Närvikuluta

Sillamäe polikliinikus käisid HILLE KARM ja VERNER PUHM Polikliinikusse ei tulda meelt lahutama, vaid abi saama. Ometi on abi andmise ja meele lahutamise vahel seos. Kui arstiteenindus laitmatu, jäävad patsiendi püsti närvid puutumata, arsti juurest koju minnes on tal peale hea sõna ja retseptide kaasa võtta lahedam meelgi. Sellist pingelahendust on tunda Sillamäe polikliinikus kohe esimesel korrusel. Pikal registreerimislaual on kaustad rajooni- ja eriarstide vastuvõtugraafikutega. Iga ükskõik millisel polikliiniku lahtioleku tunnil siia tulnu võib end arsti vastuvõtule ise registreerida. Ees- ja perekonnanimi ning aadress peavad ainult loetavalt kirjutatud olema. Abivajaja registreeritakse arsti juurde ka siis, kui ta oma soovist teatab telefonitsi. Jõuab haige polikliiniku registratuuri vältimatut abi vajava hädaga, leitakse talle arsti vastuvõtuaeg samal päeval ja võimalikult kohe. Eelregistreerimiskaustade laua taga annab vajaduse korral nõu valves olev meditsiinitöötaja. Kirjutanud oma nime kausta, võib patsient rahumeeli lahkuda ja tulla tagasi kirjapandud päeval ning kellaajal, nüüd juba soovitud tohtri kabineti ukse taha: arst ning õde ootavad teda. Kui siiski registratuuris on vahepeal tekkinud vajadus patsiendiga mõnd küsimust täpsustada — näiteks pole kohe leitud haige kaarti, tahetakse teada, kas ta pole aadressi muutnud — siis teatab sellest vastav kiri arstikabineti uksel. Tänavusest aastast on vastuvõtukabinettides õdede kasutada raadioside, mille vahendusel on võimalik anda teavet kabineti ukse taga ootajaile. Õde uurib, kas parasjagu füsioteraapiakabinetis vaba kohta on, ja edastab selle info patsiendile. Säästetakse haiget, eriti näiteks radikuliidihädist, kel tõesti väga ebamugav ühest kabinetist teise ainult info järele minna. Kõnnime peaarst Aleksandra Sevaljevaga polikliinikus ringi. Kabinettide uste taga pole järjekordi märgata. Hambaraviosakonnas on tohtritel Valentina Paninal, Inna Andrejeval ja Zanna Startsenkol kolme peale momendil vaid üks patsient. Valgetes kitlites arste ja õdesid tabab silm igal korrusel rohkem kui polikliinikusse tulnud abivajajaid. Päevane tööaeg, kas sellepärast? Aleksandra Sevaljeva: «Jah, hommikul vara ja õhtupoole on rahvast rohkem. Aga järjekordi ei teki ka tipptundidel. Meie polikliinik teenindab päevas keskelt läbi 1500 inimest, talvekuudel rohkem. Tänu eelregistreerimisele pääseb igauks arsti jutule tõesti tema enda poolt kirja pandud ajal.» Valged kitlid näivad polikliinikus mõjule pääsevat ka seepärast, et abivajajate liikumine on hästi läbi mõeldud. Haiget ei lasta nõutult mööda polikliinikut õiget ruumi otsida, ta juhatatakse õigel kellaajal just sellesse ruumi, kuhu vaja — abiliseks seesama raadioside. Hea teenindus tervikuna koosneb paljudest headest pisiasjadest. Vanemõde Klavdia Sazina näitab veenivere võtmise zgutti. Täiesti tavaline kummivoolik, aga ühes otsas on tal tiikk lihvitud orgaanilist klaasi, soon sees. Endise ümber käe sidumise asemel kinnitub selline zgutt patsiendi käele peaaegu automaatselt. Pisiasi, aga mugav nii õele kui haigele. Vajalikud klaasitükid, zguti «lisaseadmed» tegi tootmisjääkidest Narva tehas «Baltijets». Vererõhku on vaja mõõta mõnel patsiendil päris tihti. Enne kui aparaadi näit vajalikule kõrgusele jõuab, tuleb arstil või õel tükk aega kummivooliku külge kinnitatud väikest ballooni pumbata. Sillamäel pole seda vaja teha: suruõhk tuleb kõikidesse kabinettidesse torude kaudu, on vaja vaid vererõhuaparaat suruõhutoruga ühendada. Veel üks pisiasi: plankoteek igas vastuvötukabinetis meditsiiniõe laual. Spetsiaalsest lahtritega kastist on õel käepärane võtta vajalik paber haige lähetamiseks vere- voi muule analüüsile, flüorograafi.

Need pisiasjad võimaldavad arstil ja õel suurema osa patsiendi jaoks ettenähtud ajast tõesti tema jaoks kulutada, süveneda haigusloosse ja kaebused rahulikult ära kuulata. Arstide ja õdede kaader on Sillamäel aastaid püsiv. Aleksandra Sevaljeva on peaarst 1956. aastast, kogemustega kardioloogil Liidia Stepanoval läheb tänavu 30. tööaasta. Kogenud kollektiivis sujub noorukeste arstide ja õdedegi töötee algus hõlpsamini. Nina-, kurgu- ja kõrvaarst Galina Tihhonova kiidab õde Olga Halturinat, kellega koos ta iga päev haigeid vastu võtab: «Töötab küll alles esimest aastat, aga tark õde, on heaks abiliseks nii arstile kui haigetele.» Oma tööga on rahul protseduuride kabineti õde Ljudmila Terentjeva, poiikliiniku õdede võistluse võitja. Tema nagu enamik polikliiniku meditsiiniõdesid on lõpetanud Kohtla-Järve meditsiinikooli. Arstil ja õel, kes oma töötingimustega rahul on, jatkab tahtmist haigetele maksimaalselt abi osutada. Loosung «Kõik haige heaks!» saab kaudselt alguse loosungist «Kõik arsti heaks!» Aleksandra Sevaljeva ja Klavdia Sazina jutust jäid kõrvu ütlemised: «Lugesime meditsiiniajakirjast, et... Kuulsime, et... Käisime ise kohapeal vaatamas ja nägime, et... Mõtlesime siis: miks meie polikliinikus ei võiks nii olla.» Sillamäe «pisiasjad» on seega nii omaalgatus kui eeskujude mõistlik, kohalikele oludele kohandatud kasutamine. Kui mõne hea mõtte elluviimine kipub tehniliste takistuste taha pidama jääma, on tehase administratsioon, kelle töötajaid polikliinik teenindab, alati esimesena appi tulemas. Tulemuseks on nii patsientide kui tervishoiususteemi tunnustus. 1982. aastal tunnistati Sillamäe polikliinik uleliidulisel polikliinikute konkursil III koha vääriliseks. Veel jäi Sillamäelt meelde üks väike asi. Polikliinikus on lifti kõrval silt: «Enne kui astute lifti, mõelge, kas teil poleks ehk kasulikum astuda mööda treppi...» Sealsamas meenusid kuulsa kirurgi Nikolai Amossovi publitsistlikud arutlused tervise teemadel, tema head nõuanded trepist käimise asjus, see, et enne lihtsamast lihtsamat, arsti poole pöördumist, oleks vaja rohkem patsiendi omaenda jõupingutusi... Ka selle teadmiseni saab inimest viia hea tervistusasutus — polikliinik. Nõukogude naine (1983), №4, lk.18-19.

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful