Kui Vaivara valla volikogu oli mind 6. augustil 1931 valinud Vaivara 6-kl.

algkooli juhatajaks,ütlesid omavahelises jutuajamises vanemad volinikud, koik endised kihelkonnakooli lõpetajad,tahtes mind tuttavaks teha tähtsate V A I V A R A endine sündmustega selle kooli ajaloost: "Nii on see Vaivaras ikka olnud: Pastak loi välja Masingu,Kraavik Pastaku,nüüd lõite teie välja Kraaviku". Kahe esimese kohta ole see tosi. Pastak töötas teise õpetajana Masingu kõrval 17 aastat. Et need kaks meest olid kumbki eri maailmast,kahe erineva M Ä L E S T U S I A.MARTIN. ( juhataja 1931 - 1944) ja A J A L U G U ajajärgu esindajad meie haridusloos,on selge. Masing oli Valga seminaris saanud J.Cimze käest saksa hariduse,õppinud hiljem kooli ülalpidaja parun C.Korffi ülesandel Saksamaal põllumajandust ning täiendanud end Halle ülikoolis, Pastak oli lõpetanud Tartu vene seminari. Nagu jutustab Mart Raud oma mälestustes, oli Masingu ja Pastaku vahekord halb juba 1901.aastal,kui ta Vaivarasse Masingu isiklikuks abiks tuli. Hakkas langema distsipliin koolis. Nagu Pastak ise hiljem jutustas,läinud ta,kui olukord ole juba oige halvaks muutunud,mõisa ja öelnud parun N.Korfile,et ta nii enam edasi,ei saa.Siis sunniti Masing lahkuma ja Pastak sai juhatajaks. See juhtus 1906.a. Kirja pandud Vaivaras, veebruaris 1970.a Pastak löödi välja 1917.a.Ühel miitingul "Külvajas" tõstis üks Pastaku endine õpilane,vallakooliõpetaja,Kraaviku koolivend ja sõber Eduard Ülesoo,kellel oli jäänud Pastaku vastu vimm juba kooliajast,üles küsimuse,kas revolutsiooni poolt vabastatud maal saab kooli juhtida isik,kes seda tegi tsaariajal. Et tal oli hea kõneand,koos olid lihtsad inimesed,kellel palju asja ei olnud kooli juhtimisega,aga nad köeti üles ja kui hääletamine tuli,siis nagu mäletatakse, anti Pastaku poolt 74,vastu 76 häält.Muidugi ei olnud sel

K I H E L K O N N A K O O L

(1917 - 1944)

lel otsusel mingit ametlikku jõudu,ometi tegi Pastak sellest järelduse ja lahkus Vaivarast. Selle järele ta oli 5 aastat juhatajaks endise Viru-Nigula kihelkonnakoolis Pikaristil ja hiljem kuni pensionile minekuni üldainete õpetajaks Õisu piimanduskoolis,jättes endast kõikjal hea mälestuse. Masing,lahkudes Vaivarast 63-aastasena,oli töötanud ühel ja samal kohal 38 aastat ning teinud siin oma elutöö,järgnenud 38 aastat,kuni 1944.aastani,millal kogu Vaivara hävis Suures Isamaasõjas,kuni rinne päsis siin 8 kuud,jagunevad H.Masingu kolme järeltulija vahel, juhataja kohal: K.Pastak 11 ( enne seda õpetaja 17 aastat),J.Kraavik 14 ( enne seda õpetaja 8 aastat)

- 3 kogu ("Hinge hämaral"),parast Masingu lahkumist (1906) oli ta 3 aastat II õpetajaks Pastaku kõrval.Töötas Vaivaras 1902 - 1909. H.Masing tõelise ärkamisaja tegelasena kujundas kahe inimpõlve kestel Vaivara kultuurielu,asutas laulu-ja muusikakoore,organiseeris lavalist isetegevust ja koolinoorte kevadpidusid, töötas seltsides(oli veel 1901-1902 k/s "Külvaja" esimees jaauliige), kogus Jakob Hurda korrespondendina rahvaluulet ning innustas sellele tööle oma õpilasi. Oli ajalehtede kaastööline ja veel 1899. aastal,kui "Olevik" kogus ajaloolisi mälestusi,kirjutas ta üles materjale Auvere 1858.a. ülestõusust ning saatis selle ajalehe kirjakokku H.Virulaise varjunime all, avaldatud dr.Juhan Kahk’i poolt toimetatud 1858.a. talur.rahutused Eestis(Dokumente ja materjale lk. 435-439). Kihelkonnakooli tegevusel tõusis Vaivara kihelkond üheks arenenumaks Eestis nii rahvahariduse taseme kui ka põllumajanduse tõusu tõttu,sest Vaivara kihelkonnakool oli oma algusest peale põllumajandusliku kallakuga kutsekool.Masingu laekumisega lõppes põllumajanauslike ainete õpetamine. Masingul tuli Vaivarast lahkuda sügava kibedustundega.Kuigi ta asus elama õieti lahedale Narva linna,kus veetis oma viimased eluaastad,kadusid tal igasugused sidemed oma eluaegse töökohaga. Ei oleks liigne heita pilk Vaivara ellu käesoleval sajandil kuni ta kokkuvarisemiseni 1944.aastal Vaivara põllumeesteselts tõusis ellu veel 1899.aastal.Selle juhtivaks tegelaseks kauaaegseks esimeheks oli Masingu kasvandik Mart Sorro (1856-

ja A.Martin 13 aastat. K.Pastak lahkus siit 49-,Kraavik 47A.Martin 51-aastasena. Masingul,kes ei vallanud vene keelt,oleks tulnud lahkuda koolist juba siis,kui senine emakeelne kihelkonnakool muutus venekeelseks üheksakümnendate aastate algul. Inspektorid seda karmilt nõudsidki.Aga Masingu seljataga seisis parun Constantin Korff,suure võimuga mees keisrikoja juures, muretsedes talle ka aukodaniku tiitli Balti kooliülemuste vastuseisust hoolimata. 1893 .aastast tuli Masingul pidada omal kulul vene keelt valdavat abilist. Esimeseks sel kohal oli Jaan Tammemägi,kes hiljem Eesti Kirjanduse Seltsi keele toimkonna juhatajana koostas ja toimetas Tartus trükki 1918.a. trükki "Eesti õigekirjutuse sõnaraamatu“ (1 trükk). Teistest Masingu isiklikest abilistest,k es jättis jälgi Vaivara avalikku ellu,tuleks nimetada Julius Reintam’i,kes õpetas koolis eesti keelt,kirjutas näidendeid,oli 7 aastat "Külvaja" kirjatoimetajana,oli hiljem "Vanemuise" näitleja ja kodanlikul ajal Harjumaa haridusosakonna juhataja,elas väga vanaks.Temalt on ilmunud trukis ka uks ilukirjanduslik

1932),kes oli kihelkonnakooli lõpetanud 1877.aastal ja töötas
Vana-Sotke kooli juhatajana. Selts koondas endasse kõik Vaivara põllumehed,organiseeris kursusi,põllutöö-ja karjakasvatuse näitusi. Sorro ise pidas palju õpetlikke kõnesid aian-

-3dusest. Tuletõrje ühing tõusis ellu 1900, laenu- ja hoiuühing - 3 Uue-Sõtke koolimajja ühekomplektilise koolina (5.ja 6.klass). Loomulik oleks olnud,et kooli uude kohta ülekolimisel oleks kaasa läinud ka senine juhataja J .Kraavik. Asunduse algkooli juhatajaks oli mitte vähema haridusega,kuigi vähema staažiga hea pedagoog Olga Neiland (Uudemaa) 1893-1968,aga tema keeldus asumast juhataja kohale, soovides jääda õpetajaks. Kraavik oli juba varem omandanud just selle kooli kõrvalt asundustalu, millel asetsesid end.valitsejamaja ja rida endisi mõisa kõrvalhooneid. Aga asunduse kooli juurde andis pollutööministeerium küll väikese

1908,umbes samal ajal piimaühing,karja-kontrollühing, turbaüliing,tulekindlustusselts,tarvitajateuhing jam.

