. Oli teada,et tööd ei saa valmis õppetöö alguseks. Õppetöö algas siiski õigel ajal: I klassil 16-ndal, teistel 26.septembril

poolvalmis ruumides. Sisemised korrastustööd said valmis aasta lõpuks, välised tööd jäid lõpetada kevadeks. Koolimaja umberehitusprojekt (arhitekt J.Linnakivi) ei näinud ette saali. Selle olemasolu oli aga koolile vaga vajalik. Selle saamiseks oleks tulnud välja murda ja terastalaga teostada uks kapitaalmüür. Ehituse järelvalve (maakonna) insener Kotka ja

ehitusettevõtja O.Koort leidsid mõlemad, et see olek kergesti teostatav võrdlemisi väikeste kuludega. Vallavolikogu ei olnud nõus endale võtma kulusid ja asi olekski jaanud teostamata, kui kooli hoolekogu ei oleks kasi kulge pannud. Eesti vallavolikogu esindaja hoolekogus Alfred Siren sai õige kiiresti asja nii kaugele, et vallavolikogu loa andis hoolekogul see töö teostada oma vastutusel ja kulul. Hoolekogu teostasid lastevanemad,õpetajad,isegi jõukas õpilaskooperatiiv andis 25

-

9 -

krooni ja nii saadi suuremas üksmeeles sellestki raskusest üle.

Nüüd oli koolil ka saal sisevoimlemiseks, aktusteks, koosolekuteks,

pidudeks. See mahutas suurelt, kuni 300 inimest. Siin hakkas

töötama ka ÜENÜ Vaivara osakond, olles koondanud enda ümber kogu

ümbmskonna nooruse.

Koolimaja sai üldiselt hea: neli klassiruumi, kõik lõunapoolsed,

valged,õhurikkad,suurepärase ventilatsiooniga. Olid korterid

õpetajaile, õpetajäte tuba, käsitööklass, kõik vajalikud ruumid

internaadile.

Koik oleks olnud hästi,kui sama ehitus ei oleks toonud kaasa

intriige vallaga.Vallasekretär Meinhard Ööpik oli ette valmistanud

vallamaja ümberehitamise, materjalidki olid juurde veetud. Kui aga

vallavolikogu otsustas asuda enne ümber ehitama koolimaja ja

vallamaja ehituse edasi lükkas, nii et materjalidki vallamaja

juurest koolimajale veeti, siis oli hea vahekord vallaga, just

nimelt valla kantseleiga, kus teatavasti peremeheks oli ikka

sekretär, läbi. Tuli näha igasugust kiusu, soojendati kaebekirju,

mille uurimine võttis aega koolivõimudelt, kuni uus inspektor,

praegune Tartu ülikooli professor Villem Alttoa, meie jaoskonda

tööle asudes need lõpetas. Alust neil ei olnud.

1935.aasta sügisel lahkus meilt Ott Siirak, keda vajati Kadrina

6-kl.kooli juhatajaks .Vaivaral oli kahju temast lahkuda. Hiljem

külastasime teda kooli ekskursiooniga ta uues töökohas. 1940.a.

toodi ta üle Püssi 7-kl. kooli direktoriks ja kui ta 1941 tulid

sakslased,ta mõrvati kui väga aktiivne nõukogude õpetaja kohaliku omakaitse poolt.

Uueks õpetajaks tuli end. Rakvere seminarist,Tartus lõpetanud

(Rakvere seminar suleti) Robert Vahisalu, muusikaandeline noormees,

nii et temale tuli anda nii laulutunnid kui ka koorijuhtimine. Nüüd

on ta saanud kõrgema muusikalise hariduse ning töötab Tallinna

Pedagoogilises instituudis.