1901.a. asutatud karskusselts "Külvaja" suutis koos teiste
seltside ja ühingutega 1910,aastaks üles ehitada ühe suurema ja kaunima maarahvamaja Eestis,tõelise teatrimaja,mis oli koduks kohalikele seltsidele.Juhtivaks meheks oli sel ajal Pastak, aga peagi jäi kõik teha endistele õpilastele. Silmapaistvaim neist oli Kristjan Rutoff(Rajasaare), kes oli lõpetanud kihelkonnakooli 1897.aastal. Näitekirjanik A.Kitzbergi koolist,näitejuhtja "Külvaja" esimees pika aja kestel,oli ta samal ajal ka suurepärane majandusjuht,kes viis ühistegelisele alusele kogu kohaliku elu. Oli palju teisigi,kelle alma materiks oli olnud kihelkonnakool ja kes paistsid silma ühiskondliku elu aladel: Ado ja Jaan Konno, Martin ja Villem Proment, Johannes,Gustav ja Voldemar Annus Jaan Niglas,Johannes ja Kristof Kraavikud,Männikud,Klaooed,Vod-jad,Valgepead,Parrad,Steinmannid (Kivend) jt. Ei saa märkimata jätta,et Vaivara kultuurilisele tõusule tsaariajal andis suuresti hoogu suvitusrand. Kui Vaivara valla volinikud ütlesid,et mina lõin välja Kraaviku,siis see ei olnud õige. Ma peaaegu ei olnud varem Kraavikuga kokku puutunud. Kandideerisin vallavolikogu soovil ja mind valiti 12 häälega 20-st.Kraavik sai 8 häält. Nii loi Kraaviku välja volikogu ise. Et endised kihelkonnakooli ruumid "mäe peal" olid ködunenud, ega vastanud enam nõuetele ja et vallal ei õnnestunud ehitada uut koolimaja valla keskele,nagu vahepeal oli kavatsetud,siis otsustas vallavolikogu luua valda kaks kuueklassilist kooli: ühe Vaivara asunduse endise mõisaametniku majja,kus oli juba pikemat aega töötanud Vaivara asunduse 4-kl.algkool ja sinna endine kihelkonnakool koos internaadiga üle viia; teine aga

(7 ha),aga hea endise piiritusevabriku krundi. Kõike seda ühendada
Kraaviku kätte vald ei tahtnud. Ta palus maavalitsust senine 6kl. algkool "mäe peal" sulgeda ja õpetajad vabastada. Nii see toimiski.Muidugi ei jätnud vald Kraavikut "jalameheks".Ta valiti üksmeelselt Uue-Sõtke 6-kl.algkooli juhatajaks. See koht oli aga Kraaviku isiklikust talust,kuhu ta nüüd elama asus,7 km eemal. Kraavik leidis,et temale tehakse ülekohut. Ise vaivaralane, töötanud ainult omas vallas õpetajana ja koolijuhatajana 30 aastat,hea ja lugupeetud pedagoog, pikka aega valla koolivanemaks ja hiljuti veel ka vallavolikogu liikmeks olnud, püüdis ta oma olukorda päästa. Kraavik kirjutas mulle,et ta loodab volikogu meelt muuta ja uutel valimistel saada valitud, kui mina kohast loobuksin. Ma olin nõus ja saatsin vallavanemale vastava avalduse. Vallavanem vastas,et kui ma loobun ja tulevad uued valimised, siis valitakse keegi teine,Kraavikut aga mitte mingil tingimusel. Minu loobumisel ei olemid nii mõtet. Kraavik sai oma kibedus tundest siiski pea üle ja kui ma sügisel Vaivarasse tööle asusin, tekkis mul temaga usalduslik ning seltsimehelik vahekord. Elasime kõrvuti majades ja töötasime koos rahvamaja juhatuses, ühispanga revisjonikomisjonis, kus ta oli esimees, korraldasime ühiselt nii mõndagi. See sõprus jätkus

hiljemgi, kui olime ühes evakueerunud Läänemaale Riguldisse, kus töötasime samuti naaberkoolides. Kraavik Rooslepas, mina Bergsbys (Tuksis).Pensionile jaades asusid Kraavikud Tallinna, kus J.Kraavik suri 3.juulil 1952.aastal.On maetud Rahumäe kalmistule. Karl Pastak on katkestanud sidemed Vaivaraga,mis talle oli jäänud südamelähedaseks 1958.a. sügisel korraldati talle (ta oli saanud suvel 70-aastaseks) austusõhtu rahvamajas, mis jättis sügava mulje. Organiseerijaks oli Kr.Rutoff Rajasaare. Sel puhul külastas Pastak ka Vaivara algkooli,kus oli korraldatud meeldejääv vastuvõtt. Karl Pastak suri Tartus, kus ta elas oma viimased eluaastad,

- 3 Need kindlustustööd ning sõda - hobuste ning meeste mobiliseerimine ja kaitsekraavide kaevamine mõisa kõlvikuil laostasid mõisa majapidamise. 1916.aasta suvel loobus parun Nikolai Korff kihelkonnakooli ülalpidamisest, milline kohustus talle oli langenud isa testamendiga. Kooli hakkab nüüd ülal pidava Vaivara vald. Kuna kooliruumid olid võetud sõjaväe kasutada ,seisis kool pikemat aega. Õpetajadki otsisid tööd mujal. J. Kraavik, keda ähvardas mobilisatsioon, töötas postkontoris ametnikuna. Karl Pastaku lahkumise järele 1917 sai kooli juhatajaks Johannes Kraavlk, õpetajaina asusid tööle Iida Orav ja Marie Mannikus, esimesed naisõpetajad selles koolis. 81 õpilast jagunesid kolme klassi - 4., 5. ja 6-nda õppeaasta vahel. Õpetus toimus emakeeles, peale vene keele kui õppeaine õpetati ka saksa ja prantsuse keelt, et võimaldada lõpetajail pääsu keskkooli. Ruumide eest maksis vald mõisale üüri.

12.juulil 1939.a. ja maeti Vaivara kalmistule. H.Masing suri
* * »

Narvas 10.(23.) detsembril 1917.a. ja on sinna maetud (Peetri kalmistul).

TAGASIVAADE

1917 - 1931.aastaile.

Õppeaasta kestes leidsid aset tähtsad poliitilised sündmused, Toimus Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Võimule tuli töötav rahvas. 1.veebruarist hakkas kehtima uus kalender .Veebruari lõpus tulid sisse sakslased; algas saksa okupatsioon. Suvel kasutati õpetajad Narva-Joesuu saksa keele kursustele. Ametlikke korraldusi jagas nüüd mõisnik N.Korff,k oolide ülemuseks oli, nagu varem feodalismiajastul pastor. Sakslased lahkusid novembris 1918. 29.novembril kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun, aga kohe algas ka Kodusõda Kommuuni tegevus sai Vaivaras kesta 18.jaanuarini 1919. Sojategevuse ajal seisis koolitöö.Õppetoo algas uuesti alles 12,
t

I Maailmasõja ajal käisid Sinimägedes sõjalised kindlustustööd. Siin ehitati Venemaa pealinna Peterburi 3-ndat kaitsevööndit. See haaras kõiki kolme Sinimäge mereni ja metsi Narva jõeni. Kõige kõrgemasse - Pargimäkke lõhati ja betoneeriti kohad blindaažidele raskete merekahurite paigutamiseks ning keldrid laskemoona jaoks. Et rinne ei ulatunud, jäid kahurid ja laskemoon kohale toomata. Ehitised aga on jäänud vaatamisväärsusteks järele. Neid on kasutatud ja rikkunud sakslased Suure Isamaasõja ajal. Blindaaže ehitati ka Utria kõrgele kaldale ning maaaluseid kindlustusi Merikülla, kuhu Auvere jaamast rajati ka raudtee haru raskete kahurite ning mürsukildude kohaleveoks. Kodanlikul ajal raudtee likvideeriti,on säilinud vaid muldkeha.

veebruaril. Õpetaja Heirich Riis, Rakvere õpetajateseminari lõpetaja, kes oli sügisel tulnud neljandaks õppejõuks, sest koolis avati seitsmes klass, kuna vanemail võimatu oli lapsi Narva kooli saata, mobiliseeriti ja 14.veebruaril tuli Tartu seminari

-5lõpetaja Leonhard Subka. Õpilaste arv oli sügisel olnud 142,aga kui õppetoo uuesti algas, ei tulnud enam kõik tagasi. Kool kandis nüüd kõrgema rahvakooli nimetust ja püsis siin seitsmeklassilisena ka veel siis, kui seitsmendad klassid üldiselt suleti ja riik 7 . -klassi tundide eest enam ei maksnud. Kui teistes valdades koolikohustust hakati teostama aasta-aastalt, siis Vaivara vallal,tänu end. kihelkonnakooli olule, oli see korraga teostatud. olemasniisiis vaid 5. ja - 3 Vaivara kõrgema algkooli juurest. Ametlike klassidena jäid 6-es, viimast aastat lastevanemate

kulul VII klass.

1921. lahkusid koolist koik õpetajad peale juhataja. Uued
Johannes Paaver, Aleksander Raudsepp ja Jenny Orgu olid Narva gümnaasiumi lõpetajad ja kutseta,töötasid vaid ühe õppeaasta.

1922 tuli uueks õpetajaks Iida Soone,Rakvere õpetajate seminari
lõpetanu.

1919/20.õppeaastal oli neljas klassikomplektis, mis vastasid
IV-VI õppeaastale,kokku 128 õpilast. Uueks õppejõuks tuli juurde Olga Neiland (Uudemaa) Jõhvist, lõpetanud 1914 Rakvere linnakooli 2-aastased pedegoogilised kursused. Kui Iida Orav

6. ja 7.jaanuaril 1923 tähistas kord hilinemisega oma 50-aastast
juubelit. Kõnedega esinesid endised õpilased - Tartu ülikooli ajaloodotsent A.Sildnik ja Chr.Rutoff. Aktus peeti 6. jaan. koolimajas, juubelipidu 7.jaan."Külvajas", kus kanti ette Rutoff’i näidend "Kivi". Haruldasena külalistest viibis juubelil end.õpetaja Gustav Burka (1856-1923), kes oli olnud kooli õpetaja

1919.a. lõpul lahkus, tuli ta asemele Viktoria Trubok, lõpetanud
Lenderi gümnaasiumi Tallinnas. Aastavahetusel lõppes sõjategevus kodanliku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel,rahu sõlmiti 2.veebruaril 1920, millele järgnes 21aastane rahuaeg. Kui kevadel 1920 Vaivara mõisa maid uuesti planeeriti, mõõtis põlluministeeriumi kõrgem ametnik Aleksander Männik koolile 18-tiinulise talu. VII klass püsis ametlikuna viimast aastat,nii et 6.ja 7 . olid mõlemad lopuklassid. VII klass jäi püsima veel ka 1921/22 õppeaastal,aga juba lastevanemate kulul,kes maksid 2000 marka õppemaksu.

1877-1889. Juubelil pidustuste rahaline ülejääk 20000 marka
moodustas kooli vaesemate õpilaste toetuskapitali.

1923/24.õppeaastal jäi õppekavast välja vene keel, mida senini
võõrkeelena oli õpitud.Õppeaasta lõpul lahkus Iida Soone, uueks tuli Julie Klemets, samuti Rakvere õpetajate seminarist. 1926.aastal kutsus Joh.Kraavik kooli juures ellu segakoori, mis polnud tegutsenud pärast Masingut. Koor võttis osa 1928. aasta laulupeost. 1927/28.õppeaastast peale töötas Julie Klemetsi asemel,kes haigestus, Ema Sooden Tallinna õpet.seminarist. Samal õppeaastal organiseeriti õpilaste ühistoitlustamine internaadis. Senini oli see olnud õpilase ja lapsevanema oma mure. Kooli aastapäeva haridusosakonna kinnitamisel hakati tähistama 26.jaanuaril. õppetöö senises asukohas ja samades ruumides kestis 1930/31 õppeaasta lõpuni. 30.juunil 1931 teatas Viru maavalitsuse haridusosakond kooli sulgemisest ja juhataja ning õpetaja vallandamisest arvates 31. juulist 1931.aastal

1920 lahkus Marie Männikus,tuli uus - Herta Viirkson.
Et 1920/21 õppeaastal oli maksma hakanud "Avalikkude algkoolide seadus" ja senised B-klassilised vallakoolid muutunud 4-klassilisteks algkoolideks, siis kadus 1921.a.sügisel 4.kl.