Ei saa meenutamata jätta kauaaegset kooli hoolekogu esimeest

Aleksander Rummelit (1878-1958), endist Vaivara metsaülemat, kes

oli pikema aja kestel olnud koolile tõeliseks isaks, nii lastele

kui ka õpetajatele. Koik ta viis last lõpetasid siin kooli ja et

ta oli hoolekogus lastevanemate esindaja, siis ta ka lahkus (oma

viimase lapse lõpetades). Oli endale ise teinud metsamaast

"Lembitu" talu, mida ka tasus vaadata. Aga veebruaris 1944 tuli

tal kogu perega lahkuda lahingukorras. Olen külastanud ta hauda

Tori kalmistul.

Uute kooliruumide avamine leidis aset 9.veebruaril 1936, oli

rahvarikas ja meeldejääv. Olid esindajad haridusministeeriumist

ja maakoolivalitsusest,valla tegelaskond,kogu ümbruskonna

õpetajad ja rahvas. Esinesüd õpilased,tänati ehitajäid, räägiti

ajalugu, öeldi tervitusi, anti kingitusi ja lõpuks istuti

peolauas. Koik olid õnnelikud.

Robert Vahisalu lahkus 1937.aastal, minnes kaitseväkke. Asemele

tuli koolivend, vaivarlane Richard Valgepea. Aga temagi jäi vaid

üheks aastaks. Temast on mulle meelde jäänud kuidas ta

ekskursioonil Alutaguse metsades, kus me olime päris külma kätte

sattunud,oskas lastele sooja teha ja nende meeleolu nii tõsta, et

keegi külma ei tundnud ega haigekski ei jäänud. Haruldane

kasvatajaanne: 1938 tuli Arnold Laansoo, kes oli Tallinna

pedagoogiumis omandanud ka aianduse ja käsitoo alal. Neid

kogemusi sai ta rakendada koolitöös.

Siis tuli 1940.aasta,tuli nõukogude kord. Üleminek sellele ei

olnud Vaivaras raske, kuna talupidajad olid eranditult

väikepõllupidajad, oli palju maata rahvast ja tõõstustöölisi

(rootslaste õlivabrik Sillamäel ja riiklik katusekivitehas

Ridakülas,koolist vaid tubli kilomeeter eemal). Kooli saalis

tehti miitinguid, selgituskoosolekuid ja pidulikke kogunemisi

(Suure Oktoobrirevolutsiooni)1.mai ja muil puhkudel) toimetati

valimisi.

Koolis moodustati pioneeriorganisatsioon. Huhtivalt toimis siin

lastekodu õpetaja sm.Männilo, kuna Vaivara lastekodu juhatajaks oli

siis tuntud koolimees Elmar Kanter. Meie kooli kolmandaks õppejõuks

saadeti Rakverest Kommertsgümnaasiumi õpetaja Hulda Tõnurist,kuna

õpetaja Laansoo määrati Vana-tke kooli. Eesti NSV Hariduse

rahvakomissariks oli kodanilikul ajal oma progressiivsete vaadete

poolest küllaltki kannatada saanud pedagoog Nigol Andreson,

ministeeriumi koolivalitsuse juhatajaks meie endine inspektor

Villem Alttoa. Õpetajaile, kes olid töötanud keskkoolides, anti

kesk-ja kutsekoolide õpetajate kutsed. Meie kooli tuli neid isegi

kaks: Hulda Tönurist sai geograafia, A.Martin eesti keele ja

kirjanduse alal. See võimaldas neil hiljem töötada mäaralistena

õpetajatena keskkoolides.

Senine Vaivara õpetajateühing muutus nõukogude ajal Hariduse-ja

kunstitööliste ametiühingu kohalikuks komiteeks. Kui Rakveres

moodustati selle ühingu maakonnakomitee, siis valiti ta esimeheks

Joosep Allikas, kes siis töötas Rakveres.

Peaks nimetama juba vanemat õpetajat,kes töötas nüüd kohalikus

Vaivara komitees. See oli Briidik Keskküla, Peteristi kooli

Juliataja. Markimisväärne on see,et tema oli 1918.aastal rakendatud

selles koolis tööle Eestimaa Töörahva Kommuuni poolt. Temast saigi

elukutseline pedagoog.