Vaivara 6-kl.algkool uues asukohas. Hoone, millesse asus kool 1931.a. sügisel, ei olnud ehitatud koolimajaks. See oli kapitaalne paekivist punaste tellistega kanditud hoone, ehitatud 1890 endise Vaivara ajaloolise postijaama kohale suure Narva-Tallinna maantee äärde,mispärast kohtagi oli hakatud kutsuma Jaamakülaks. Arhitektuurne kahe korruseline ehitus oli teostatud mingi ühiskondliku hoone projekti järgi,nii et õhukeste tellisvaheseinte kõrvaldamisega saadi suured, valged,täiesti sobivad klassiruumid. Vald oli ilma erilise projektile teostanud mõningase ümberehituse ja remontinud kogu maja. Ruumid avati piduliku aktusega 1.novembril,kuu aega pärast õppetöö algust. Sellest võttis osa kogu vald, valla õpetajaskond, oli palju tervitusi, kõnesid, kõige vanem lauas viibija hallipäine vanake Juhan Magi (+ 1932), kooli esimestest õpilastest, jutustas elust Vaivara kihelkonnakoolis selle algpäevil ja laulis ette kolm laulu: ühe eesti-,ühe saksa- ja ühe venekeelse laulu, Th.Hanseni õpetatud, kes oli olnud Masingu asetäitja selle Saksamaal õppimise ajal. Karl.Pastakule saadeti endiste õpilaste soovil tervitustelegramm. Õpilasi tuli juurde 76, puudus 3 klass, kuna 4-kl. Vaivara asunduse algkool oli töötanud ühe komplekti ja kahe klassiga, õpilaste vastuvõtmisega aasta tagant. Nii tuldi esimesel aastal toime kahe komplektiga. Kooli asukoht Sinimäe nõlval oli haruldaselt soodus, looduslikult kaunis ,suurepärase, sügava mullapinnasega kooliaia jaoks. Kohe esimesel kevadel hakati seda korrastama, istutati metsaistutamis-päevaga 82 m kuusehekki,seda jätkati aasta-aastalt, muretseti püsililli, istutati viija-ja ilupuid ning -põõsaid, kaotati sõjaaegsete kaitsekraavide jäljed. Samal õppeaastal hakkas kooli juures töötama segakoor, mis varem oli harjutanud end.kihelkonnakooli juures ja võttis hiljem osa

kõigist üld-ja kohalikest laulupidudest. Kutsuti ellu õpilaskooperatiiv, mille kaudu nad ise said endid varustati vajalike õppetarvetega. Nii ühistegelikeks kujunenud maanurgas võttis seegi kohe jalad alla. Järgmisel 1932/33.õppeaastal asus kool esimest korda osa ajaloo kestes tööle tervisliku algkoolina kõigi kuue klassiga kolm komplektis. Õpilaste arv tõusis üle saja, komplektid I+II,III+IV -38, V+VI - 40 võimaldasid töötada normaalselt. Kolmandaks õppejõuks valis vallavolikogu mitmekümne kandidaadi hulgast Rakvere seminari lõpetanu Otto (Ott) Siirak’i Vihulast. Tа osutus suurepäraseks töömeheks, kes peale koolitöö lõi kõvasti kaasa ka ühiskondlikus töös, eriti rahvamaja laval, aga ka spordis, organiseerides suusapäevi Sinimägedes, millest osavõtjaid tuli laiast ümbrusest, Narva kaasa arvatud. Neil puhkudel võimaldasid internaadiseadmed organiserida toitlustamist, ka hiljem ehitatud saun oli köetud. Muide, neist suusapäevadest räägivad nendest osavõtjad,nüüd juba keskeas mehed, praegugi veel. Ent see on ainult mälestus. Noor õpetaja ameti kandidaat oli igatahes tarmukas,ta käes edenes kõik. Ka koolitöös oli ta tubli. Pool kilomeetrit meie koolist eemal,Pargimäel,endises mõisahäärberis töötas riiklik (ainuke selline Eestis) lastekodu keskmiselt 130 lapsega. Tai oli oma kinnine algkool 6-kl., rida õpetajaid ja kasvatajaid. Neil aastail juhtis seda asutust geniaalne pedagoog Joosep Ailikas, hea laulu-ja muusikamees. Et ka kolmes vallas oli õpetajaid, siis tuldi mõttele luua Vaivaras oma õpetajateühing (need olid sel ajal ametiühingulised organisatsioonid),sest senine kuuluaiue ametiühingusse tähendas vaid liikmemaksu õiendamist, pealegi ei kuulunud sinna kõik õpetajad, osa olid "metsikud",oma kihelkonna ametiühing suutis organiseerida õpetajaskonna 100%-selt. Ühing hakkas avaldama intensiivset tegevust pedagoogilise propaganda ja

- 7 uurimistöö alal. Korraldati töökoosolekuid harilikult lastekodus,kellel olid väga mugavad ruumid. Mõnikord võttis neist osa ka maakonna koolide inspektor oma ettekandega, mida tegid küll ka teised osavõtjad. Organiseeriti koolinoorte kevadpidusid kaunites Sinimägedes, mis nüüd ei kuulunud enam mõisnikule, laulu, sportliku võimlemise ning muusikaga. Rahvast neile kogunes murdu ja neidki kogunemisi kasutati pedagoogiliseks propagandaks, sest igal kevadpeol seisis esinemas harilikult kõnega mõni juhtiv koolitegelane. Ka peeti kasvatuspäevi. Koolide ja asutuste ühistöö kandis vilja ka üldises haridustöös, eraldi kunstilises isetegevuses. Joosep Allikas organiseeris sümfooniaorkestri ja käisime seal mängimas kõik, kellele mingi mänguriist "istus". Ilusaid asju mängiti ja esineti nendega kontserditel. Allikal oli lastekodu töötajaist (neid käis küll meie laulukooris) segakoor, aga ta kutsus ka masskoori,millest võtsid osa laulumehed laiemaltki. Lastekodus tegeldi lavastamisega. Mäletan Kitzbergi "Neetudtalu" ja "Enne kukke ja köitu" - viimase oli vabaõhu laialdane tähtsus. Viiks liiga kaugele puudutada rahvamaja

kultuurilist tegevust - selle eesotsas seisis Joh.Kraavik. Aga valla avalikku raamatukogu siiski nainin. Selle osakond oli meie kooli juures (õpet.O.Uudemaa). Äga et saada kõige värskemat

kirjandust, selleks oli lastekodu juures omavaheline lugemisring, mille hingeks oli Aleksander Viil.

1933/34 leidis Eestis aset vabadussõjalaste (vapsid) liikumine, mille taga seisis hitlerism. Konstantin Päts teostas 1 2 .mär
riigipöörde,tõustes diktaatoriks. See andis end kohe tunda maa hariduselus. Kui senini oli hariduselu juhtinud enam-vähem progressiivne õpetajaskond, siis nüüd läks võim ja asjajamine ametnike kätte. Haridusministriks saanud Nikolai Kann teostas koolireformi, millega lõhuti senine ühtluskool. 6-klassilisest algkoolist ei pääsenud enam keskkooli I klassi. Kool muutus kolmeastmeliseks. 1 ) neljaklassiline algkool, 2) viieklassiline algkool, 3 ) kolmeklassiline gümnaasium. Rahvas kui ka kool sellesse reformi vaenulikult, ainult paar lapsevanemat viisid oma lapsed neljanda klassi lõpetamise järele keskkooli,teised õppisid 6-klassilises algkoolis lõpuni ja paratamatult tuli nad vastu võtta kas keskkooli 3-ndasse klassi voi 3-klassilise reaalkooli,

etendusena end. mõisaõuel, lossi juures - häid lavastusi, suurepärane lavategelane ja samuti laulu-ja muusikamees oli lastekodus ta raamatupidaja Aleksander Viil. Hea pasunakoor olirahvamajal, kutsus teine Utrias. ellu Laulukoori, Nii peale võis ja veel

mis basseerus 6-klassilisele algkoolile. Aga sekeldusi oli: võõrkeelt (saksa) tuli õpetada eraviisil, lastevanemate kulul ja selleks tuli haridusministeeriumilt luba nõutada, mis küll anti. Koolikohustust lühendati 16-mnelt eluaastalt 14-nele. Kui õpi-

nimetatud uhkesti

kooride, korraldada

Uue-Sõtkel

J.Kraavik.

mälestusõhtuid

lahkunud

kirjanikele hästi

heliloojatele,

austusõhtuid

elavatele.

Mäletan

lane, astunud 8-aastaselt kooli, ei olnud kuue aastaga kuut klassi lõpetanud,võis ta koolist lahkuda. Meil seda küll paaaegu ei juhtunud. Tuli tihti ette, et õpilane, kes oli kooli lõpetanud ja saanud edasi õppima minna, tuli veel 6-ne klassi aastaks kordama ja lõpetas selle veel teist korda paremate saavutustega. Hakati taga kiusama progressiivseid õpetajaid. Samuti sunniti lahkuma lastekodu juhataja kohalt selline Pestalotzzi tüüpi

CR.Jakobsoni õhtut lastekodu saalis, mis polnud suur, aga siiski mahutav ja väga mugav. Juhan Liivi õhtu oli rahvamajas ja vist ka Liidia Koidula ning Miina Härma õhtud. Igaühel neist oli esinemas mitu laulukoori, orkestrid veel ja vähe muidugi leidus oli seal ka sõnalisi ning

ettekandeid.

Ajal,kui

raadiovastuvõtjaid

üldse veel mitte televiisorit, oli neil suure osavõtuga õhtutel

koolimees, kui oli Joosep Allikas. Koolide inspektor H.Linsile oli ülesandeks tehtud leida talle järglane. Ta pakkus seda mulle, kui olin just ministeeriumis, et astuda samme Allika kaitseks (olin õpetajateuhingu esimees). Et Allikat päästa ei saanud - nad olid talt välja pigistanud lahkumisavalduse ja ei nõustunud seda tagasi andma, - olin ma nõus sellele vaga raskele kohale minema, kui Allikas saaks minu koha. Aga seda ei lubatud ja muidugi ei tahtnud ma siis ka kohavahetust. Allikas ei saanudki teada oma süüd. Ta oli kutsutud ministri abi Mottuse juurde. See ütles: " Härra minister on Teile vihane, teil tuleb anda lahkumispalve". Kui tuleb, siis tuleb, mis sinna siis parata saab, mõtles Allikas ja kirjutas avalduse. Astunud välja, mõtles ta siiski küsida ministrilt, miks ta talle pahane on. Minister võttis ta vastu äärmiselt lahkelt ja kui kuulis, et Mottus võtnud talt lahkumispalve, palus minna ja võtta see avaldus tagasi. Aga Mottus avaldust tagasi ei andnud. Oli nüüd selge kogu see raang. Ainult koolide inspektor J.A.Laur, kes seisis minister Kann’ule vaga lahedal, ütles mulle: "Ärge teie vaid minge Allika eest seisma, tal kõik lapsed (s.o. te isiklikud)"ristimata". Allikale pakuti koolijuhataja kohta vaikses Kukruse algkoolis, mis talle ei sobinud. Hiljem leidis ta siiski koha Rakveres - tal oli kahekordne kõrgem haridus. Vaivara algkooli asukohast valla piiri laheduses oli tingitud, et siia oli suur õpilaste vool, eriti 5. ja 6.klassiP eetri (Ridakula,Utria,lummassaare) ja Auvere-Joala (Repniku, Auvere jaam) vallast. Nii koolile kui vallale oli nende õpilaste vastuvõtmine kohustuslik kehtiva seaduse alusel. Ja kuigi need vallad võtsid teatavas ulatuses osa kooli ülalpidamise kulude kandmisest ,ei olnud Vaivara vald nõus taotlema klassikomplekti juurdeandmist teiste valdade huvides. Osakond ilma valla taotluseta seda ei teinud. Ka olid kulutused haridusele piiratud. Kui õpilasteüldarv

koolis tõusis 130-ni ja vanem klassikomp-lekt ( 5 .-6.) 53-ni, siis tuli hakata komplekteerima 5. ja 6. klassi 3.ja 4-ga, kus õpilaste arv oli vaiksem. Ka jäid kooli ruumid kitsaks. Et hoonel oli täiesti kasutamata võrdlemisi kõrge pööning, kuhu võis ehitada mansardkorruse hakatigi mõlgutama mõtteid selles suunas. Kui siis selgus, et vald oli juba varem saanud riigilt 5000 krooni odavat ehituslaenu Vaivara algkooli ümberehitamiseks ja seda ühispangas hoiul pidades 70 % teenis, hakkas haridusministeerium nõudma, et vald kas teostaks ümberehituse või maksaks laenu tagasi. Vald otsustas esimese kasuks, teisiti poleks saanudki olla. Projekt Pollutöökoja ehitustalituselt valmis kull juba 24. aprilliks, aga ei leidnud vallas poolehoidu. Uus saadi mais, aga jõudis kinnitatult valda alles 18.juunil. Too väljapakkumine oli alles 1 7 . juulil, töö kallale asuti 31.juulil, õppeaasta viimasel päeval. Oli teada,et tööd ei saa valmis õppetöö alguseks. Õppetöö algas siiski õigel ajal: I klassil 16-ndal, teistel 26.septembril poolvalmis ruumides. Sisemised korrastustööd said valmis aasta lõpuks, välised tööd jäid lõpetada kevadeks. Koolimaja umberehitusprojekt (arhitekt J.Linnakivi) ei näinud ette saali. Selle olemasolu oli aga koolile vaga vajalik. Selle saamiseks oleks tulnud välja murda ja terastalaga teostada uks kapitaalmüür. Ehituse järelvalve (maakonna) insener Kotka ja ehitusettevõtja O.Koort leidsid mõlemad, et see olek kergesti teostatav võrdlemisi väikeste kuludega. Vallavolikogu ei olnud nõus endale võtma kulusid ja asi olekski jaanud teostamata, kui kooli hoolekogu ei oleks kasi kulge pannud. Eesti vallavolikogu esindaja hoolekogus Alfred Siren sai õige kiiresti asja nii kaugele, et vallavolikogu loa andis hoolekogul see töö teostada oma vastutusel ja kulul. Hoolekogu teostasid lastevanemad,õpetajad,isegi jõukas õpilaskooperatiiv andis 25