Ja loendama peaks veel selleaegseid õpetajäid,ametiühingu

liikmeid, kes on nüüd juba surnud või elavad pensionil: Marta

Männik, Olga Steinmann,Šarlotte Johannes, Eduard Roosalu(Rosman),

Alice Raudva ja palju teisi.

Järgmisel suvel 22.juunil 1941 puhkes Suur Isamaasõda. Vaivaras, eriti Sinimägedes olid rängad lahingud 12-16.augustini. Sattu

sin peale,kui punaarmeelane oli tunginud kooli õlikeldrisse ja

ümber kallanud petrooleumivaadi. "Miks te seda tegite?" küsisin

"Kask on". Järgmisel talvel tuli õpilaste töid parandada küdeva

ahju paistel.Taganemisel põletati maha kõik hooned. Nii havis

kaunis Oruloss, Vaivara vallamaja arhiivi ja suure avaliku raa-

matukoguga, riiklik lastekodu Sinimäel, põlesid kui küünlad ta-

lude hooned. J.Kraavik perega oli varjul oma maja keldris ja

vaevu õnnestus neil päästa oma elu, kui maja oli juba üleni lee-

kides. Aga kool pääses: justav kooliteenija Elfriide Tartu ütles

sõdurile, kui see süütepudeliga uksest sisse tormas, oma pehme

häälega:"Ärge pange põlema!" Mis saab mu väikestest lastest,kes

on seal (ta näitas betoneeritud trepialusesse) varjul. Te tulete

ju veel tagasi, halastage!" Ja sõjamees halastas „ " ütles

ta, väljus ja viskas süütepudeli lillepeenrasse. Oli alles suure-

pärane vedelik: ühest pritsmest jätkus ahjutäie puude süütamiseks

kui see ajalooline pudel sattus hiljem pärast lahinguid minu

kätte. Muide, keskealine kooliteenija oli vanapiiga, tal polnud

lapsi, see oli hädavale. Aga vene keele oli ta omandanud veel

tsaariajal koolis käies. See tuli talle ja ta valve all olevale

majale kasuks, kuigi säilitades seele küll vaid veel kolmeks

aastaks.

16. augustil olid sakslased juba kõikjal.Läksin hobuse ja

vankriga kooli juurde,et üht-teist sealt ära tuua. Ka lehm oli

jäänud kooli lauta. Seda parajasti lüpsis saksa sõdur. Kui

kooliruumides varem peatunud nõukogude väeosad polnud midagi

puutunud,siis oli nüüd kõikjal tehtud puhas töö.

Õpilaskooperatiivi kapp, mis oli kevadel kaupa täis ostetud, oli

lahti murtud ja tähi, õpetajate ja õpilaste raamatukogud

põrandale laiali loobitud Lenini ja Stalini pildid ja riigivapp

põrandal puruks tallatud, Marx ja Engels aga vaatasid tervetena

seinalt vastu -need olid ju sakslased. Alles hiljem kogesin, et

saksa sõjaväe hulgas oli küllaltki palju kommuniste.

- 11 -

Et siin oli veel eelmisel päeval ja ööl käinud õige lahing, olid

kooliaed ja ümbritsevad väljad täis langenuid. Aias oli ka kaks

haavatud venelast. Kuigi neil oli siin küllalt igasuguseid

masinaid,sundisid sakslased mind haavatuid hobusega ambulantsi

viima, mis pidi olema rahvamajas. Panin vankrisse paksult heinu,

haavatud olid juba toodud õuele. Et mul tuli noort hobust hoida suu

kõrvalt, kuna kartis autosid, tuli sakslastel haavatud vankrile

tõsta. Aga see kõrge rass ei tahtnud oma kätega alama rassi

esindajaid puutuda. Kuidagi veeretati nad mingile telkriidele ja

upitati vankrisse. Mehed olid keskealised, mõlemad Donetsi

kaevurid, kodus naised ja lapsed. Üks oli haavatu rinda,teine

kohtu. Igal põrumisel nad oigasid. Tornimäe nurgal kohtasime

"Võitleja" näitejat Villmanni,kes ütles, et ambulants juba liikus

rahvamajast Narva poole. Tõesti polnud rahvamajas enam ambulantsi.

Äga oks halastajaõde,kohalik elanik, oli koondanud juba mitu

haavatut ühe Perjatsi talu suurde küüni,kus ta nende eest emalikult

hoolitses. Minagi võisin oma haavatud sinna anda, aga perenaine

lubas seda teha tingimusel, et ma oma vankriga toon neile maantee

äärest sisse mõne kärbiku ristikuid, mis olid kadumisohus,nende

hobused olid ära võetud.

Tuli seegi töö ära teha ja nii sain ma alles õhtuks tagasi koju,kus minu pärast juba oldi hirmul.

Õppetöö sel sügisel algas suure hilinemisega. Õpetaja Tonurist

oli leidnud koha Tallinna. Meile tuli kaks noort õpetajat. Ellen

Saaren Rakverest ja Vende Tark, Tallinna pedagoogiumi lõpetaja,

meie endine õpilane, Utriast, sest lõpuks tuli meile neljas

komplekt,mis nõukogude koolivõimude poolt oli plaani võetud 5. ja

6.klassi sai lahutada omaette komplektideks.

Kohe sügisel paigutati koolimaja katusele õhuvaatluspunkt, õnneks

väikese meeskonnaga,kes võttis oma alla ühe internaadi-toa.

Õpilastele asendasime selle haigete õpilaste eraldamis-

ruumiga. Sakslased olid vanemad mehed ja neil olid majanduslikud

huvid. Kui mõne talumehe käest neil õnnestus osta mullikas,

töötlesid nad kooli köögis selle lihasaadusteks ning saatsid

pakkidena teele Vaterlandi poole. Neil maksis korraldus, et iga

sinnapoole minev auto paki peale võttis,teel edasi andis, kuni

pakk kohale jõudis. Kooli siseellu nad endid ei seganud. Ajaloo

tunnis võis vabalt rääkida, välja naerda nende rumal

rassiteooria,lugemikes leidus palu,mis lubasid esile tuua mõndagi

iseloomulikku. Haridusosakondades ja inspektoritena töö- tasid omad inimesed.

1942. aasta sügisel asutati meie kooli juurde n.n, pollun-

dusõpilaste kool, mille juhatajaks mind määrati, põllu—,aiaja

karjakasvanduslikke eriaineid õpetasid Konstantin Uibo,

end.lastekodu aednik,Uno Ormison ja Endel Klaus, Jäneda põllu-

töökooli lõpetajad koha pealt. Kodumajandust õpetas ja oli samal

ajal kooli ühistoitlustajaks Vaike Martin, Kehtna koduma-

jandusliku keskkooli lõpetaja. Üldaineid õpetas Raimund Peike.

Kool oli öhtukool, kaheaastase kursusega, tung kooli oli suur

seetõttu,et selles õppimine vabastas noori töökohustustest, mis

siis olid moes. Õpilaste arv oli üle 40. Praktika toimus

end. lastekodu aias ( okupatsiooniajal Vaitaara riigimoidt) aga

ka õpilaste kodutaludes. Kooli tegevus oli ümbruskonna rahvale

kasulik.

Saksa komendandlks Vaivaras oli keskealine ohvitser, pere-

konnanimega Wünsch,tüüpiline preislane, range,aga haritud ja

viisakas.Temast räägiti avalikult,et ta naftaasjanduse eri-

teadlasena on määratud Naftalinna Bakuu isamdaks, kui see hõi-

vatakse,aga senini allub talle Sillamäe õlivabrik, mille seada-

mud sõjaajal likvideeiti,evakueeriti Liidu tagalasse. Ta osutas

kohalikule rahvale mõningat kaitset läbimurdvate väeosade

omavoli vastu. Et koolilt olid saadud ruumid õhuvaat-

luspunktile,siis ei lubanud Wünsch kellelgi häirida kooli ilma

tema orderita. Nii meie elasimegi kaks aastat ilma eriliste

vahejuhtumiteta.