- 9 krooni ja nii saadi suuremas üksmeeles sellestki raskusest üle. Nüüd oli koolil ka saal sisevoimlemiseks, aktusteks, koosolekuteks, pidudeks. See mahutas suurelt, kuni 300 inimest. Siin hakkas töötama ka ÜENÜ Vaivara osakond, olles koondanud enda ümber kogu ümbmskonna nooruse. Koolimaja sai üldiselt hea: neli klassiruumi, kõik lõunapoolsed, valged,õhurikkad,suurepärase ventilatsiooniga. Olid korterid õpetajaile, õpetajäte tuba, käsitööklass, kõik vajalikud ruumid internaadile. Koik oleks olnud hästi,kui sama ehitus ei oleks toonud kaasa intriige vallaga.Vallasekretär Meinhard Ööpik oli ette valmistanud vallamaja ümberehitamise, materjalidki olid juurde veetud. Kui aga vallavolikogu otsustas asuda enne ümber ehitama koolimaja ja vallamaja ehituse edasi lükkas, nii et materjalidki vallamaja juurest koolimajale veeti, siis oli hea vahekord vallaga, just nimelt valla kantseleiga, kus teatavasti peremeheks oli ikka sekretär, läbi. Tuli näha igasugust kiusu, soojendati kaebekirju, mille uurimine võttis aega koolivõimudelt, kuni uus inspektor, praegune Tartu ülikooli professor Villem Alttoa, meie jaoskonda tööle asudes need lõpetas. Alust neil ei olnud. Ei saa meenutamata jätta kauaaegset kooli hoolekogu esimeest Aleksander Rummelit (1878-1958), endist Vaivara metsaülemat, kes oli pikema aja kestel olnud koolile tõeliseks isaks, nii lastele kui ka õpetajatele. Koik ta viis last lõpetasid siin kooli ja et ta oli hoolekogus lastevanemate esindaja, siis ta ka lahkus (oma viimase lapse lõpetades). Oli endale ise teinud metsamaast "Lembitu" talu, mida ka tasus vaadata. Aga veebruaris 1944 tuli tal kogu perega lahkuda lahingukorras. Olen külastanud ta hauda Tori kalmistul. Uute kooliruumide avamine leidis aset 9.veebruaril 1936, oli rahvarikas ja meeldejääv. Olid esindajad haridusministeeriumist ja maakoolivalitsusest,valla tegelaskond,kogu ümbruskonna õpetajad ja rahvas. Esinesüd õpilased,tänati ehitajäid, räägiti ajalugu, öeldi tervitusi, anti kingitusi ja lõpuks istuti peolauas. Koik olid õnnelikud. Robert Vahisalu lahkus 1937.aastal, minnes kaitseväkke. Asemele tuli koolivend, vaivarlane Richard Valgepea. Aga temagi jäi vaid üheks aastaks. Temast on mulle meelde jäänud kuidas ta ekskursioonil Alutaguse metsades, kus me olime päris külma kätte sattunud,oskas lastele sooja teha ja nende meeleolu nii tõsta, et keegi külma ei tundnud ega haigekski ei jäänud. Haruldane kasvatajaanne: 1938 tuli Arnold Laansoo, kes oli Tallinna pedagoogiumis omandanud ka aianduse ja käsitoo alal. Neid kogemusi sai ta rakendada koolitöös. Siis tuli 1940.aasta,tuli nõukogude kord. Üleminek sellele ei olnud Vaivaras raske, kuna talupidajad olid eranditult väikepõllupidajad, oli palju maata rahvast ja tõõstustöölisi (rootslaste õlivabrik Sillamäel ja riiklik katusekivitehas Ridakülas,koolist vaid tubli kilomeeter eemal). Kooli saalis tehti miitinguid, selgituskoosolekuid ja pidulikke kogunemisi

1935.aasta sügisel lahkus meilt Ott Siirak, keda vajati Kadrina
6-kl.kooli juhatajaks .Vaivaral oli kahju temast lahkuda. Hiljem külastasime teda kooli ekskursiooniga ta uues töökohas. 1940.a. toodi ta üle Püssi 7-kl. kooli direktoriks ja kui ta 1941 tulid sakslased,ta mõrvati kui väga aktiivne nõukogude õpetaja kohaliku omakaitse poolt. Uueks õpetajaks tuli end. Rakvere seminarist,Tartus lõpetanud (Rakvere seminar suleti) Robert Vahisalu, muusikaandeline noormees, nii et temale tuli anda nii laulutunnid kui ka koorijuhtimine. Nüüd on ta saanud kõrgema muusikalise hariduse ning töötab Tallinna Pedagoogilises instituudis.

(Suure Oktoobrirevolutsiooni)1.mai ja muil puhkudel) toimetati valimisi. Koolis moodustati pioneeriorganisatsioon. Huhtivalt toimis siin lastekodu õpetaja sm.Männilo, kuna Vaivara lastekodu juhatajaks oli siis tuntud koolimees Elmar Kanter. Meie kooli kolmandaks õppejõuks saadeti Rakverest Kommertsgümnaasiumi õpetaja Hulda Tõnurist,kuna õpetaja Laansoo määrati Vana-Sõtke kooli. Eesti NSV Hariduse rahvakomissariks oli kodanilikul ajal oma progressiivsete vaadete poolest küllaltki kannatada saanud pedagoog Nigol Andreson, ministeeriumi koolivalitsuse juhatajaks meie endine inspektor Villem Alttoa. Õpetajaile, kes olid töötanud keskkoolides, anti kesk-ja kutsekoolide õpetajate kutsed. Meie kooli tuli neid isegi kaks: Hulda Tönurist sai geograafia, A.Martin eesti keele ja kirjanduse alal. See võimaldas neil hiljem töötada mäaralistena õpetajatena keskkoolides. Senine Vaivara õpetajateühing muutus nõukogude ajal Hariduse-ja kunstitööliste moodustati ametiühingu ühingu kohalikuks komiteeks. siis valiti Kui ta Rakveres esimeheks

"Kask on". Järgmisel talvel tuli õpilaste töid parandada küdeva ahju paistel.Taganemisel põletati maha kõik hooned. Nii havis kaunis Oruloss, Vaivara vallamaja arhiivi ja suure avaliku raamatukoguga, riiklik lastekodu Sinimäel, põlesid kui küünlad talude hooned. J.Kraavik perega oli varjul oma maja keldris ja vaevu õnnestus neil päästa oma elu, kui maja oli juba üleni leekides. Aga kool pääses: justav kooliteenija Elfriide Tartu ütles sõdurile, kui see süütepudeliga uksest sisse tormas, oma pehme häälega:"Ärge pange põlema!" Mis saab mu väikestest lastest,kes on seal (ta näitas betoneeritud trepialusesse) varjul. Te tulete ju veel tagasi, halastage!" Ja sõjamees halastas „ " ütles

ta, väljus ja viskas süütepudeli lillepeenrasse. Oli alles suurepärane vedelik: ühest pritsmest jätkus ahjutäie puude süütamiseks kui see ajalooline pudel sattus hiljem pärast lahinguid minu kätte. Muide, keskealine kooliteenija oli vanapiiga, tal polnud

lapsi, see oli hädavale. Aga vene keele oli ta omandanud veel tsaariajal koolis käies. See tuli talle ja ta valve all olevale majale kasuks, kuigi säilitades seele küll vaid veel kolmeks aastaks. 16. augustil olid sakslased juba kõikjal.Läksin hobuse ja vankriga kooli juurde,et üht-teist sealt ära tuua. Ka lehm oli jäänud kooli lauta. Seda parajasti lüpsis saksa sõdur. Kui kooliruumides varem peatunud nõukogude väeosad polnud midagi puutunud,siis oli nüüd kõikjal tehtud puhas töö. Õpilaskooperatiivi kapp, mis oli kevadel kaupa täis ostetud, oli lahti murtud ja tähi, õpetajate ja õpilaste raamatukogud põrandale laiali loobitud Lenini ja Stalini pildid ja riigivapp põrandal puruks tallatud, Marx ja Engels aga vaatasid tervetena seinalt vastu -need olid ju sakslased. Alles hiljem kogesin, et saksa sõjaväe hulgas oli küllaltki palju kommuniste.