Siis aga ilmus 1943.a. sügissuvel ohvitser, kes deklareeris,

et koolimaja võetakse OT (organisatsioon Todt) staabile. Ütle-

sin,et koolihoonet ei saa ilma vastava orderita.Ohvitser lubas

selle tuua. Mõni päev ta ei ilmunud,siis aga ühel päeval

augustis oli maja sakslasi täis ja kooli varandust kanti

õuele.Ei olnud ohvitseri ega orderit. Kölistasin Vünschile, aga

siis selgus,et teda enam Sillamäel ei olegi.

Nii läks maja. Õpetajaiie anti mõni tund väljakolimiseks

aega. Koolile leidsime ruumid Kiriklast,kust saime kaks suuremat

tuba; koguduse kantselei ja kirikuõpetaja korteri saali. See oli

suur vastutulek Peikerite perekonna poolt.Vedasime kooli

varandusest üle kõik siia mahtuva, muu paigutasime laiali

mitmele poole. Kooli nelja komplektiga saime töötada kahes va-

hetuses. Koolimaja ehitati ümber OT staabi vajadusteks,kes siia üle

kolis Weimarist,kus ta oli olnud kaks aastat Leningradi blokaadi

aegu. Nüüd oli nende jalgealune seal läinud tuliseks. Ega neil

siingi kauaks peatust ei olnud.

Ajad olid õudsed. Kui ma õhtuti töölt tulin (elasin pe-

rekonnaga Utrias,teised õpetajad olid korteri leidnud Kiriku-

külas),siis kumasid Narva jõe tagant tulekahjud,tihti paistsid ka

Narva-Joesuust, kus ülekütmisest põlesid sealsed suvilad või

olid sakslased oma tühjaksvarastatud markitendripoed ise süüda-

nud.

Hommikuti kooli minnes tegin ma peatusi oma äravõetud koo-

limaja juures. Majas oli mugavaid kortereid,kus elasid ohvitserid

ja peaaegu igaühel neist oli siit kusagilt leitud naine. Klassid

olid muudetud töökabinettideks,vaheseinad vildiga vooderdatud, et

läbi ei kostaks. Kooliaiast olid kõik viljapuud maha saetud ja

sinna 8 barakihoonet ehitatud, kui oli näha nii mehi kui naisi,just

nimelt ilusaid naisi,kellest sakslased oskasid lugu piadada.

Siis jaanuaris algas sakslaste paaniline põgenemine Leningradi

alt. Hakati evakueerima Narvat. Maantee oli jäänud liiga

kitsaks,liiklus käis ka põldusid pidi. Kelkude,vankrikestega,

lapsed ja uht-teist kribu-rkrabu peal,lahkusid perekonnad sinna, kus neid keegi ei oodanud. Saksa sõdurid olid kõikjal.

Viimaseks tööpäevaks nii Vaivara algkoolile kui ka Pollun-

dusõpilaste koolile kujunes 30.jaanuar 1944, lühikese talvepäeva

pärastlõunal jõudis sinna sakslaste väeosa,kes kirikla okupeeris.

Ilm ei olnud väga pakane ja mehed ootasid väljas niikaua,kuni kool

välkmiitinguga oma 75-aastase töö lõpetas

Koolimööbel ja muud varandused,mis olid kiriklasse kolitud,

paigutati kiriku käärkambrisse( sel kirikul oli neid kale ,üks

kummalgi pool sissekäigust) ja arvati,et paksude kivimüüride

kivikatusega kirik on neile julge koht.Ometi oli see kõige esimene

hoone,mis järgnevate sõjasündmuste tagajärjel siin maga põles

kõigega,mis seal oli.

Õpilased,kes olid rahuldavalt edasi jõudnud, tunnistati vastava

korralduse alusel kooli- või klassikursuse lõpetanuks ja hiljem

anti kõigile,keda kätte saadi ja kes varjas,tunnistused. Kooli

õppenõukogu viimane koosolek peeti Amblas,kuhu saadi kokku neli

õpetajat. Vaivara algkool ja Vaivara põllundusõpilaste kool

suleti,ametlikult, arvates 31.juulis 1944 kui koolid, mis olid

jäänud

evakueeritud piirkonda. Mis on jäänud veel öelda?