selle

maakonnakomitee,

Joosep Allikas, kes siis töötas Rakveres. Peaks nimetama juba vanemat õpetajat,kes töötas nüüd kohalikus Vaivara komitees. See oli Briidik Keskküla, Peteristi kooli Juliataja. Markimisväärne on see,et tema oli 1918.aastal rakendatud selles koolis tööle Eestimaa Töörahva Kommuuni poolt. Temast saigi elukutseline pedagoog. Ja loendama peaks veel selleaegseid õpetajäid,ametiühingu liikmeid, kes on nüüd juba surnud või elavad pensionil: Marta Männik, Olga Steinmann,Šarlotte Johannes, Eduard Roosalu(Rosman), Alice Raudva ja palju teisi. Järgmisel suvel 22.juunil 1941 puhkes Suur Isamaasõda. Vaivaras, eriti Sinimägedes olid rängad lahingud 12-16.augustini. Sattu— sin peale,kui punaarmeelane oli tunginud kooli õlikeldrisse ja ümber kallanud petrooleumivaadi. "Miks te seda tegite?" küsisin

- 11 Et siin oli veel eelmisel päeval ja ööl käinud õige lahing, olid kooliaed ja ümbritsevad väljad täis langenuid. Aias oli ka kaks haavatud venelast. Kuigi neil oli siin küllalt igasuguseid masinaid,sundisid sakslased mind haavatuid hobusega ambulantsi viima, mis pidi olema rahvamajas. Panin vankrisse paksult heinu, haavatud olid juba toodud õuele. Et mul tuli noort hobust hoida suu kõrvalt, kuna kartis autosid, tuli sakslastel haavatud vankrile tõsta. Aga see kõrge rass ei tahtnud oma kätega alama rassi esindajaid puutuda. Kuidagi veeretati nad mingile telkriidele ja upitati vankrisse. Mehed olid keskealised, mõlemad Donetsi kaevurid, kodus naised ja lapsed. Üks oli haavatu rinda,teine kohtu. Igal põrumisel nad oigasid. Tornimäe nurgal kohtasime "Võitleja" näitejat Villmanni,kes ütles, et ambulants juba liikus rahvamajast Narva poole. Tõesti polnud rahvamajas enam ambulantsi. Äga oks halastajaõde,kohalik elanik, oli koondanud juba mitu haavatut ühe Perjatsi talu suurde küüni,kus ta nende eest emalikult hoolitses. Minagi võisin oma haavatud sinna anda, aga perenaine lubas seda teha tingimusel, et ma oma vankriga toon neile maantee äärest sisse mõne kärbiku ristikuid, mis olid kadumisohus,nende hobused olid ära võetud. Tuli seegi töö ära teha ja nii sain ma alles õhtuks tagasi koju,kus minu pärast juba oldi hirmul. Õppetöö sel sügisel algas suure hilinemisega. Õpetaja Tonurist oli leidnud koha Tallinna. Meile tuli kaks noort õpetajat. Ellen Saaren Rakverest ja Vende Tark, Tallinna pedagoogiumi lõpetaja, meie endine õpilane, Utriast, sest lõpuks tuli meile neljas komplekt,mis nõukogude koolivõimude poolt oli plaani võetud 5. ja 6.klassi sai lahutada omaette komplektideks. Kohe sügisel paigutati koolimaja katusele õhuvaatluspunkt, õnneks väikese meeskonnaga,kes võttis oma alla ühe internaadi-toa. Õpilastele asendasime selle haigete õpilaste eraldamisruumiga. Sakslased olid vanemad mehed ja neil olid majanduslikud huvid. Kui mõne talumehe käest neil õnnestus osta mullikas, töötlesid nad kooli köögis selle lihasaadusteks ning saatsid pakkidena teele Vaterlandi poole. Neil maksis korraldus, et iga sinnapoole minev auto paki peale võttis,teel edasi andis, kuni pakk kohale jõudis. Kooli siseellu nad endid ei seganud. Ajaloo tunnis võis vabalt rääkida, välja naerda nende rumal rassiteooria,lugemikes leidus palu,mis lubasid esile tuua mõndagi iseloomulikku. Haridusosakondades ja inspektoritena töötasid omad inimesed. 1942. aasta sügisel asutati meie kooli juurde n.n, pollundusõpilaste kool, mille juhatajaks mind määrati, põllu—,aia— ja karjakasvanduslikke eriaineid õpetasid Konstantin Uibo, end.lastekodu aednik,Uno Ormison ja Endel Klaus, Jäneda põllutöökooli lõpetajad koha pealt. Kodumajandust õpetas ja oli samal ajal kooli ühistoitlustajaks Vaike Martin, Kehtna kodumajandusliku keskkooli lõpetaja. Üldaineid õpetas Raimund Peike. Kool oli öhtukool, kaheaastase kursusega, tung kooli oli suur seetõttu,et selles õppimine vabastas noori töökohustustest, mis siis olid moes. Õpilaste arv oli üle 40. Praktika toimus end. lastekodu aias ( okupatsiooniajal Vaitaara riigimoidt) aga ka õpilaste kodutaludes. Kooli tegevus oli ümbruskonna rahvale kasulik.

Saksa komendandlks Vaivaras oli keskealine ohvitser, perekonnanimega Wünsch,tüüpiline preislane, range,aga haritud ja viisakas.Temast räägiti avalikult,et ta naftaasjanduse eriteadlasena on määratud Naftalinna Bakuu isamdaks, kui see hõivatakse,aga senini allub talle Sillamäe õlivabrik, mille seadamud sõjaajal likvideeiti,evakueeriti Liidu tagalasse. Ta osutas kohalikule rahvale mõningat kaitset läbimurdvate väeosade omavoli vastu. Et koolilt olid saadud ruumid õhuvaatluspunktile,siis ei lubanud Wünsch kellelgi häirida kooli ilma tema orderita. Nii meie elasimegi kaks aastat ilma eriliste vahejuhtumiteta. Siis aga ilmus 1943.a. sügissuvel ohvitser, kes deklareeris, et koolimaja võetakse OT (organisatsioon Todt) staabile. Ütlesin,et koolihoonet ei saa ilma vastava orderita.Ohvitser lubas selle tuua. Mõni päev ta ei ilmunud,siis aga ühel päeval augustis oli maja sakslasi täis ja kooli varandust kanti õuele.Ei olnud ohvitseri ega orderit. Kölistasin Vünschile, aga siis selgus,et teda enam Sillamäel ei olegi. Nii läks maja. Õpetajaiie anti mõni tund väljakolimiseks aega. Koolile leidsime ruumid Kiriklast,kust saime kaks suuremat tuba; koguduse kantselei ja kirikuõpetaja korteri saali. See oli suur vastutulek Peikerite perekonna poolt.Vedasime kooli varandusest üle kõik siia mahtuva, muu paigutasime laiali mitmele poole. Kooli nelja komplektiga saime töötada kahes vahetuses. Koolimaja ehitati ümber OT staabi vajadusteks,kes siia üle kolis Weimarist,kus ta oli olnud kaks aastat Leningradi blokaadi aegu. Nüüd oli nende jalgealune seal läinud tuliseks. Ega neil siingi kauaks peatust ei olnud. Ajad olid õudsed. Kui ma õhtuti töölt tulin (elasin perekonnaga Utrias,teised õpetajad olid korteri leidnud Kiriku-