Et kaheksa kuud rinnet hävitati täielikult Vaivara. Rahvas

on mõõda kogu maailma laiali paisatud, vähesed endistest põ-

listest asukatest tulid hiljem siia tagasi. Kui ma novembrikuul

1944, pärast nõukogude võimu taaskehtesatamist Vaivarat

külastasin,Narvani käisin,leidsin ma siin kolm tervet või

pealtnäha tervet objekti. Need olid Soome laht,Narva jõgi ja

9

sügav,alllkavetega tiik Vaivara kooli krundil. Kõik muu oli

räbal või hävinud. Kooli endisesse piirkonda ei olnud jäänud

ühtki inimese eluaset. Maa oli absoluutselt tühi,ei kuskil

inimhinge. Ainult teedel oli liikumist,sedagi harva.

Põlenud koolimaja müüridki olid kõvasti purustatud kahuri-

mürskustest. Eesti noormees,kes sakslaste poolel oli Sinimägedes

haavata saanud ja keda Modriku kodumajanduskoolis sõjaväehaiglas

raviti,ütles,et koolimaja põles 3O.juulil. Täpselt sama kinnitas

ka nõukogude major Mjasnikov,kes pärast Narva vallutamist oli

27.juulil oma patarei paigutatud,nagu näha oli ta kaardilt,

Papikiviku künkale Utrias. Kohtasin teda oktoobris 1944

Spithamis,kui Lääne maakoolivalitsuse ülesandel pidin kor-

rastama seal kooliruume õppetöö algamiseks. Kuulnud,et koolimaja

Sinimäe nõlval oli olnud mu töökoht,ütles ta:"Kolm päeva andsi-

me sellele hoonele tuld, enne kui ta süttis".

Kui parast da algas Sillamäel palavikuline ehitustegevus,

võeti koolimaja müürid sinna. Vundamentki tasandati,kui siit üle

aeti õgvendatud maantee siht. Endisesse kooliaeda on nüüd

ehitatud endale individuaalelamu Sinimäe sovhoosi tööline.

25 aastat, mis on möödunud sõjaajast,on uuesti üles ehitatud

selle sojast purustatud maa. Sotsialistlikus korras on

Pargimäele ja ta nõlvale tõusnud suur, võimas sovhoos oma

mitmepalgelise majapidamisega. Selle asula keskel seisab suur

koolihoone,suurem ja kaunim,kui on olnud ükski eelmine. Tean ja

mäletan,et need,kes siin kunagi harisid neid põlde ja noored, kes

õppisid koolis,armastasidi oma kodukohta,armastasid oma kooli ja

valmistusid «elama ning töötama ta kasuks. Üks Vaivara algkooli

õpilane sellest ajast, õrn tütarlaps Pidakülast, avaldas kord oma

tundeid koolikirjandis luuletuse kujul. See oli ilus ja ma tegin

sellest ärakirja koolitoimikusse. Aga see havis ühes kõigi kooli

paberitega. Mulle on meelde jäänud viimane salm sellest:

"Su mäed,su metsad,su meri, mu kodukoht Vaivara, teilainult taktis loob veri, teil tuksub mu süda ka!" Kolm Sinimäe kuplit,mis sõja järele olid kui "kõrvetatud oinapead",nagu mulle ütlesid siis Haapsalus Vaivarast läbitul-

nud Eesti Laskurväe korpuse sõjamehed,on jälle kattunud koore-

metsaga seekord lehtpuumetsaga, sest lehtpuu võrsub, okaspuu

mitte. Ja Sinimäe 8-kl.Kool on juba jõudnud anda mitu lendu

õpilasi,ka on opilaste arv temas suurem kui oli üheski varasemas

Vaivara koolis. Olgu teil vaid selle kauni koha vastu samapalju

armastust, kui oli teie eelkäijail! Ja õnne töötada juba alanud

uues sajandis!