külas),siis kumasid Narva jõe tagant tulekahjud,tihti paistsid ka Narva-Joesuust, kus ülekütmisest põlesid sealsed suvilad või olid sakslased oma tühjaksvarastatud markitendripoed ise süüdanud. Hommikuti kooli minnes tegin ma peatusi oma äravõetud koolimaja juures. Majas oli mugavaid kortereid,kus elasid ohvitserid ja peaaegu igaühel neist oli siit kusagilt leitud naine. Klassid olid muudetud töökabinettideks,vaheseinad vildiga vooderdatud, et läbi ei kostaks. Kooliaiast olid kõik viljapuud maha saetud ja sinna 8 barakihoonet ehitatud, kui oli näha nii mehi kui naisi,just nimelt ilusaid naisi,kellest sakslased oskasid lugu piadada. Siis jaanuaris algas sakslaste paaniline põgenemine Leningradi alt. Hakati evakueerima Narvat. Maantee oli jäänud liiga

kitsaks,liiklus käis ka põldusid pidi. Kelkude,vankrikestega, lapsed ja uht-teist kribu-rkrabu peal,lahkusid perekonnad sinna, kus neid keegi ei oodanud. Saksa sõdurid olid kõikjal. Viimaseks tööpäevaks nii Vaivara algkoolile kui ka Pollundusõpilaste koolile kujunes 30.jaanuar 1944, lühikese talvepäeva pärastlõunal jõudis sinna sakslaste väeosa,kes kirikla okupeeris. Ilm ei olnud väga pakane ja mehed ootasid väljas niikaua,kuni kool välkmiitinguga oma 75-aastase töö lõpetas... Koolimööbel ja muud varandused,mis olid kiriklasse kolitud, paigutati kiriku käärkambrisse( sel kirikul oli neid kale ,üks kummalgi pool sissekäigust) ja arvati,et paksude kivimüüride kivikatusega kirik on neile julge koht.Ometi oli see kõige esimene hoone,mis järgnevate sõjasündmuste tagajärjel siin maga põles kõigega,mis seal oli. Õpilased,kes olid rahuldavalt edasi jõudnud, tunnistati vastava korralduse alusel kooli- või klassikursuse lõpetanuks ja hiljem anti kõigile,keda kätte saadi ja kes varjas,tunnistused. Kooli õppenõukogu viimane koosolek peeti Amblas,kuhu saadi kokku neli õpetajat. Vaivara algkool ja Vaivara põllundusõpilaste kool

suleti,ametlikult, arvates 31.juulis 1944 kui koolid, mis olid jäänud evakueeritud piirkonda. Mis on jäänud veel öelda?

koolihoone,suurem ja kaunim,kui on olnud ükski eelmine. Tean ja mäletan,et need,kes siin kunagi harisid neid põlde ja noored, kes õppisid koolis,armastasidi oma kodukohta,armastasid oma kooli ja valmistusid «elama ning töötama ta kasuks. Üks Vaivara algkooli õpilane sellest ajast, õrn tütarlaps Pidakülast, avaldas kord oma tundeid koolikirjandis luuletuse kujul. See oli ilus ja ma tegin sellest ärakirja koolitoimikusse. Aga see havis ühes kõigi kooli paberitega. Mulle on meelde jäänud viimane salm sellest: "Su mäed,su metsad,su meri, mu kodukoht Vaivara, teil’ ainult taktis loob veri, teil’ tuksub mu süda ka!" Kolm Sinimäe kuplit,mis sõja järele olid kui "kõrvetatud oinapead",nagu mulle ütlesid siis Haapsalus Vaivarast läbitulnud Eesti Laskurväe korpuse sõjamehed,on jälle kattunud kooremetsaga seekord lehtpuumetsaga, sest lehtpuu võrsub, okaspuu mitte. Ja Sinimäe 8-kl.Kool on juba jõudnud anda mitu lendu õpilasi,ka on opilaste arv temas suurem kui oli üheski varasemas Vaivara koolis. Olgu teil vaid selle kauni koha vastu samapalju armastust, kui oli teie eelkäijail! Ja õnne töötada juba alanud uues sajandis!

Et kaheksa kuud rinnet hävitati täielikult Vaivara. Rahvas on mõõda kogu maailma laiali paisatud, vähesed endistest põlistest asukatest tulid hiljem siia tagasi. Kui ma novembrikuul

1944, pärast nõukogude võimu taaskehtesatamist Vaivarat
külastasin,Narvani käisin,leidsin ma siin kolm tervet või pealtnäha tervet objekti. Need olid Soome laht,Narva jõgi ja
9

sügav,alllkavetega tiik Vaivara kooli krundil. Kõik muu oli räbal või hävinud. Kooli endisesse piirkonda ei olnud jäänud ühtki inimese eluaset. Maa oli absoluutselt tühi,ei kuskil inimhinge. Ainult teedel oli liikumist,sedagi harva. Põlenud koolimaja müüridki olid kõvasti purustatud kahurimürskustest. Eesti noormees,kes sakslaste poolel oli Sinimägedes haavata saanud ja keda Modriku kodumajanduskoolis sõjaväehaiglas raviti,ütles,et koolimaja põles 3O.juulil. Täpselt sama kinnitas ka nõukogude major Mjasnikov,kes pärast Narva vallutamist oli

27.juulil oma patarei paigutatud,nagu näha oli ta kaardilt,
Papikiviku künkale Utrias. Kohtasin teda oktoobris 1944 Spithamis,kui Lääne maakoolivalitsuse ülesandel pidin korrastama seal kooliruume õppetöö algamiseks. Kuulnud,et koolimaja Sinimäe nõlval oli olnud mu töökoht,ütles ta:"Kolm päeva andsime sellele hoonele tuld, enne kui ta süttis". Kui parast sõda algas Sillamäel palavikuline ehitustegevus, võeti koolimaja müürid sinna. Vundamentki tasandati,kui siit üle aeti õgvendatud maantee siht. Endisesse kooliaeda on nüüd

ehitatud endale individuaalelamu Sinimäe sovhoosi tööline.

25 aastat, mis on möödunud sõjaajast,on uuesti üles ehitatud
selle sojast ja purustatud ta nõlvale maa. tõusnud Sotsialistlikus suur, võimas korras sovhoos on oma Pargimäele

mitmepalgelise majapidamisega. Selle asula keskel seisab suur

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful